Indrek Tarand on välja pakkunud mitu huvitavat ideed. Esiteks, et Tallinn vajab vahetust. Sellega ei jää üle muud kui nõustuda, põhjusi selleks on Tarand piisavalt üles lugenud. Teiseks tegi Tarand ettepaneku, et Tallinn võiks saada apoliitilise linnapea, kes ajaks ikka eeskätt linna, aga mitte partei asju. Tegemist pole uue ideega. Seda on Tallinnas varemgi välja käidud, viimati minu mäletamist mööda Paltsu linnavalitsuse ajal. Mitmel pool maailmas asju just niimoodi aetakse – poliitilised otsused kuuluvad poliitilise rahva poolt valitud volikogu pädevusse, kes võtab avaliku konkursi abil tööle linnadirektori, kelle asi on konkreetselt linna juhtida. Vähem korruptsiooni Tallinnas tuleks ju kõigile kasuks. Piisas aga vaid Tarandil oma ideega välja tulla, kui hirmus kisa puhkes. Tublid keskerakondlased tegid kohe kõigile selgeks, et tegemist on väga halva ideega. Et ilma parteita on linna juhtimine lausa ilmvõimatu, et kui linnapeal parteilist juhet pole, siis läheb asi untsu. Seda oli mõnevõrra üllatav kuulda. Ma saan aru, kui keskeerakondlased oleks Tarandi peale pahandanud, et ta julges linnapead Savisaart solvata. Sest tegelikult ei ripu Tallinna linnapea mitte Keskerakonna lõo otsas, vaid Keskerakond Tallinna linnapea lõa otsas. Sellest aga paljuski Tallinna tänased probleemid just tulenevad. Apoliitiline linnavalitsus aitaks Tallinnas asju rahulikumalt ja üksmeelselt ajada ega tooks ei ühes ega teises suunas kaasa mõttetut poliitilist vägikaikavedu. Nii et minu meelest on Tarandi pakkumisel jumet. Erakonnad võiksid pead kokku panna ning asja tõsiselt arutada.

Eestis on pidu! Sest kuidas saab muud moodi käimasolevat laulu- ja tantsupidu iseloomustada. See on Eestit koos hingama ja tundma pannud juba 1869.aastast alates, mil eesti rahvas Tartusse kokku tuli ning end rahvuseks laulis. Laulupidu on hoidnud meid koos nii rasketel kui headel aegadel ning kõikidel nendel aastatel, mis nende kahe äärmuse vahele jäävad. Tallinnas on igal juhul hea ringi liikuda – nii palju rõõmsaid inimesi pole siin kaua näha olnud. Endalegi on lauljate ja tantsijatega kohtumistest midagi väga sooja hinge jäänud. Jõudu Teile kõigile täna ühiselt laululava poole marssida – nii tahaks isegi selle teekonna ette võtta, kuid mis parata, kui mitte üks, vaid lausa mitu elevanti kõrva peale on astunud. Kaasaelamisrõõmu ei saa minult aga keegi võtta. Nii et PIDU!

Riigikogus, eriti Rahanduskomisjonis on käes olulised hetked. Küsimus on lihtne – kas suudame eelarvet vajalikul määral kärpida, et vältida sellisesse kaosesse vajumist, kus näeme hetkel Lätit asuvat. Keskerakond ei tundu olukorra tõsidusest aga aru saavat. Riigikogus juntitakse ja venitatakse istungit nii nagu suudetakse, kui istungit pikendada soovitakse, on Keskerakond sellele vastu. Otsustada võib nii ja naa, otsustamatus on aga kahtlematult kõige rumalam otsus. Sellest võis Keskerakondki aru saada. Ja pealegi – eelarve kokkutõmbamise viiakse Riigikogust läbi niikuinii. Sest teist teed Eestil lihtsalt pole. Keskerakond näitab oma värvi ka teiste ettepanekutega, milleks on emadele makstava lastetoetuse piirmäära poole võrra vähendamine. Isegi sotsiaaldemokraat Heiki Nestor leidis, et see samm oleks siiski liiga julm. Seda leidis ka rahanduskomisjon, kes nimetatud ettepaneku maha hääletas. Olen sellel teemal saanud palju kirju ja pöördumisi, olgu see sõnum ka kõigile neile vastuseks.

p:s. Keskerakonna astmelise tulumaksu hääletas rahanduskomisjon samuti maha.

