See, mis hetkel Tiibetis toimub, on meile kui eestlastele kahtlaselt tuttav. Kommunism jääb kommunismiks, teostatagu teda kas Venemaal või Hiinas. Vägivald ja genotsiid kuuluvad tema juurde täiesti lahutamatult. Eesti vabanes kommunistlikust süsteemist viiekümne aastaga, Tiibet on kommunismi haardes olnud mõned aastad kauem. Paralleelid on ilmsed. Kui algul oli terror avalik, siis aja pikku asendus see survega kultuurile, religioonile ja mälule, võttes seejärel suuna ulatusliku kolonisatsiooni näol kohaliku rahva vähemuseks muutmisele oma kodumaal. Oleks kurjuse impeerium veel aastakümne püsinud, oleks nii läinud ilmselt ka Eestis. Nõukogude Liidus algas viimane suurem venestuskampaania 1978. aastal, kaks aastat enne olümpiat. Olümpiaaastal tõi ta kaasa ulatuslikumad noorterahutused ning “40. kirja”. Impeeriumi lõpuni jäi sel hetkel veidi vähem kui kümme aastat. Mõned aastad tagasi arutasime Dalai-Laamaga ideed panna kokku raamat, kus võrreldakse kommunistlikku okupatsiooni Eestis ja Tiibetis. Näib, et kätte on jõudnud soodne hetk see projekt lõpule viia.

Kui mitmed vaatlejad on Venemaa valimiste tulemusi kommenteerides tabavalt märkinud, et Putini võit on antud juhul Venemaa kaotus, siis Venetsueela referendumi tulemusi vaadates on kokkuvõte vastupidine: Chavezi kaotus on Venetsueela võit. Ning ilmselt mitte ainult Venetsueela, vaid paljude demokraatiat pooldavate Ladina-Ameerika riikide oma. Sest öeldes ei Chavezi reformikavale öeldi ühtlasi ei tema ettepanekule asuda Venetsueelas “sotsialismi ülesehitamise teele”. Veel üleeile anti Venetsueelas nuuti opositsiooni meeleavaldusele, eile pühitses Chavez vägeva ilutulestiku saatel juba ette võitu, täna on üllatav tulemus saanud aga reaalsuseks. Põhjuseid selleks on mitu. Esiteks üritas Chavez ilmselt haugata korraga liig suurt suutäit, pannes ühte referendumisse kokku 100 sotsialistlikku muudatust seadusandlusesse ning oma diktatuuri põlistamise. Näib, et seda oli isegi tema toetajatele liiga palju. Teiseks suutis opositsioon sellel korral tõeliselt organiseeruda ning ühtselt võidelda, ületades ühtlasi esialgse umbusu, kas ülitugeva poliitilise surve ning puuduva meediavabaduse olukorras on Chavezile üldse võimalik vastu astuda. Ilmselt oli tulemus tegelikult sedavõrd selge, et isegi valimisvõltsinguga polnud Chavezil võimalik otsust enda poole kallutada. Küsimus on nüüd loomulikult selles, mis saab edasi. Demokraatlikus maailmas astuks Chavez tagasi. Venetsueelas see nii ilmselt ei lähe. Ilmselt üritab Chavez oma võimu jätkuvalt kindlustades peagi uuesti referendumile minna, vahest lühendatud paketiga, et seejärel oma tahe ikkagi läbi suruda. Selles suhtes sarnaneb Chavez tõepoolest Putinile, kellega teda ka lähedased sidemed seovad. Hea vähemalt, et diktatuur kuskil tagasilöögi sai.

9.november on pidupäev mitte ainult Euroopa vaid ka Saksamaa jaoks – sellel päeval langes Berliini müür. Tähsitasin seda sellel aastal ise Berliinis, Brandenburgi väravate juures. Tähistamisest oleks siinkohal küll palju rääkida, sest midagi erilist ei toimunud ning isegi viibisin Berliinis seoses Euroopa Välispoliitika Nõukogu avakonverentsiga. Müüri ületamisel hukkunute äärmiselt tagasihoidlike ristide juurde pandi küünlaid, maha lõhuti pleksklaasist rajatud sümboolne müürilõik. Näib, et ka Saksamaal tundub mõnele, et mida sellest kommunistlikust jubedusest ikka meenutada. Milline ükskõiksus mineviku suhtes võib viia, seda näitab aga 10.novembril saksa lehtedes avaldatud uurimus saksa koolilaste teadmistest Saksamaa lähiajaloost. Selle tagajärjed on pehmelt öeldes ehmatavad. Nii leiab vaid 48.8 Ida-Berliini õpilastest, et Ida-Saksamaa näol oli tegemist dikatuuriga, 21,1% peab seda igati normaalseks riigiks. Läänes on arusaam vaid mõnevõrra selgem. Vaid 35% vastanutest teab, et müüri ehitas Ida-Saksamaa valitsus, 46% peab selleks Nõukogude Liitu, ligi 19% aga hoopis Lääneriike. Suur osa vastanutest peab Ida-Saksamaad riigiks, kus hoolitseti “keskkonna eest” ega erista STASI-t tavalistest luureorganisatsioonidest. Sotsialismi majanduslikke saavutusi ei hinnata just eriti kõrgelt, küll aga selle “sotsiaalset mõõdet”, eitades fakti, et tegelikult olid Lääne-Saksamaal ka vastavad näitajad selgelt kõrgemad.

