Eestis visiidil viibiv Belgia endine peaminister ja vana tuttav Guy Verhofstadt, praegu liberaalide ehk ALDE grupi president Europarlamendis, soovis kohtuda, et tutvustada oma plaani Balti riikide majanduse päästmiseks. Verhofstadt käib oma ettepanekutega läbi kõik kolm Balti riiki, Eestist alustades ning Leeduga lõpetades.

Plaani eesmärk on lühidalt kokku võttes aidata kaasa Balti riikide pääsemisele eurotsooni ning Euroopa praegusega võrreldes suuremas abis selle eesmärgi saavutamises. Mitmed pakutud abinõud aitaksid selle eesmärgi saavutamisele kindlasti kaasa, tervikuna annab aga tunda soov Balti riike ühe mõõdupuuga võtta. Tegelikult on olukord siin erinev ning mitmed pakutud lahendused võiksid anda soovitust vastupidise tulemuse.

Tutvustasin omal poolt nii Baltikumi tabanud majanduslanguse põhjuseid, kui tegelikku olukorda. Leidsime mõlemad, et hetkel on oluline elavdada ettevõtlust ning mitte astuda samme, mis ettevõtluskeskkonda kahjustaksid. Verhofstadt avaldas lootust, et Eestil õnnestub oma eesmärk ehk 2011. aastaks eurotsooni pääseda saavutada, mis annaks Eesti arengule tugeva tõuke. Rõhutasin vajadust, et kui Eestil õnnestub vajalikud kriteeriumid selleks täita, ei esitataks meile enam täiendavaid nõudmisi. Külaline pidas seda enesestmõistetavaks, rõhutades samas vajadust võtta tugevama kontrolli alla ka nende riikide tegevus, kes eurotsooni pääsemise järel selle reegleid rikuvad. Verhofstadt pidas ohtlikuks Euroopa kiirelt kasvanud võlakoormat, mille taustal on Eesti vägagi heas olukorras.

Kokkuvõttes oli tegemist asjaliku kohtumisega, loodan, et see aitab külalisel Baltikumi probleemidest Euroopa Liidus paremini aru saada.

Viimaste päevade jooksul on tulnud kuulda arvukalt reklaami, kus kutsutakse ikka selle ühe, suure sooja ja hea erakonna kandidaatide poolt hääletama, sest muidu kukub kohe kõik kokku ja algab üldine häda ja viletsus. Võtsin siis IRLi, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide valimislubadused ette, et näha, kus need väidetavad jubedad otsused kõik ära kaotada kirjas on. Otsisin ja otsisin, ei leidnud aga midagi sellist. Küll leidsin seal arvukalt omavahelisi kattumisi ja sarnaseid lubadusi, millest 10 järgnevalt välja tooksin. Tegemist pole kindlasti ei koalitsioonileppe projekti või IRL ettepanekutega sellesse, rääkimata kokkulangevuste täielikust nimekirjast – see on lihtsalt pilt kümnest asjast, mis linnavõimu vahetuse järel kindlalt tehtud saavad.

10 SAMMU

1. Linna raha-asjad seatakse korda. Mõttetuid laene enam ei võeta, linnaeelarve viiakse tasakaalu, kärpides selleks mitte investeeringuid ja sotsiaaltoetusi, vaid valitsemiskulu.

2. Lasteaedade rahastamine taastatakse vähemalt 2009. aasta alguse mahus. Spordi- ja huviringide rahastamine taastatakse vähemalt 2009. aasta alguse mahus.