Pole mingit kahtlust, et lähema kuu aja jooksul muutub Riigikogu kõige olulisemaks komisjoniks rahanduskomisjon. Just seal lüüakse maha peamised lahingud 2009.aasta riigieelarve tulude ja kulude tasakaalu viimise pärast, just seal saab näha olema, kes soovib tegelikult riigieelarvet tasakaalu viia, kes aga sellest rääkida. Loomulikult teeb lõppotsuse saal – samuti ilmselt väga tiheda arutelu järel.

Oluline on samas meeles pidada, et igal vaidlusel peab olema algus, aga ka lõpp – ehk otsusele tuleb jõuda. Juba järgmisel nädalal on muudatusettepanekud eelarvesse komisjoni laual ning arutelu Eesti tuleviku üle läheb täie hooga lahti. Meeldivaid lahendusi pole meil enam suurt alles jäänud, nüüd tuleb kahjuks tegeleda ebameeldivatega. Oluline on seejuures aga jälgida, et kavandatud muudatused Eesti elu põhja ei laseks, et nad ei suurendaks tööpuudust, mis selletagi on Eestis talumatult kõrgeks kasvamas.

See kõik nõuab poliitikutelt lähematel nädalatel julgust teha ära need otsused, mis on küll ebapopulaarsed, kuid suudavad Eestit edasi viia. Uue eelarve vastuvõtmine on oluline ka vähemuskoalitsioonile oma tegususe näitamiseks. Kui lisaeelarve ja sellega haakuvad seadused suudetakse Riigikogust läbi viia ning eelarve tulude-kulude tasakaalustamiseks samm edasi astuda, siis näitab see pessimistidele, et vähemuskoalitsioonil on piisavat jõudu Eestile oluliste otsuste langetamiseks, mis omakorda loob Eestile ka vajalikku sisepoliitilist stabiilsust.

Mul on hea meel, et nendes vaidlustes saan ka ise kaasa lüüa – Marko Pomerantsi asumine siseministri kohale toob kaasa muudatused ka komisjonide liikmeskonnas ning nende käigus saab minust rahanduskomisjoni liige. Eelarve tasakaalu viimine on olnud viimasel ajal peamine teema, millest olen rääkinud ja kirjutanud, nüüd saan selle eest ka rahanduskomisjonis seista.

… soovitas õpetaja Laur kunagi Tootsile. Nii on see ka eile koalitsiooniläbirääkimistel kokku lepitud kavaga 2009 ja 2010 eelarve tulude ja kulude tasakaalu viimiseks. Tegelikult on rohkem küll tegu Reformierakonna ja IRL ühisosaga antud küsimuses, Rahvaliidu delegatsioon arutelus praktiliselt ei osalenud, olles oma punaste joonte juures sisse kaevunud. Sündinud kokkulepe ei rahulda ilmselt ei Reformierakonda ega IRL, kuid igal juhul on kokkuleppe olemasolu parem, kui selle puudumine. Millised on siis uue kokkuleppe punktid ja erinevused võrreldes selle ühisosaga, mille IRL eestseisus enne viimast läbirääkimisvooru tagasi lükkas.

1) Maksutõus on väiksem – tõsi küll vähe, kuid siiski.
2) Kokkuhoid suundub nüüd rohkem läbivale kokkuhoiule läbi riigivalitsemiskulude ning programmide kokkutõmbamise – mitte nii palju, kui oleks soovinud, kuid siiski.
3) Lootust varade müügist jms. tõmmati realistlikumaks – mitte nii palju kui kindlustunde tekitamiseks vaja oli, kuid siiski
4) 2009.aasta kärpevajadust suurendati – mitte nii palju, kui Eesti Pank pakkus, kuid siiski.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kuigi nii 2008 kui 2009 eelarve juures tundub mulle, et olukord on Eesti majanduses raskem, kui seda jätkuvalt endale tunnistada suudame ja kokkuhoid peaks olema seetõttu järsem – astusime siiski sammu edasi. Samas ei saa ka probleemide ees pead liiva alla peita. Saavutatud kompromiss eelarve tulude-kulude tasakaalu viimiseks pannakse esmaspäeval IRL volikogu ette, arutelu nende üle tuleb väga tõsine.

