Keskerakonna volikogul esines Edgar Savisaar taas huvitava avaldusega, teatades, et Eesti senised saadikud on Europarlamendis esindanud rohkem Moldaavia või Gruusia kui Eesti huve. Selline lähenemine osutab ühelt poolt kahetsusväärset huvipuudust ning teadmatusest Euroopa Parlamendi töö suhtes, teiselt poolt tõstatab aga küsimuse, keda kavatseb Edgar Savisaar ise siis Europarlamendis esindada? Eesti rahvas see igal juhul pole, sest Savisaar on nimekirja etteotsa seatud peibutuspardiks lihtsameelsetele inimestele – Brüsselisse ta minna ei kavatse. Muuks kui valijate petmiseks ei saa sellist käitumist nimetada. Nii-siis, Eesti rahvas on Savisaarele petmiseks, mitte esindamiseks. Keda Keskerakond siis aga Brüsselis esindada kavatseb? Sellele küsimusele vastamiseks on mõttekas lähtuda vanasõnast, ütle mulle, kes on Sinu sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled. Ma ei hakka siin rääkimagi, et Edgar Savisaare kampaaniat rahastavad ärimehed Slovakkiast, veelgi huvitavam on aga meeles pidada, et Keskerakonnal on jätkuvalt kehtiv koostöölepe Venemaa võimupartei Ühinenud Venemaaga. Kui muud asjad maailmas muutuvad, siis see lepe püsib kindlalt kui kalju, isegi peale seda, kui Ühinenud Venemaa Venemaa saadikud Riigiduumas seaduse algatasid, mille kohaselt II maailmasõja ajalugu moonutavad ning natsismi kommunismiga võrdsustavad tegelased tuleb viivitamatult kriminaalvastutusele võtta. Siin peitub ilmselt vastus ka küsimusele, keda Keskerakond Brüsselis esindama kavatseb hakata.

Täna algab Tallinnas Euroopa mõjukaima poliitilise jõu – kristlikke demokraate ja konservatiive ühendava Euroopa Rahvapartei (EPP-ED) Europarlamendi saadikurühma juhtide kohtumine. Tegemist on inimestega, kelle nimed pole vahest avalikkusele sedavõrd tuttavad kui peaministrite või presidentide omad, kuid kes tegelikult määravad paljuski ära selle poliitika, mida Euroopa ajab. Europarlamendi otsused kujundavad juba praegu ligi 60% meie seadustest, tema roll Euroopas – eriti selle välispoliitika kujundamises – on kiirelt kasvamas. Seda meeldivam on see, et nimetatud seltskond just Tallinna oma kogunemiskohaks on valinud. Kindlasti on see ühelt poolt tunnustus Eestile, teiselt poolt aga ka Isamaa ja Res Publica Liitu Europarlamendis esindanud ning EPP juhtide hulka kuuluvale Tunne Kelamile, kes on suutnud endale selles Europarlamendi suurimas rühmas märkimisväärse positsiooni võita. Tallinna tänavatel ning prügikastides käivat valimiskampaaniat vaadates, kus üks Euroopas liberaal-demokraatlikku saadikurühma kuuluv erakond teist sopaga üle kallab, kehitavad need Euroopa tegelikud tegijad vaid õlgu. Elu on Europarlamendis karm – loeb vaid see, kui suur sa oled – ning liberaaldemokraadid pole Euroopas paraku mingid tegijad – sest nad on lihtsalt nii väiksed. Europarlamendis on paraku aga just see mis loeb. Siiri Oviir ja Toomas Savi on kenad ja töökad inimesed, neist või nende võimalikest järglastest pole Eestil Europarlamendis kahjuks mingit tulu, sest nii kurb kui seda öelda, pole liberaal-demokraatidel oma väiksuse tõttu Euroopas lihtsalt mõju. Vabandan, kui need sõnad kedagi solvavad, kuid nii see lihtsalt on. Euroopa tegelikele tegijatele aga – tere tulemast Tallinna ja tegusat nädalavahetust!