Nagu näha, vajab ajalugu selgitamist mitte ainult Eestis ja Eesti ümber, vaid ka “vanades” demokraatiates. Kommunismi kuritegude teadvustamiseta maailm edasi ei pääse – kiusatus neid korrata on selleks mõnel pool liig suur.

Kirjutasin täna keskpäeva paiku “Päevalehele” kommentaari Gruusias toimuvast, võrreldes neid meeleoludega Eestis 1990.aastate alguses ning avaldades lootust, et mõlemad osapooled suudavad rahu säilitada ning sellega kinnitada Gruusia püsimist demokraatlikul teel. Päeva teisel poolel on sündmused kahjuks võtnud teistsuguse pöörde ning päädinud eriolukorra kehtestamisega pealinnas. Kaugelt on küll kerge nõu anda, kuid igal juhul on selge, et Gruusia jaoks on selline otsus tugev tagasilöök. Ilmselt pole praegu võimalik otsustada, kes on sündmuste sellises arengus süüdi või mitte, Gruusia mainele andis see väga tugeva hoobi. Gruusia võimud pole suutnud oma käitumist ka maailmale selgitada, pigem on peale jäänud opositsiooni – tihti üsna vastutustundetud seisukohad. Eriolukord pole nii või teisiti Gruusia jaoks lahendus. Mida varem sellest loobutaks, sellest parem.
Oma ühes eelmises lootuses avaldasin lootust, et rahu ja kaine meel Gruusias kõigele vaatamata säilib. Kahju, et see nii ei läinud.

Eile õhtul esilinastus Torontos puupüsti täis saalis – mitmed inimesed jäidki ukse taha” Jim ja Maureen Tusty vändatud dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon”. Filmi lõppedes aplodeeriti sellele püsti seistes, kiidusõnad jätkasid ka linastusele järgnenud koosviibimisel. Tegemist on tõesti õnnestunud ettevõtmisega. Selle filmi vaatajal saab Eesti ajalugu üsna hästi selgeks, rääkimata siis laulvast revolutsioonist. Nii head Eesti lugu tutvustavat filmi pole lääne auditooriumile suunatuna veel tehtud. 7.detsembril esilinastub “Laulev revolutsioon” Los Angeleses ja nädal aega hiljem New Yorgis, alustades seejärel oma teed Ühendriikide kinodesse. Eesti huvides oleks loomulikult, et seda filmi näeksid võimalikult paljud inimesed. Oleks õige ja hea Jim Tusty ettevõtmisi toetada, kasvõi saates positiivset vastukaja filmi kodulehele. Sest pole ju saladus, et maailmas on ka inimesi, kellele nimetatud film kohe kuidagi ei meeldi – sest seal kirjeldatu ei lähe tänase Venemaa “ametliku” ajalooga üldsegi kokku. Seda enam on meie kohus “Laulva revolutsiooni” võimalikult laia levikut kõigi meie käsutuses olevate vahenditega toetada.

Vilniuses äsja peetud esinduslikul Kuuba konverentsil otsiti ühist poliitikat kommunistliku Kuuba suhtes. Erilist huvi tunti Balti riikide kogemuse suhtes. Kuna Balti riigid elasid kommunistlikus süsteemis praktiliselt sama kaua kui praeguseks on elanud Kuuba, siis on nende olukorras palju sarnast – seda isegi sellise keerulise küsimuse, nagu omandireform alal. Majandusreformide kõrval päriti Balti esindajate käest aga ka seda, mis olid need Lääne sammud või otsused, mis aitasid Balti riikidel nõukogude ikkest vabaneda. Ega siin kaugelt otsida pole vaja – Reagan-Thatcheri poliitika surus N.Liidu nurka ning sundis teda reformidega alustama, niipea kui seda tehti, varises asi aga kokku. Oluline oli ka toetus vastupanuliikumistele, nagu näiteks Poola Solidaarsusele. Siit kasvab välja ka arusaam, mida Kuubas teha. Ühelt poolt kommunistlikku võimu Kuubal survestadas, aidates teiselt poolt kaasa tsiviilühiskonna tugevnemisele ning opositsiooni tegevusele Kuubas. Edasine on kuubalaste endi kätes. Survestamine eeldab Euroopa riikidelt ja laiemalt Läänelt senisest tunduvalt ühtsemat ja koordineeritumat poliitikat kui seda seni on suudetud ajada. Euroopa välisministri ametisse seadmine aitaks selle eesmärgi saavutamisele ilmselt oluliselt kaasa.

