Esinesin Riias enne Balti Assamblee järjekordset istungit korraldatud konverentsil ühes paneelis Soome ühe tuntuma majandusteadlase Pan-Euroopa Instituudi professori Kari Liuhtoga. Liuhto jutt oli lühike ja selge: Nordstreami projekt tuleks selle praegusel kujul lõpetada ning gaasitoru – gaasi on Euroopal aga ju igal juhul vaja – tuleks Saksamaale suunata üle Balti riikide ja Poola. Liuhto põhjendas oma seisukohta Läänemere põhja rajatava gaasitoru mõttetult kõrge hinna, kõrgete keskkonnariskide ning ka poliitiselt: Nordstreami projekti teostades annaksid mõned EL liikmesriigid Venemaale võimaluse demonstreerida, nagu poleks mõned teised liikmesriigid tõsiseltvõetavad partnerid. Liuhto meelest peaks Euroopa Liit ilmutama initsiatiivi, vahendades läbirääkimisi Venemaaga, tagades ühtlasi, et Venemaad liig-kõrgete tariifidega “kottima” ei hakataks. Need on paljuski samad argumendid, mida ka Eesti on seoses Nordstreami projektiga esitanud. Näib, et Gazpromil läheb ka Soomes raskeks.

Tuleval reedel Berliinis oma teed alustav Euroopa Välispoliitika Nõukogu tervitab Oktoobrirevolutsiooni 90. aastapäeva raportiga Euroopa Vene-poliitikast, mis ei jäta sellest kivi-kivi peale. Kuigi rapordi koostajad väljendavad selles kokkuvõttes vaid oma seisukohti, on mul selle koostamisel aktiivselt kaasalööjana hea meel, et mitmed esitatud seisukohad on raportis ka oma koha leidnud. Ei hakkaks seda pikemalt ümber jutustama, lisan vaid viite, kus iga huviline saab selle endale alla laadida. Lühidalt öeldes kinnitatakse selles, et ühtset ja realistlikku Vene-poliitikat arendamata pole Euroopal head loota. On omamoodi sümboolne, et antud raport avalikustati just “revolvripühal”, meenutades ilmselt kõige traagilisemat sündmust inimkonna ajaloos, mille tulemusel tapetud inimeste hulk maailmas ulatub tagasihoidlikel andmetel üle 100 miljoni, rääkimata teistest repressioonidest ning kuritegudest inimsuse vastu.

Vilniuses äsja peetud esinduslikul Kuuba konverentsil otsiti ühist poliitikat kommunistliku Kuuba suhtes. Erilist huvi tunti Balti riikide kogemuse suhtes. Kuna Balti riigid elasid kommunistlikus süsteemis praktiliselt sama kaua kui praeguseks on elanud Kuuba, siis on nende olukorras palju sarnast – seda isegi sellise keerulise küsimuse, nagu omandireform alal. Majandusreformide kõrval päriti Balti esindajate käest aga ka seda, mis olid need Lääne sammud või otsused, mis aitasid Balti riikidel nõukogude ikkest vabaneda. Ega siin kaugelt otsida pole vaja – Reagan-Thatcheri poliitika surus N.Liidu nurka ning sundis teda reformidega alustama, niipea kui seda tehti, varises asi aga kokku. Oluline oli ka toetus vastupanuliikumistele, nagu näiteks Poola Solidaarsusele. Siit kasvab välja ka arusaam, mida Kuubas teha. Ühelt poolt kommunistlikku võimu Kuubal survestadas, aidates teiselt poolt kaasa tsiviilühiskonna tugevnemisele ning opositsiooni tegevusele Kuubas. Edasine on kuubalaste endi kätes. Survestamine eeldab Euroopa riikidelt ja laiemalt Läänelt senisest tunduvalt ühtsemat ja koordineeritumat poliitikat kui seda seni on suudetud ajada. Euroopa välisministri ametisse seadmine aitaks selle eesmärgi saavutamisele ilmselt oluliselt kaasa.