Olukord ei Eesti majanduses ega ka Eesti naaberriikides pole kiita. Seda sõnumit on viimastel päevadel lõputult korratud. Näib, et lõpuks hakkab olukorra tõsidus ka otsustajatele kohale jõudma. Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga hinnangul tuleb kärpida sellel aastal eelarves veel vähemalt 7 miljardi krooni ning järgmisel aastal vähemalt 13 miljardit. Selle eelduseks on omakorda 3 miljardi kroonilise kärpe viivitamatu teostamine. Paraku pole valitsus sellel alal suutnud suuremalt edasi liikuda. 20.aprillil on aga viimane päev, mil saadud andmete alusel Euroopa Liit koostab mai teisel poolel hinnangu Eesti majandusele. Kui me selleks ajaks oma esimese kärpega hakkama pole saanud, siis läheb olukord äärmiselt tõsiseks. Nii pole Eestil enam võimalust otsustamisega oodata. Kui tahame praegusest olukorrast väljuda, tuleb kõigil unustada oma poliitilised märgid ja prioriteedid ning teha seda, mida Eestil vaja. See on esiteks eelarve tasakaalu saamine ning teiseks töökohtade hoidmine. Kõiki esitatavaid ettepanekuid tuleb kaaluda neist peamistest prioriteetidest lähtudes. Kui jätkame maja ühest otsast juba haaranud tulekahju kustutamist jätkuvalt klaasiga vett tassides, on varsti kogu maja tules. Nii pole valitsusel muud võimalust, kui täna kell neli algaval kabinetinõupidamisel kokkuleppele jõuda ning poliitilistest põhjustest lähtuv otsuste blokkimine lõpetada.

Lugesin just “Postimehe” on-line versioonist uudist “Valitsus jätkab pensionisammaste kõigutamist”. Kuigi juttu on valitsusest, pole ühelegi valitsusega seotud poliitikule või ametnikule viidatud, uudis ise aga ajab lugejal – eriti loomulikult kolmanda sambaga liitunutele – kananaha ihule. Paanika pole aga küll see, mida Eestil praegusel niigi raskel hetkel vaja läheb. Nii pean oma kohuseks üheselt ja selgelt deklareerida: III samba kõigutamine jääb nüüd küll ära – kui keegi peaks seda tõesti teha tahtma. Juba II samba sissemaksete peatamine on väga valus ning arvukalt riske sisaldav otsus, kui nüüd asuda ka kolmanda samba kallale, ei jääks Eesti riigi usaldusväärsusest suuremat järele. Seda on riigil praegusel keerulisel ajal igal juhul vaja. Nii võin IRL esimehena kinnitada, et III samba kallale valitsus ei lähe. Mul on seda lihtsam teha, et seda küsimust pole koalitsioonis ka arutatud. Kui mõni ametnik või poliitik neid mõtteid oma peas hellitanud ka on, siis valitsus pole midagi sellist otsustanud. Sedalaadi mullid tekitavad paraku parajat segadust ning suurendavad hirme, mida meil on selletagi palju. Olen veendunud, et samal seisukohal on ka meie koalitsioonipartnerid.

Äsjane Euroopa Parlamendi otsus mõista natsismiga samal kombel hukka ka totalitaarse kommunismi poolt korda saadetud kuriteod, on kahtlematult ajalooline. Kui Tunne Kelam viis aastat tagasi Euroopa Parlamenti kandideerides seadis just selle otsuse läbisurumise üheks oma eesmärgiks, vangutasid paljud kahtlevalt pead. See, et Euroopa Parlament sellise otsuseni jõuab, tundus enam kui kahtlasena. Nüüd on see otsus kõigele vaatamata tehtud – olgu tänatud kõik, kes selleni jõudmisele kaasa aitasid. Oleks loomulikult hea, kui kommunismi kuritegude tunnustamise ja hukkamõistmiseni jõuaks ka Venemaa. Seal näivad asjad kahjuks vastupidises suunas arenevat – kommunismi kuritegudest rääkijaid ehk Venemaa mõistes “Nõukogude Liidu poolt II maailmasõjas saavutatud ajaloolise võidu” kahtluse alla seadjaid ähvardatakse lausa kriminaalkaristusega. Huvitav, kas see tabab kõiki Euroopa Parlamendis nimetatud otsuse poolt hääletanud saadikuid või ainult otsuse algatajaid? Igal juhul on selge see, et töö seisab alles ees. Otsuses on loetletud mitmed sammud, mille astumist Euroopa riikidelt oodatakse – nii kommunismi kuritegude uurimisel, teadvustamisel kui jäädvustamisel. Esimeseks neist on kahtlematult 23.augusti kui natsismi ja kommunismi ohvrite mälestuspäeva väärikas tähistamine. Seda enam, et sel aastal see tähtpäev Eesti jaoks veel mitmete teiste ümmarguste tähtpäevadega – 30 aastat Balti apellist ja 20 aastat Balti ketist ilusasti kokku langeb.