Nädalavahetusel uksest ja aknast sisse vajuvat lubaduste massi vaadates tundub, nagu ei tahaks me ikkagi aru saada, kui tõsine Eesti olukord tegelikult on. Ma saan küll aru, et valimised on ukse ees, kuid reaalsustaju kaotamine võib praeguses olukorras väga kalliks maksma minna ehk teha ühe hoobiga tühjaks selle töö, mida oleme Eesti soost väljavedamisel teinud. Sest tõde on lihtne:

1) Kui me ei suuda lisaks valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelarvele veel ligi 3 miljardit lähema kuu jooksul kokku tõmmata, on aasta lõpuks Eestil näpud põhjas.

2) Kui me ei suuda 2010. aasta eelarvet koostades selles tulude ja kulude tasakaalu vähemalt 9 miljardi krooni võrra parandada, kasvab Eesti eelarve puudujääk 2010. aastal 7,3%-ni rahvuslikust koguproduktist.

3) Kui me eelpoolkirjeldatud samme astudes teeme neid „populaarselt“ ehk tulevikku vaatamata, lõigates jalad alt majanduse konkurentsivõimelt, siis kasvatame plahvatuslikult tööpuudust ja viime Eesti majanduslikku hukatusse.

Eesti ees seisev ülesanne on seega ühelt poolt lihtne. Eelarve tulud ja kulud tuleb tasakaalu viia ning astuda kiirelt samme tööpuuduse kasvu vastu. Teisalt on seda võimatu teha, kui iga poliitiline erakond oma „pühadest lehmadest“ ka praeguses olukorras kinni hoiab. Me oleme taas saanud suureks eituses – ei tohi vähendada töövõtjate hüvitisi, kui seda tehakse, siis hakkame kohe massirahutusi korraldada – las see miljard lennata! Meie seisame viimseni kõikvõimalike toetuste kaitsel – ka siis, kui Eestil puudub raha, et neid endisel kujul edasi maksta! Me ei tohi vähendada seda, kärpida sealt ega võtta kolmandast kohast. Kuidas eelarve aga tasakaalu saada, see ei näi poliitilist heitlust lõpliku võiduni edendavaid asjapulki huvitavat.

Niimoodi edasi ei jõua ega vankrit kraavist välja ei vea. Unustaks kasvõi paariks kuuks ära, mida me kõik eelmistel valimistel kokku oleme lubanud ning milliseid uhkeid programme neil aastatel, mil jalad maast lahti kerkisid, ellu viisime ning mõelgem sellele, mis olukorras me praegu oleme ja mida sellest väljumiseks tegema peame. Ultimatiivsed seisukohad – tulgu nad millisest suunast tahes – meid edasi ei aita.

Vaadates viimaseid praegusest valitsuskoalitsioonist koosneva valitsuse otsuseid või õigemini otsustamatust, tundub, et Eesti on minemas Läti teed – see tähendab vähemalt 6%-ni ulatuva eelarve puudujäägi ning aasta lõpuks otsa lõppeva raha teed. Poliitmängude ja klassivõitlusega tegelemine olukorras, kus maja põleb, on pehmelt öeldes kohatu. Nii Eesti Panga kui rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide hinnangu kohaselt on 3,4 miljardiline valitsuse poolt parlamenti saadetav kärbe vähemalt kaks korda väiksem sellest, mida minimaalselt vaja. Kui Eesti ei suuda eelarve tulusid ja kulusid tasakaalu viia, toob see kaasa aasta lõpuks massiivse tööpuuduse ning majandusliku katastroofi. Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus koguneb täna erakorralisele koosolekule, et arutada ettepanekuid, kuidas viia eelarve kärbe vähemalt 6 miljardile ning hoida ära Eesti sattumine Läti teele.