3. Vee- ja küttearved viiakse alla. Tallinn osaleb aktiivselt majade soojustamise programmis.

4. Maamaks kaotatakse elamualuselt maalt.

5. Vastandamine riigiga lõpetatakse. Korruptsiooni suhtes rakendatakse nulltorelantsi.

6. Pensionäridele toetuse maksmine jätkub.

7. Linna propaganda aparaat ei jätka. Tallinna Televisiooni ei tule.

8. Aktiivselt hakatakse kasutama euroraha. Valmis ehitatakse Põhjaväil.

9. Linnateater saab uue maja.

10. Tallinna kanalisatsioon saab 2011 valmis.

Käisin Nõmmelt läbi ja mitmed inimesed näitasid mulle Keskerakonna poolt Urmas Reinsalu vastu suunatud lendlehte, kus Reinsalu kõikvõimalikes pattudes süüdistatakse. Näib, et Reinsalu on Keskerakonnale valusalt varba peale astunud, sest sellist personaalset “tähelepanu” pole isegi mulle selle kampaania käigus osutatud. Põhjust ei tule siin kaugelt otsida - piisas vaid Reinsalul vee- ja küttemonopolide vastase eelnõuga välja tulla, kui rünnak lahti läks. Monopolid peavad Keskerakonnale ikka tõesti kallid olema, kui nad nende vastu astumisele sellise ägedusega reageerivad.Reinsalule ja teistele kütte- ja veearvete kokkutõmbajatele on see igal juhul suureks tunnustuseks. Nii et jõudu tööle!

Vabandan vaikuse pärast – kampaania ja kohvik. Aga blogi elustamiseks mõned sissekanded külalisraamatust. Üldiselt on vahva, jälgige reklaami laarikohvik.irl.ee.

Hea oli täna saata õnnitlused valimisedu puhul Angela Merkelile, kellele rahvas andis mandaadi koos vabade demokraatidega järgmistel aastatel Saksamaad juhtida. Seda mitte ainult sellepärast, et Angela on vana tuttav juba aegadest, kui Bundeskanzleri ametini veel pikk tee käia oli, vaid eeskätt seetõttu, et selline valimistulemus on hea nii Eestile kui Euroopale. Pole ju mingi saladus, et Saksa välispoliitika käis viimastel aastatel otsekui kahte jalga – kui Merkel midagi Tiiberi toetuseks ütles, leidis välisminister vastupidist, kui Merkel midagi kriitilist Venemaa käitumises välja tõi, leidis Schröderi mõju all olev sotsiaaldemokraadist välisminister vastupidist. See kahandas Merkeli mõju ja võimalusi Euroopas. Nüüd moodustatav valitsus on nendes küsimustes ja ka muudel aladel ilmselt ühtne. See suurendab Saksamaa rolli Euroopas, mis on meile selgelt kasulik. Oleks naiivne arvata, et Saksa erisuhe Kremliga lõppeks, kuid vähemalt seni on Merkel selgelt näidanud, et Seda poliitikat ei tohi ajada üle Saksamaa ja Venemaa vahele jäävate riikide peade. Merkelil on süda õiges kohas ja tänapäeva maailmas on see oluline.

Täna meenutatakse Eestis Otto Tiefi valitsust ja teisi mehi-naisi, kes erinevatel aegadel julgesid Eesti vabaduse nimel võõra võimu vastu tõusta, isegi siis, kui lootust vähe ning ka tagantjärele mõistmiseks vähe lootust. Sest Venemaa jaoks on endiselt tegemist faśistidega, keda isegi rehabiliteerimast keeldutakse. Nii läheb Vene saadik panema pärga Tallinna “vabastajatele”, mitte aga Vabadusmonumendile. Ega soomlaste elu kergem pole, Karjalas tähistatakse samuti karjala vabastamist “faśistidest”, see tähendab soomlastest. Sedalaadi arusaamad võivad tunduda naljakad,, kuid kui kaasajal “sõltumatu komisjon” süüdistab Gruusiat Venemaa ründamises olukorras, kus ükski Gruusia sõdur või lennuk ei väljunud augustisõja ajal Gruusia territooriumilt, siis pole kahtlust, et musta valgeks rääkimine jätkub täie hooga. Arvestades seda, kui palju kuulub sellesse “sõltumatusse” komisjoni koosseisu Venemaa poolt mõjutatud tegelasi, pole selline tulemus loomulikult üllatav. Siiski oleks enne lõplike hinnangute andmist vaja ära oodata komisjoni raport, praegu on tegemist “Spiegeli” spinniga. Mida siis teha? Rahulikuks jääda, kuid oma arvamust kindlalt kuulda lasta ja tähtpäevi pühitseda. Täna tehakse seda Tartus Jaani kirikus ja Tallinnas kell 19.00 Vabadussamba juures.

