Poliitiline tegevus

EESTIS

Eesti Taasiseseisvumisprotsessis

Nii nagu paljudel teistel minu põlvkonna noortel kujunes minulgi arusaamine nõukogude süsteemi väärastunud olemusest välja suhteliselt varakult. Kui nooremas eas tundus vahest, et vahest on võimalik seda kuidagi seestpoolt muuta, siis elukogemuse kasvades sai selgeks, et selle teooria taha peidame me tavaliselt argust, karjäärihimu ning suutmatust tõele näkku vaadata. 1990.aastate alguses alustasin kaastööd põrandaalustele almanahhidele, järgnes kaastöö ajakirjale “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” selle 1982.aastal ilmunud XV kogus pealkirja all “Vastus G.Naani artiklile”, kus võrdlesin G.Naani ja A.Grenzsteini. Artikli lõpuga olen tänapäevani rahul: “Kindlaid veendumusi omavaid, ausaid ja põhimõttekindlaid inimesi keedetakse Vene impeeriumis Teiegi abita seebiks. Teie teooriate kiuste on selliseid inimesi üha rohkem, mistõttu seebikeetmine omandab üha suuremaid mõõtmeid. Ning paratamatult saabub kunagi aeg, mil seda seepi on juba nii palju, et see keetja enda alla matab ja kogu Vene impeerium seebiks keeb. Võib-olla ei näe minu silmad seda aega, ilmselt ei näe seda ka Teie silmad, nii, nagu 1916.a. üksinduses surnud Grenzstein ei näinud kaks aastat hiljem fööniksina tuhast tõusnud iseseisvat Eesti Vabariiki”.

Selleks ajaks olin juba valmis saanud esimese omakirjastusliku ajalookäsitlusega “Eesti 1944″, mis osutus ootamatult menukaks. Käsikiri toimetati Eestist välja, loeti ette raadiojaamas “Vaba Euroopa” ning anti välja Torontos ning Juhan Talve tõlkes koguni kahes trükis Soomes. Järgnesid veidi väiksemas mastaabis levinud tööd “Eesti 1941″ ning “Vabariigi sõdurid”.

Ajaloo ja mälu tähendusest rahvuse püsimisele lähtus paljuski minu tegevus üliõpilasliikumises “Noor-Tartu”. Sellega seoses sattusime riikliku julgeolekuorganite tähelepanu alla, kellele sedalaadi nõukogude süsteemist väljaspool tegutsev ettevõtmine pehmelt öeldes vaimustust ei äratanud. Järgnes ärev kevad, ülekuulamised ja repressioonid. Minu jaoks jõudis ülikool õnneks enne otsa lõppeda kui ülekuulamised, parim sõber Lauri Vahtre visati teistele hoiatuseks kolm kuud enne lõpetamist aga ülikoolist välja. Selle kõrval oli kaotatud töökoht ülikooli juures tühiasi.

Nõukogude impeeriumi nõrgenedes ning perestroika alates olin aktiivselt tegev muinsuskaitseliikumises, mis seadis algusest alates tegelikult oma eesmärgiks suurima muistise – Eesti Vabariigi taastamise. Juhtides Muinsuskaitse Seltsi ajalootoimkonda oli mul au ja õnn vedada käima ajaloolise pärimuse kogumise kampaania. Selle esimeste tulemuste avaldamise eest sattusin ajaleht “Pravda” rünnaku alla, mind taheti vangi panna, kuid selleks olid ajad juba liig muutunud. Teisalt tõi see kaasa minu aktiivsema sisenemise poliitikasse.