Tänasest alates võib leheküljelt http://tooplaan.irl.ee/ lugeda Isamaa ja Res Publica Liidu ettepanekuid tööpuuduse vastu võitlemiseks ning sellega Eesti võimalikult kiirelt kriisist väljatoomiseks. Meie jaoks on nendeks vahenditeks lühidalt eelarve kontrolli all hoidmine, ettevõtluse toetamine ehk töökohtade hoidmine, ettevõtluskeskkonna parandamine ehk uute töökohtade loomine ning tõhusa täiend- ja ümberõppe tagamine neile, kes seda vajavad. Selleks, et neid eesmärke saavutada, ootame kommentaare ja arvamusi kõigilt huvilistelt. Tööpuudusest on saanud meie probleem nr. 1, kui me ei suuda selle kasvu pidurdada, pole ühel hetkel ka eelarvekärbetest kasu. Kuidas mitte midagi teha ja mis ühes või teises ettepanekus valesti on, seda teame me kõik – omalt poolt midagi välja pakkuda on raske. Seda suurem väärtus igal ettepanekul aga on. Nii et kõik nad on teretulnud.

Homme algav nädal on Eestile mitmeski mõttes oluline. Nädala alguses jõuavad valitsuse ja avalikkuse ette eelmise majandusaasta täprustatud tulemused ning andmed selle aasta esimesel kolmel kuul majanduses toimunu kohta. Nende alusel saab selgeks, kas Eesti vajab sel aastal veel ühte lisaeelarvet ning kui suur see on. Kui praegu õhus rippuvad negatiivsed prognoosid teoks saavad, peab valitsus suutma kiirelt otsustada ning lisaeelarve kiirelt Riigikogu poole teele saatma – sest iga kaotatud hetk maksab. Eelarve kontrolli all hoidmise jaoks on möödapääsmatult oluline ka teine algaval nädalal langema peav otsus – nimelt mida teha töötukassas vastu vaatava puudujäägiga. Loomulikult võib siingi otsustamist edasi lükata, sest tõeliselt laastavaks muutub puudujääk järgmisel aastal, kuid siis oleks käru juba kummuli ning selle teele tagasi upitamine pea võimatu.

Eelarve kärpimisest pole aga loodetud tulu, kui me ei suuda seista vastu tööpuuduse kasvule. Teatud piiri ületades asub see avaldama eelarvele sellist mõju, et ka täiendavast kärpest ei pea selle puudujäägi kontrolli all hoidmisest piisama. Otsused, mis astuksid vastu tööpuuduse kasvule, on paraku venima jäänud. Läinud nädalal saatis Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus partneritele kirja, kus avaldati muret selle üle, et mitmed küsimused ja eelnõud on jätkuvalt lahendamata. Esitasime omalt poolt partneritele loetelu eelnõudest, mis tuleks meie arvates hiljemalt 1.juuliks vastu võtta. Keit Pentus Reformierakonnast vastas meie pöördumisele kiirelt ja meeldivalt, kinnitades, et enamuste pakutud eelnõudega neil probleeme pole. Pole tõesti oluline, kelle algatatud üks või teine eelnõu on, ning kui Reformierakond soovib neid kõiki enda ideedeks pidada, siis ei saa selle vastu mul midagi olla. Peaasi, et nad tõesti vastu võetakse. Ootame Reformierakonnalt ka ettepanekuid nende sammude osas, mille kiiret astumist nemad tööpuuduse vastu võitlemiseks oluliseks peavad. Loodetavasti kuuleb Eesti avalikkus neist juba tänaselt Reformierakonna volikogult. Kiire oli ka sotsiaaldemokraatide vastus, kus leiti, et tegelikult tuleks veelgi kiiremini liikuda. Seda oli meeldiv kuulda – loodame ka nendelt konkreetseid ettepanekuid kuulda, mis on need kiirelt lahendamist vajavad sammud, millega tööpuuduse vastu võidelda. On ju just sellest kujunenud tänase Eesti probleem nr 1. Otsustamata Eesti igal juhul edasi ei pääse.

Kui keegi ütleb, et poliitika Euroopa Parlamendis on igav, siis eksib ta rängalt. Vaevalt oli tolm eilse lahinguvälja ehk viisakamalt öeldes koosolekuruumi kohalt kommunismi kuritegude arutelu järel maha laskunud, kui sündmused võtsid väga kiire käigu. Mäletatavasti olid Euroopa sotsiaaldemokraadid eile blokeerinud ettepaneku panna järgneval nädalal koos kommunismi kuritegude aruteluga Europarlamendis hääletusele ka neid hukka mõistev resolutsioon. Täna hommikuks oli eilsest arutelust julgust saanud, nõupidamisel osalenud-esinenud, Euroopa Komisjoni liikmete tuge tundnud ja osalt ka koosolekul osalenud organisatsioonide positiivse surve alla sattunud eesistuja tegutsema asunud ning pannud deklaratsiooni arutelu taas päevakorda. See tekitas omakorda tormi Euroopa sotsiaaldemokraatide seas. Järgenud tunni jooksul vahetusid rindeteated kiiresti, on päevakorras, ei ole päevakorras, on, aga ilma resolutsioonita, on aga koos resolutsiooniga. Tulemus seisab praegu minu ees, kui neid ridu Tunne Kelami kontoris oma ajaveebi kirjutan – 25. märtsil – Balti rahvaste Siberisse küüditamise päeval on Euroopa südametunnistust ja totalitarismi puudutav Komisjoni avaldus kell 15.00 algava istungi päevakorras koos maagilise lisandusega  “avec resolution, vote en avril 1″. Resolutsiooni teksti yle võib ennustada väga ägedat debatti, kuid isegi selle päevakorda jõudmist võib pidada ajalooliseks saavutuseks. Euroopa sotsiaaldemokraatia seisab aga tõepoolest oma tõehetke ees.