Lugedes Moskvast tulnud Keskerakonna ja Venemaa võimupartei poolt saadetud käsulaudu „ajaloo ümberkirjutamise“ ja „faśismi ja NSV Liidu eksisteerinud süsteemi“ võrdsustamise vastu, tundus, nagu hakkaks Eesti tagasi pöörduma Nõukogude Liitu. Eestisse tagasi pöördumise järel sõimas Savisaar läbi teda küsitleva naisajakirjaniku, kuulutas kõiges süüdi Laari ning IRL ning teatas siis lõpuks, et talle on Moskvas sõnad suhu pandud. Sama on kinnitanud ka tema jüngrid eesotsas Enn Eesmaaga, kes usuvad, et Savisaar pole midagi sellist öelnud. Siit mõned soovitused Keskerakonnale. Esiteks: selleks, et teile pidevalt Venemaal sõnu suhu ei pandaks – küll neid on pandud Repsile, küll Seppikule, nüüd ka Savisaarele – oleks mõtet Kremliga mitte salakohtumisi pidada, vaid Eesti välisministeeriumi esindajad oma ettevõtmistesse kaasata. Või räägitakse neil kohtumistel midagi, millest Eesti Vabariigi välisministeerium teada ei tohiks?

Teiseks soovituseks oleks puhkenud segadus kiirelt ära klaarida. Seda pole raske teha. Esiteks tuleks selleks nõuda, et vastav avaldus „Ühinenud Venemaa“ koduleheküljelt viivitamatult kõrvaldataks ning teiseks selgitada, mida Savisaar oma juba Eestis tehtud avaldusega – et järeldusi II Maailmasõja suhtes pole ikkagi mõtet relvideerida – ikkagi täpselt mõtles. Kui Savisaar „talle suhu pandud sõnu“ ühemõtteliselt ümber ei lükka ja „Ühinenud Venemaa“ oma üles riputatud pressiteadet ei korrigeeri, ei jää Keskerakonnal üle muud, kui oma koostöölepe „Ühinenud Venemaaga“ tühistada. M.Reps lubas juba aastate eest, et kui „Ühinenud Venemaa“ hakkab Keskerakonnale oma ajalookäsitlust peale suruma, on koostööl lõpp. Kaua Keskerakond end ja seega paraku ka Eestit mõnitada laseb? Nii ongi Savisaare ees võimalus tõendada, et ta pole valetaja, klaarida segadus ja edaspidi ettevaatlikum olla. Kui ta seda ei tee, on lood hullud. Sellisel juhul tahaks küsida nii Enn Eesmaalt, Võsa Petsilt kui Meie Mehelt, eriti aga neilt tublidelt muusikutelt, näitlejatelt ja sportlastelt, kes te Keskerakonda kultuuri ja spordi arengu toetamiseks viimastel kuudel astunud olete – mida teie sellest arvate? Kas kommunismi kuritegude eitamine Moskva survel on tõepoolest arvamus, mida Te jagate? Kas Eesti elanikkonna lõhestamine, mida selline „non pasaran“ stiilis Moskva taktikepi järgi tantsimine endaga kaasa toob, on tõesti see, mida õigeks peate? Kui te nüüd vaikite, on see ka Teie arvamus.

Nii on Keskerakonnal hetkel lahti kaks teed: kas naasmine Eesti teele või asumine teele tagasi Nõukogude Liitu. Kumba mööda astuma hakatakse, seda on varsti näha.