Eesti Kongress ja Ülemnõukogu

1989.aasta alguseks oli rahvuslik liikumine Eestis jõudnud teatavasse kriisi. Esimesed eesmärgid olid saavutatud, uusi ei julgetud püstitada. Murranguliseks osutus selles olukorras Eesti Kodanike Komiteede asutamine, mis seadsid ühemõtteliselt eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise õigusliku järjepidevuse alusel. Mul oli au seista selle liikumise sünni juures ning omalt poolt selle edenemisele kaasa aidata. 1989.aasta sügisel valiti mind Eesti Kodanike Komiteede Peakomitee liikmeks, 1990.aastal Eesti Kongressi, seejärel Eesti Komitee liikmeks.1990.aastal valiti mind ka ENSV Ülemnõukogu (hiljem Eesti Ülemnõukogu) liikmeks, kus tegutsesin kuni selle tegevuse lõpuni 1992.aastal. Kuulusin Kristlike-Demokraatide saadikurühma, millest hiljem kujunes alus “Isamaa” saadikurühmale. Ülemnõukogus kuulusin väliskomisjoni, esindasin Eestit nii Euroopa Nõukogu kui IPU juures. 1991.aasta augustis osalesin kompromissotsingutes Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel, mis viisid taasiseseisvumisotsuse vastuvõtmisele. 1991.aastal valiti mind Põhiseadusliku Assamblee liikmeks.

Riigikogu

1992. aastal valiti mind esimest korda Riigikogu liikmeks, kuhu mind järgnevatel valimistel tagasi on valitud. Olen üks väheseid Riigikogu liikmeid, kes on kuulunud taasiseseisvunud Eesti kõikide esinduskogude koosseisu. Riigikogus olen julgeolekuasutuste järelvalvekomisjoni ase-esimees, komisjonidest kuulun majanduskomisjoni. Varasemates Riigikogu koosseisudes olen kuulunud ka väliskomisjoni ning õiguskomisjoni. Olen aastaid olnud Eesti-Ameerika ning Eesti-Saksamaa sõprusrühmade esimees.

Eesti Vabariigi peaminister

1992.aastal valiti mind esimest korda Eesti Vabariigi peaministriks, millises ametis töötasin 1994.aastani. Minu esimese valitsuse eesmärgiks oli lühidalt öeldes Eesti pööramine idast läände mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses. Usun, et saime sellega üldiselt hakkama. 1999.aastal valiti mind peaministriks teist korda. Töötasin selles ametis kuni 2002.aasta alguseni, juhtides sel viisil demokraatliku Eesti kõige kauem ametis olnud valitsust. Minu teise valitsuse eesmärgiks oli Eesti poolt läände tehtud pöörde muutmine pöördumatuks. Seadsin sihiks teha kõik endast sõltuv, et kunagi enam ei korduks 1939-1940.aasta. Selleks tuli Eesti viia Euroopa Liitu ja NATO-sse. Ühisel jõul sai Eesti sellegagi hakkama. Olen uhke, et mulle on osaks saanud au, teenida Eestit just sedavõrd keerulistel aegadel.

VÄLISMAAL

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee

Eesti taasiseseisvumise järel 1991.aastal nimetas Eesti Ülemnõukogu Indrek Toomet ja mind vaatlejaks Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juurde, kus tegutsesin 1992.aastani Ülemnõukogu volituste lõpuni. Kuigi vaatleja staatus ei võimaldanud sõna võtta, õnnestus ometi astuda esimesed sammud valmistamaks ette Eesti pääsemist Euroopa Nõukogu täisliikmeks, mis sai teoks 1993.aasta kevadel.

Rahvusvaheline Parlamentide Liit (IPU)

1992.aasta septembris tegi Eesti Ülemnõukogu mulle ülesandeks taastada Eesti liikmestaatus IPU-s, mida Tśiilis Santiagos toimunud IPU kongressil ka tegin. Hiljem olen osalenud IPU kongressidel Hiinas, Egiptuses ja Türgis.

Euroopa Parlament

2002.aastal valis Eesti Riigikogu mind vaatlejaliikmeks Euroopa Parlamenti, kus tegutsesin Eesti täisliikmeks saamiseni 2004.aastal. Kuulusin parlamendi majanduskomisjoni. Euroopa Rahvapartei saadikurühmas juhtisin Eesti delegatsiooni. Töö Euroopa Parlamendis oli huvitav ning kasulik kogemus, loen oma võiduks vabatarkvara piirava seadusandluse läbikukutamises osalemist. Osalesin aktiivselt ka välispoliitilistes debattides, eriti Moldaavia, Ukraina ja Gruusia olukorda puudutavates aruteludes. Loodan, et sain kaasa aidata ka sellele, et Euroopa Parlamendi hoiak Venemaa suhtes muutus realistlikumaks.