Viimastel päevadel kinodesse jõudnud ning vaatamist ootavate kodumaiste filmide kõrval tahaks tähelepanu juhtida viimaseid päevi ehk 11.oktoobrini kinos “Sõprus” jooksvale nii Cannes kui Hollywoodis pärjatud Saksa filmile “Teiste elu”, mis on senitehtutest üks parimaid kokkuvõtteid “arenenud sotsialismist”. Häid filme on tehtud stalinliku terrori aegadest – kasvõi “Ida-Lääs”, “Ülekuulamine” või “Marmormees”, sotsialismi lõppvaatusest seni aga mitte. “Teiste elu” tegevus toimub aastal 1984 ning selles kirjeldatakse, kuidas kommunistlik jälgimisaparaat purustab mitte milleski süüdi oleva inimeste elu. Millegipärast on Jaak Allik leidnud, et sellist filmi pole tänases Eestis võimalik teha, kuna selle tegijaid süüdistataks punameelsuses. Nii see pole, pigem on tegemist sellega, et Eestis ei soovi paljud võõra võimu all üle-elatust rääkida. Jaak Allik võiks enda jaoks lahti mõtestada filmi ühe lõpustseenidest, kus endine punane kultuuriminister ühinenud Saksamaal räägib nõretavalt “ideaalide kadumisest” ja sellest, et “vanasti polnudki nii halb elada”. Ma ei tea, miks mulle kohe mitu tänast Eesti tegelast meelde tuli. Küsimus polegi vahest selles, kas keegi kunagi komparteisse kuulus, vaid selles, kas ta seal jätkuvalt vaimselt edasi istub või mitte. Sest kokkuvõttes on “Teiste elu” ikkagi film võimalusest muutuda, lunastusest ning andeksandmisest.

Eestit majandusvabadust käsitlevates edetabelites viimastel aastatel tabanud langusest on ajakirjanduses räägitud. Täpsemalt pole seda teemat kahjuks keegi käsitlenud. Reformierakondlik valitsus ei soovi seda teha, sest kuidas muidu saaksid nad Eesti “silmapaistva” eduga edasi keksida. Tegelikkus on kahjuks aga kurb. Maailma majandusvabaduse indeksis on Eesti nimelt langenud välja vabade riikide hulgast peaaegu vabade riikide hulka ehk kuuendalt kaheteistkümnendale kohale. Kõige suuremaks probleemiks Eestile on liigselt reguleeritud tööjõuturg ning valitsuse vilets poliitika ehk sekkumine majandusse. Viimase all peetakse ilmselt silmas nähtust, mida Väino Sarnet Tööandjate Keskliidu aastakoosolekul iseloomustas semukapitalismina. See olevat viimasel ajal asendamas 1990.aastates Eestil rajatud turumajandust. Viimasest eristab semukapitalismi see, et kui turumajanduses jättis valitsuses otsused turujõudude langetada, siis nüüd üritatakse asju omade ehk semude ringis ajada. Konkurents asendub “käsi peseb kätt poliitikaga”. Ehk kui soovid teostada mõnda südamelähedast projekti – astu parteisse, kui soovid endale või kaasale head töökohta – astu parteisse, kui soovid Tallinna lahte Kalevipoja või Ülemiste järve Linda kuju püstitada – astu parteisse, kui soovid jalgpalli- või korvpallikooli rajada – astu parteisse. Mis jama see partei muidu kokku on keeranud või keerab, keda see huvitab. Häbi on tuttavate ees küll veidi, kuid see läheb mööda – sest peagi on sul uued sõbrad ning elu läheb lauluga edasi. Mõni sedalaadi projekt võib ju väga hea olla, see ei muuda aga semukapitalismi olemust – vaba konkurents ning uued ideed on sellele võõrad. See, mida Eesti vajab, on loov mõtlemine ning sellele tuginev loov majandus. Eesti vajab edasiminekuks uusi ja värskeid ideid, julgust otsustada. Need on oodatud ka selle blogi lehekülgedele, olgu nad siis nii hullud kui iganes. Kui kaotame julguse riskida, jääme peagi kõigest ilma ning näeme, kuidas üks riik teise järel meile tagatulesid vilgutab.

P.S. Gruusia on samas edetabelis 107 kohalt tõusnud kahe aastaga 35-ks! Kunagi arenesime ka meie nii kiiresti.