Lugesin tänast “Aripäeva” ja olin algul üllatunud, siis tegi kirjutatu mulle nalja, lõpuks aga pean avaldama tunnustust kõigile, kes üritavad mind panna Euroopa Komisjoni liikme kohale kandideerima. Tänan soovituste eest, kuid ma tõesti ei taha seda teha. Olen öelnud korduvalt ajakirjandusele, kirjutanud oma blogis ja kinnitanud ka peaministrile, et ma ei soovi nimetatud ametikohale kandideerida. Seetõttu ei saa ma aru, miks mõni ajakirjanik järjekindlalt sama juttu ajab. Kas lugemisoskus on otsa saanud või on sel mingi muu põhjus, seda ma ei tea. Igal juhul võiks selle jutu lõpuks jätta, minu otsus on selge. Miks ei soovi ma Euroopa Komisjoni kandideerida? Vastus on selge: ma ei soovi loobuda oma avalikust tegevusest ei Eestis ega väljaspool seda. Euroopa Komisjoni liikmena on kirjadel Obamale lõpp peal. Euroopa Komisjoni liige peab eeskätt teenima Euroopa huve ning esindama hästi oma maad – poliitikategemine peaks olema siin välistatud. Seetõttu oleks tark valitsusparteidel mitte kõrgeid ametikohti omavahel jagada, vaid mõtelda laiemalt – miks mitte ka suhteliselt mittepoliitilise kandidaadi peale. Nii on seda mitmed maad, näiteks Soome teinud – ja olnud seetõttu komisjonis vägagi edukad. Soomes on suudetud kandidaate nimetada ka opositsiooni ridadest – eeldusel, et tegemist on kandidaadiga ühest kahest suuremast erakonnast Euroopa Parlamendis.

Täna 15.aastat tagasi oli ilus päev. Aastakümneid kestnud okupatsiooni järel lahkusid Eestist siin asunud võõrad väed. Esimest korda peale II maailmasõda võisid Eesti lapsed minna 1.septembril kooli ilma, et nende maal oleks viibinud võõrad sõjamehed. Nagu Lennart Meri ütles, lõppes sel päeval Eesti jaoks II maailmasõda. Selle päevani jõudmiseks olid võidelnud ja langenud kümned tuhanded mehed ja naised, nüüd sai see teoks. Ka viimased läbirääkimised vägede väljaviimiseks olid olnud väga rasked, hea sõnaga tuleb meeles pidada nii Eesti läbirääkijaid kui häid sõpru välismaalt, kelle toetuseta oleks olnud lootusetu Venemaad järeleandmistele sundida. Oli ju Venemaa positsioon läbirääkimiste käigus olnud vägagi karm – väed lubati välja tõmmata mitte enne kui 2011.aastaks. Kui Eesti ei soovinud oma nõudmistest taganeda, ähvardati teda sanktsioonidega. Oleks Eesti järgi andnud, jäänuks uks Euroopa Liitu ja NATO-sse meile suletuks. Selles mõttes oli 31,august 1994 Eesti ajaloos üheks pöördepunktiks. Omal ajal räägiti palju ka sellest, et Eesti oleks võinud vägede väljaviimisega oodata. Gruusia tegi seda ja maksis selle eest kallist hinda. Oleks Vene väed kauem Eestis püsinud, oleks nende väljasaamine olnud tunduvalt raskem. Igal juhul võime sellele päevale 15 aastat tagasi rõõmuga tagasi vaadata – see oli Eesti jaoks hea päev.

Kui mulle mõni aeg tagasi ühendust võeti ja teada anti, et Kesk- ja Ida-Euroopat väisav USA ase-riigisekretär Philip H. Gordon soovib oma lühikese Tallinna külaskäigu ajal minuga eraldi kohtuda, oli selle üle hea meel. Nagu näha, oli Kesk- ja Ida-Euroopast president Obamale saadetud kirjal mõju olnud. Pole ka imestada, sest kui sellises kirjas oma rahvast ka sellised suurkujud nagu Vaclav Havel and Lech Walesa alandavad, siis pole seda nii lihtne tähelepanuta jätta. Muuhulgas näitab see pöördumine jätkuvalt ka seda, et Kesk- ja Ida-Euroopa suudab jätkuvalt oma peaga mõtelda ehk kiita heaks just need USA sammud, mis neile mõistlike ja õigetena tunduvad – ning muidu oma arvamust ka mitte vaka all hoides. Ametlikule diplomaatiale rahvadiplomaatia lisamine on sellisel kohal praktiline samm. Teemaks oli peamiselt loomulikult eelpoolmainitud kiri. Hea oli tõdeda esiteks, et seda võetakse tõsiselt – kohtumine oli sellest juba ise-enesest heaks märgiks. Ning kuigi vestlus oli nagu diplomaatilises keeles öeldakse “avameelne”, oli huvitav ja kasulik kuulda USA poolseid selgitusi oma kavadest. Lõpuks võisime vaid tõdeda, et kasu oli sellest ilmselt mõlemale poolele. Nii nagu kirjastki Obamale.