Vene Välisministeeriumi hüsteeriline avaldus president Bushi poolt ikestatud rahvaste nädalal tehtud avalduse vastu, kus nimetati nii natsismi kui kommunismi XX sajandil kuritegelikeks, näitab, et Venemaa on oma katses kommunismi õigustada ummikusse jõudmas. Tegelikult ei peaks Vene võimud sellega üldse tegelema. Venelased kannatasid kommunistliku terrori all ju vähemalt sama palju kui teised rahvad, mõne hinnangu kohaselt isegi raskemini. Paraku ehitavad tänase Venemaa juhid Venemaad üles Nõukogude impeeriumi pärandile ja arusaamadele tuginedes, seetõttu nähaksegi igas katses kommunismi kuritegudest rääkida rünnakut Venemaa vastu. Rahvusliku identiteedi aluseks on tõstetud võit II Maailmasõjas, mis peaks panema maailma Venemaa ees tänutundes pead langetama. See, et Stalinil on II maailmasõja vallapäästmisel võrdne roll Hitleriga ei taheta kohe kuidagi tunnistada, rääkimata selle meeldetuletamisest, et kolmandiku sõjast ehk 1939-1941 oli kommunistlik Venemaa natsliku Saksamaa ustavaim liitlane, kelle abita Hitleril vaevalt oleks õnnestunud enamus Euroopast vallutada.

Venemaa jaoks sellisest poliitikast tulenevatest ohtudest on Venemaal hakatud järjest paremini aru saama. Heaks näiteks sellest on mõjuka õigeusu kiriku viimase kuu jooksul korduvalt esitatud nõudmised kommunism Venemaa poolt võimalikult kiiresti hukka mõista. Vastasel korral võidaks kommunismi patud kergelt vene rahva kaela kirjutada, mis õigeusu kiriku meelest on “mõnes endises nõukogude liiduvabariigis” juba ka alanud.

Sellel taustal on eriti kummaline mõne eesti poliitiku arusaam, et mis selle kommunismi kuritegude mälestamisega ikka tegeleda. Üks muuseum meil sellest juba on, teise jaoks poleks eksponaategi olemas. See on sama hea jutt, et mul üks raamat kodus juba on, rohkem pole vaja. Kui kurdame, et maailm ei kipu meie ajaloost aru saama, siis peaksime ise selle eest väljas olema, et Eesti külastajad sellest midagi teada saaksid.

Õiguskantsler Allar Jõks on astunud taasiseseisvunud Eesti ajaloos pretsedenditu sammu: kaevanud Riigikogu Riigikohtusse õiguskantsleri ettekirjutuste eiramise pärast. Riigikogu on tõepoolest “itaalia streigi” taktikat kasutades ehk menetlust summutades ignoreerinud mitut õiguskantsleri ettepanekut.
Näiteks kui õiguskantsler nõudis, et Riigikogu liikmed eemaldataks riigiettevõtete nõukogudest, siis võttis koalitsiooninõukogu otsekui õiguskantsleri üle irvitamiseks raudteenõukogu teema endale otsustada ning mehitas selle loomulikult poliitilise kuuluvuse alusel.
Veelgi kuumemaks kartuliks osutus erakondade rahastamise kontrollimine. Kuigi ametlikult on valitsus lubanud õiguskantsleri ettekirjutust järgida, on sellega venitatud nii kaua, et praegune Riigikogu seda enam vastu võtta ei saa. See sundiski õiguskantslerit tegutsema. Allar Jõksi hinnangul nimelt ei saa kujunenud olukorras Riigikogu valimisi ausateks lugeda. See on üsna karm avaldus, eriti kui see tuleb õiguskantsleri suust. Vastates küsimusele, kas Riigikohtusse pöördumine oli teadlikult kavandatud valimiseelsesse aega, vastas Jõks: “Jah. Need erakonnad ja poliitikud, kes on käitunud valelikult, peavad vastutama. Nad saavad vastutada ainult valija ees. Tahan kutsuda kõiki valijaid mõtlema, kellele nad võimu usaldavad.” Jõks jättis küll ütlemata, milliseid erakondi ta konkreetselt silmas peab, kuid sellele andsid eile Keskerakond ja Reformierakond Riigikogus ise vastuse, hääletades Riigikogu päevakavast välja sinna põhiseaduskomisjoni poolt seatud erakondade rahastamisskeemi põhiseadusega vastavusse viimise.
Jõks lõpetab oma usutluse mõtlemapaneva lausega: «Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad.». Selleks, et see nii ei läheks, tuleb Jõksi soovitust järgida, minna valima ja valida vabadus.

Eestit majandusvabadust käsitlevates edetabelites viimastel aastatel tabanud langusest on ajakirjanduses räägitud. Täpsemalt pole seda teemat kahjuks keegi käsitlenud. Reformierakondlik valitsus ei soovi seda teha, sest kuidas muidu saaksid nad Eesti “silmapaistva” eduga edasi keksida. Tegelikkus on kahjuks aga kurb. Maailma majandusvabaduse indeksis on Eesti nimelt langenud välja vabade riikide hulgast peaaegu vabade riikide hulka ehk kuuendalt kaheteistkümnendale kohale. Kõige suuremaks probleemiks Eestile on liigselt reguleeritud tööjõuturg ning valitsuse vilets poliitika ehk sekkumine majandusse. Viimase all peetakse ilmselt silmas nähtust, mida Väino Sarnet Tööandjate Keskliidu aastakoosolekul iseloomustas semukapitalismina. See olevat viimasel ajal asendamas 1990.aastates Eestil rajatud turumajandust. Viimasest eristab semukapitalismi see, et kui turumajanduses jättis valitsuses otsused turujõudude langetada, siis nüüd üritatakse asju omade ehk semude ringis ajada. Konkurents asendub “käsi peseb kätt poliitikaga”. Ehk kui soovid teostada mõnda südamelähedast projekti – astu parteisse, kui soovid endale või kaasale head töökohta – astu parteisse, kui soovid Tallinna lahte Kalevipoja või Ülemiste järve Linda kuju püstitada – astu parteisse, kui soovid jalgpalli- või korvpallikooli rajada – astu parteisse. Mis jama see partei muidu kokku on keeranud või keerab, keda see huvitab. Häbi on tuttavate ees küll veidi, kuid see läheb mööda – sest peagi on sul uued sõbrad ning elu läheb lauluga edasi. Mõni sedalaadi projekt võib ju väga hea olla, see ei muuda aga semukapitalismi olemust – vaba konkurents ning uued ideed on sellele võõrad. See, mida Eesti vajab, on loov mõtlemine ning sellele tuginev loov majandus. Eesti vajab edasiminekuks uusi ja värskeid ideid, julgust otsustada. Need on oodatud ka selle blogi lehekülgedele, olgu nad siis nii hullud kui iganes. Kui kaotame julguse riskida, jääme peagi kõigest ilma ning näeme, kuidas üks riik teise järel meile tagatulesid vilgutab.

P.S. Gruusia on samas edetabelis 107 kohalt tõusnud kahe aastaga 35-ks! Kunagi arenesime ka meie nii kiiresti.