Kaks tubli naist – Imbi Paju ja Sofi Oksanen – on Helsingis organiseerinud 1949. aasta märtsiküüditamise tähtpäevale pühendatud seminari, millel näidatakse dokumentaalfilme kommunismi ajaloost ning esitletakse kogumikku “Kõige taga oli hirm”. See igati kena ettevõtmine on tekitanud raevupuhangu Vene võimuparteis, mille kolleegiumi liige Irina Jarovaja on ürituse karmide sõnadega hukka mõistnud. Eriti häirib Jarovajat seminaril näidatav dokumentaalfilm “The Soviet story”, mis pidavat rahvaid üksteise vastu üles ässitama. Jarovaja sõnul ülistatakse selles dokumenttalfilmis “fasistide eestlastest käsilasi, kes tapsid Hatõnis ja põletasid Pihkvamaal külasid”. On lausa muljetavaldav, kui palju valesid võib ühte lausesse panna. Esiteks ei tapnud eestlased kedagi Hatõnis ja teiseks pole ei sellest konkreetsest kuriteost ega millestki sarnasestki filmis juttu. Selles ei süüdistata kuidagi ka Vene rahvast – jutt on sellest, et kommunism ja natsism on väga sarnased ning et mõlemad tuleb ühel kombel hukka mõista. Balti riikidest pole nimetatud filmis muuseas üldse palju juttu – kommunismist ja natsismist aga küll. Nii jääb mulje, et Jarovaja pole ise nimetatud filmi näinudki. Selle vastu aitab vaid üks rohi – nimelt seda filmi vaadata. Pealegi on nüüd võimalused selleks ka avaramad, sest “The Soviet Story” DVD saabub kohe müügile. Huvilistel pöörduda aadressil www.sovietstory.com – soovitan soojalt, on hea film. Imbile ja Sofile aga palju jõudu – sellist sõimu vaadates olete igal juhul õigel teel!

Läinud nädalavahetusel Budapestis toimunud Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutuse korraldatud konverents läks korda. Sellest võtsid osa Eesti, Läti, Leedu, Rootsi, Poola, Tsehhi, Ukraina, Venemaa, Ungari, Canada ja Ameerika Ühendriikide esindajad, kellest enamus pärines oma maal kommunismi kuritegude uurimise ja teadvustamisega tegelevatest organisatsioonidest või asutustest. Avameelses õhkkonnas arutati olukorda kommunismi kuritegude teadvustamisel ning tõdeti, et tööd sellel alal tuleb veel palju teha. A.Hjemdahl Rootsist tutvustas seal tehtud uurimust, mille kohaselt pole 90% noortest kuulnud midagi GULAGist ning pea pooled leiavad, et tänu kommunismile on maailmas vaesust vähem. Kui natside kuriteod olid suhteliselt hästi teada, siis kommunistide kuritegudega oli olukord teistsugune. Samas on võrreldes olukorraga viis aastat tagasi praeguseks hetkeks asjad liikunud õiges suunas. Pea kõikides Euroopa maades tegutsevad vastavad organisatsioonid, kommunismi kuriteod on mõistetud hukka EN Parlamentaarses Assamblees, need on arutlusel juba ka Euroopa Parlamendis. Nii ot oluline soodsat olukorda kasutada ning võimalikult kiirelt edasi liikuda. Muude ideede ja initsiatiivide kõrval otsustasid konverentsil osalejad saata kirja Rootsi peaministrile ja välisministrile, kellele peagi langeb EU eesistuja roll. Kirjas kutsutakse Rootsit üle-euroopalise tähtpäevana tähistama nii natsismi kui kommunismi ohvrite mälestuspäevaks kuulutatud 23.augustit kui ka Berliini müüri langemist 1989.aastal. Otsustati ka alustada regulaarset infovahetust kommunismi kuritegudega tegelevate organisatsioonide vahel, koordineerides senisest tõhusamalt oma tegevust ning jõudes nii kergemini ühise eesmärgini – kommunismi kuritegude hukkamõistmisele samal kombel nagu seda on tehtud natsismi kuritegudega.