EPP-EDU ja IDU

Olen juba 1990.aastast seotud Euroopa Rahvapartei (EPP-EDU) ja selle erinevate allorganisatsiooonide tegevusega. Aatekaaslastega koos tegutsedes on olnud võimalik toetada Eesti taasiseseisvumist, seejärel Vene vägede väljaviimist Eestist, seejärel kutse saamist liitumiseks Euroopa Liidu ja NATO-ga. 2000-st aastast olen aktiivselt tegutsenud ka maailma konservatiivseid ja kristlik-demokraatlikke erakondi ühendavas IDU-s. Rahvusvaheline tegevus on toonud nii poliitilist kogemust kui laiendanud silmaringi, eeskätt aga toonud palju sõpru, kellega käin läbi tänapäevani. Tänu neile sidemetele kuulun paljudesse rohkem või vähem formaliseeritud sõprusgruppidesse, organisatsioonidesse kui nõukogudesse. Eesmärk on neil üks – laiendada maailmas vabadust, aidata selle eest võitlevaid rahvaid ning organisatsioone. Olen üritanud jõudumööda toetada kommunistliku diktatuuri vastu võitlevaid liikumisi, näiteks Kuubas või Tiibetis, üritanud teadvustada maailmas kommunismi poolt korda saadetud kuritegusid ning taotleda kommunismi kui kuritegeliku ideoloogia hukkamõistu.

NÕUSTAMINE

Georgia

Georgia “rooside revolutsiooni” järel tekkis minus eriline huvi selle mulle alati huvi pakkunud maal toimuva vastu. Kirjutasin rahvusvahelisse ajakirjandusse paar artiklit, kus soovitasin Georgiall järgida Eesti kogemust, muuhulgas kehtestada ühetaoline tulumaks. Need nõuanded äratasid Georgia uute juhtide tähelepanu, mistõttu 2005.aastal kutsuti mind Georgia valitsuse nõunikuks. Ametlikult algas minu töö 2006.aasta kevadel president M.Shaaksashvili nõunikuna. Tegemist on olnud minu jaoks suure väljakutsega, mida võtan endale tohutu auna. On rõõm vaadata, kuidas vahepeal täiesti mahasurutud maa taas jalule on tõusmas. Loodan, et selles on minulgi oma väike panus.

Kuuba

2002.aastal kutsuti mind Miamisse kohtuma Kuuba pagulasliidrite ning nende vahendusel Kuuba vastupanuliikumise tegelastega. Minult paluti anda nõu, kuidas ette valmistada Kuuba ülesehitamist kommunistliku diktatuuri langemise järel. Kohtusin paljude inimestega – sealhulgas omal ajal koos Castroga Kuubas diktatuuri vastu võidelnud meestega. Olen sellest ajast alates üritanud Kuuba vabadusvõitlust toetada ning Kuuba opositsioonijõude ette valmistada eelseisvateks väljakutseteks, mis võivad olla isegi raskemad kui kommunistliku süsteemi kukutamine. Vaclav Haveli kutsel kuulun Kuuba demokratiseerimise rahvusvahelisesse komiteesse.

Nõustamine mujal

Kuna Eesti reformide kogemus on maailmas hinnas, on mul tulnud seda jagada paljudes maailmas maades. Valitsuste nõustamine on mind viinud näiteks Guatemaalasse, Kostariikasse, Mehhikosse, Kanadasse, Egiptusesse, Iraaki, Kasasthani, Sloveeniasse, Horvaatiasse, Montenegrosse, Bulgaariasse ning Poola. Soomes olen EVA nõunik.