Tavaline kommunism

See, mis hetkel Tiibetis toimub, on meile kui eestlastele kahtlaselt tuttav. Kommunism jääb kommunismiks, teostatagu teda kas Venemaal või Hiinas. Vägivald ja genotsiid kuuluvad tema juurde täiesti lahutamatult. Eesti vabanes kommunistlikust süsteemist viiekümne aastaga, Tiibet on kommunismi haardes olnud mõned aastad kauem. Paralleelid on ilmsed. Kui algul oli terror avalik, siis aja pikku asendus see survega kultuurile, religioonile ja mälule, võttes seejärel suuna ulatusliku kolonisatsiooni näol kohaliku rahva vähemuseks muutmisele oma kodumaal. Oleks kurjuse impeerium veel aastakümne püsinud, oleks nii läinud ilmselt ka Eestis. Nõukogude Liidus algas viimane suurem venestuskampaania 1978. aastal, kaks aastat enne olümpiat. Olümpiaaastal tõi ta kaasa ulatuslikumad noorterahutused ning “40. kirja”. Impeeriumi lõpuni jäi sel hetkel veidi vähem kui kümme aastat. Mõned aastad tagasi arutasime Dalai-Laamaga ideed panna kokku raamat, kus võrreldakse kommunistlikku okupatsiooni Eestis ja Tiibetis. Näib, et kätte on jõudnud soodne hetk see projekt lõpule viia.
Kui mitmed vaatlejad on Venemaa valimiste tulemusi kommenteerides tabavalt märkinud, et Putini võit on antud juhul Venemaa kaotus, siis Venetsueela referendumi tulemusi vaadates on kokkuvõte vastupidine: Chavezi kaotus on Venetsueela võit. Ning ilmselt mitte ainult Venetsueela, vaid paljude demokraatiat pooldavate Ladina-Ameerika riikide oma. Sest öeldes ei Chavezi reformikavale öeldi ühtlasi ei tema ettepanekule asuda Venetsueelas “sotsialismi ülesehitamise teele”. Veel üleeile anti Venetsueelas nuuti opositsiooni meeleavaldusele, eile pühitses Chavez vägeva ilutulestiku saatel juba ette võitu, täna on üllatav tulemus saanud aga reaalsuseks. Põhjuseid selleks on mitu. Esiteks üritas Chavez ilmselt haugata korraga liig suurt suutäit, pannes ühte referendumisse kokku 100 sotsialistlikku muudatust seadusandlusesse ning oma diktatuuri põlistamise. Näib, et seda oli isegi tema toetajatele liiga palju. Teiseks suutis opositsioon sellel korral tõeliselt organiseeruda ning ühtselt võidelda, ületades ühtlasi esialgse umbusu, kas ülitugeva poliitilise surve ning puuduva meediavabaduse olukorras on Chavezile üldse võimalik vastu astuda. Ilmselt oli tulemus tegelikult sedavõrd selge, et isegi valimisvõltsinguga polnud Chavezil võimalik otsust enda poole kallutada. Küsimus on nüüd loomulikult selles, mis saab edasi. Demokraatlikus maailmas astuks Chavez tagasi. Venetsueelas see nii ilmselt ei lähe. Ilmselt üritab Chavez oma võimu jätkuvalt kindlustades peagi uuesti referendumile minna, vahest lühendatud paketiga, et seejärel oma tahe ikkagi läbi suruda. Selles suhtes sarnaneb Chavez tõepoolest Putinile, kellega teda ka lähedased sidemed seovad. Hea vähemalt, et diktatuur kuskil tagasilöögi sai.
Eile õhtul esilinastus Torontos puupüsti täis saalis – mitmed inimesed jäidki ukse taha” Jim ja Maureen Tusty vändatud dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon”. Filmi lõppedes aplodeeriti sellele püsti seistes, kiidusõnad jätkasid ka linastusele järgnenud koosviibimisel. Tegemist on tõesti õnnestunud ettevõtmisega. Selle filmi vaatajal saab Eesti ajalugu üsna hästi selgeks, rääkimata siis laulvast revolutsioonist. Nii head Eesti lugu tutvustavat filmi pole lääne auditooriumile suunatuna veel tehtud. 7.detsembril esilinastub “Laulev revolutsioon” Los Angeleses ja nädal aega hiljem New Yorgis, alustades seejärel oma teed Ühendriikide kinodesse. Eesti huvides oleks loomulikult, et seda filmi näeksid võimalikult paljud inimesed. Oleks õige ja hea Jim Tusty ettevõtmisi toetada, kasvõi saates positiivset vastukaja filmi
Vilniuses äsja peetud esinduslikul Kuuba konverentsil otsiti ühist poliitikat kommunistliku Kuuba suhtes. Erilist huvi tunti Balti riikide kogemuse suhtes. Kuna Balti riigid elasid kommunistlikus süsteemis praktiliselt sama kaua kui praeguseks on elanud Kuuba, siis on nende olukorras palju sarnast – seda isegi sellise keerulise küsimuse, nagu omandireform alal. Majandusreformide kõrval päriti Balti esindajate käest aga ka seda, mis olid need Lääne sammud või otsused, mis aitasid Balti riikidel nõukogude ikkest vabaneda. Ega siin kaugelt otsida pole vaja – Reagan-Thatcheri poliitika surus N.Liidu nurka ning sundis teda reformidega alustama, niipea kui seda tehti, varises asi aga kokku. Oluline oli ka toetus vastupanuliikumistele, nagu näiteks Poola Solidaarsusele. Siit kasvab välja ka arusaam, mida Kuubas teha. Ühelt poolt kommunistlikku võimu Kuubal survestadas, aidates teiselt poolt kaasa tsiviilühiskonna tugevnemisele ning opositsiooni tegevusele Kuubas. Edasine on kuubalaste endi kätes. Survestamine eeldab Euroopa riikidelt ja laiemalt Läänelt senisest tunduvalt ühtsemat ja koordineeritumat poliitikat kui seda seni on suudetud ajada. Euroopa välisministri ametisse seadmine aitaks selle eesmärgi saavutamisele ilmselt oluliselt kaasa.
Viimastel päevadel kinodesse jõudnud ning vaatamist ootavate kodumaiste filmide kõrval tahaks tähelepanu juhtida viimaseid päevi ehk 11.oktoobrini kinos “Sõprus” jooksvale nii Cannes kui Hollywoodis pärjatud Saksa filmile
Eestit majandusvabadust käsitlevates edetabelites viimastel aastatel tabanud langusest on ajakirjanduses räägitud. Täpsemalt pole seda teemat kahjuks keegi käsitlenud. Reformierakondlik valitsus ei soovi seda teha, sest kuidas muidu saaksid nad Eesti “silmapaistva” eduga edasi keksida. Tegelikkus on kahjuks aga kurb.