Vanarahvas ütleb, et valel on lühikesed jalad. Eesti rahvale hästi tuttavaks saanud van der Lindeni viimaste päevade valesid ja keerutamisi vaadates võib sellele lisada, et internetil on pikad jalad. Nimelt viitas vaid Venemaale rahavoogusid suunava Noble House Holdingu juhtidel lisaks van der Lindenile endale teatada, et Lindenil pole Venemaal teostatavate projektidega mingit seost, et ta ei kuulu firma järelvalveorganitesse ning on igasuguste süüdistuste ees puhtam kui lumi, kui tarkpead võtsid ette sama firma kodulehekülje ning avastasid sealt palju huvitavat. Kui ettevõtte juhtkonnast vaikib koduleht nagu haud, siis seal veidi ringi otsides on võimalik vastavat informatsiooni siiski avastada. Nii tuuakse kodulehel ära mitmed Holdingu tegevust puuudutavad artiklid, millest leiame ka meile tuttava van der Lindeni. Ettevõtte koduleheküljel on nimelt tänavu 5. juunist pärinev kirjutis, mis räägib 2. juunil Venemaal Vladimiri oblastis Sobinski rajoonis toimunud tööstuspargi nurgakivi panekust. “ENPA president Rene van der Linden pakkus end kontrollima ehitustöid. Ta on Noble House Groupi järelevalvenõukogu juht,” seisab koduleheküljel.

Sellele pole ilmselt enam midagi lisada. Lisaks ärihuvidele Venemaal on Linden nüüd ka valetamisega vahele jäänud – nii nagu Eestis mittekodanikele valimisõiguse suhtes. Ei saa ainult aru, miks Silver Meikar korraga teda nii agaralt kaitsma on asunud. Üks pahatahtlik inimene ütles, et kui Lindeni patud avalikkuse ette toonud Mihkelson kuulunuks Reformierakonda, oleks Meikar talle hosiannat laulnud, nüüd sõidetakse Mihkelsonile aga sisse. Mina sellist käitumist Meikari poolt ei usu. Tõenäosem on, et Meikari meelest teeb Mihkelson Lindenile ülekohut ning nii tuleb Meikaril Lindenit kaitsta – kust muidu Linden Eestist sõpru leiaks. Pole midagi teha, maitse üle ei vaielda.  

Mõned päevad tagasi pöördus hea tuttav Oxfordi professor Timothy Garton Ash minu poole palvega riputada oma ajaveebi üles ühendus tema poolt algatatud arutelule “Euroopa loo” üle, kuhu võib saata omapoolseid mõtteid nii inglise kui eesti keeles. Professor Ash tunneb nimelt muret, et Euroopal puudub oma narratiiv ehk lugu, mida ja milleks ta on saavutanud. Selle järgi on vajadus ilmselt tõesti olemas. Euroopal on tegelikult ühine kogemus ajaloost olemas – alates kristluse võidukäigust vara-Euroopas on – tõsi küll erinevatel aegadel – läbitud nii feodaalkord koos rüütlite ajastuga, reformatsioon või vastureformatsioon, valgustus, rahvuslus, moderniseerumine ja industrialiseerumine, rahvusriikide teke. XX aastasaja keskel vajus ühtne kogemus aga laiali. Kui Lääne-Euroopa sai kogemuse natslikest või faśistlikest diktatuuridest, siis Ida- ja Kesk-Euroopa lisaks sellele kommunistlikust diktatuurist, mis pealegi kestis viiskümmend aastat. Läänel see kogemus puudub ning seetõttu on neil vahel raske “uut Euroopat” mõista. Nii on kommunismi hukkamõistust ja selle poolt korda saadetud kuritegude teadvustamisest saanud oluline ülesanne Euroopa ühendamisel. Seda on loomulikult lihtne ütelda, kuid raske teha. Ometi on jää liikuma hakanud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees eestlaste algatatud deklaratsiooni vastuvõtmine oli oluliseks tähiseks edasi, Euroopa Kohtu otsused kommunismi kuritegude sisulisest võrdsustamisest natslikega teiseks tähtsaks sammuks. Kui me ise aga oma ajaloost ei räägi, siis ei tee seda keegi – ja siis võime vaid lõputult kurta, et keegi meist aru ei saa. Tegelikult nii see pole.