Läinud nädala lõpp ei toonud Eestile midagi rõõmustavat. Selleks, et kindlamalt tulevikule vastu astuda, tuleb valitsusel 21. mail esitada Riigikogule kärpekava kokku üle 8 miljardi krooni kärpimiseks. Ja seda poole aasta peale jäänud tulude pealt. Tegemist on väga raske ülesandega, mis toob kaasa vastikuid ja ebameeldivaid otsuseid.

Sellel taustal pole sotsiaaldemokraatide otsuses selles protsessis enam mitte osaleda iseenesest midagi ebaloomulikku. Poliitiliselt on see kindlasti tark samm, mis toob sotsidele hääli. Samas on toimunust ikkagi kahju. Olen oma kahes valitsuses praeguste sotsiaaldemokraatidega koostööd teinud ja alati lahenduseni jõudnud – kuigi vaielnud oleme mehemoodi. Sotsiaaldemokraadid pole olnud reeturid – ning see on poliitikas alati meeldiv ning oluline.

Teisalt polnud nende viimaseid nõudmisi võimalik vastu võtta – ja sotsiaaldemokraadid teadsid seda ilmselt hästi. Teiseks võimaluseks oleks olnud a) kas jätkata sisuliselt samade koondamissüsteemiga nagu praegu ja laduda koondamishüvitised tööandajatele, mis laseks põhja majanduse ja suurendaks järsult tööpuudust b) käivitada seadus 1. juulil täies mahus, minna töötukasssaga pankrotti ja lasta eelarve totaalselt tasakaalust välja. Siin poleks aidanud ka töökindlustusmakse tõstmine 4%-le, praegusel kujul seaduse katmiseks oleks vajalik olnud vähemalt 7%.

Kui tahta, et koalitsioon suudaks eelarve tulud ja kulud tasakaalus hoida, on ainsaks võimaluseks seadus käivitada vähendades selles ette nähtud hüvitisi. Sellest saadav miljard ei taga samas, et eelarvekärped 21. maiks kokku saadakse. Seetõttu tuleks läbirääkimistel – kellega siis neid ka peetakse – seada peamiseks teemaks eelseisva kärpe sisu.

Selles kokkuleppimiseks on jäänud loetud päevad, valitsuskriis muudab olukorra kahtlematult veelgi raskemaks. Kui me kärbet aga ei teosta, paiskame põhja majanduse ning suurendame tööpuudust. Eesti pered on oma eelarvet sunnitud järsult kärpima, samaga peab hakkama saama ka valitsus. Isamaa ja Res Publica Liidul on ettepanekud kärpe teostamiseks valmis, lõplikult pannakse need paika meie erakorralisel juhatusel, mis toimub sel pühapäeval. Eesti on suutnud rasketel aegadel õigeid otsuseid langetada, me peame suutma seda teha ka praegu.

Viimastel päevadel uuele tasemele jõudnud verbaalne sõnasõda koalitsioonipartnerite vahel on tõstatanud küsimuse, kas järgmisel nädalal on Eestis võimul sama koalitsioon või enam mitte. Sõna on võtnud ka Vabariigi President, kes peab vajalikuks koalitsiooni jätkamist – vähemalt seni kuni Eesti majandust saatuslikult mõjutavad otsused on langetatud. Selle seisukohaga saab vaid nõustuda. Eestil on hetkel vaja küll kõike muud kui valitsuskriisi. Olen jätkuvalt veendunud, et praegune valitsuskoalitsioon on Eestile antud hetkel parim. Olen juhtinud kahte valitsust, kuhu on kuulunud maailmavaateliselt erinevad jõud ning mõlemad nad on edukalt toimida suutnud. Miks ei peaks seda siis tegema ka praegune? Küsimus on ka vastutustundes – koos on praegune valitsuskoalitsioon aidanud praegust suppi kokku keeta, koos tuleb meil see ka lõpuni helpida.

Koos jätkamiseks on vaja hetkel teha kolme asja:

1) Lõpetada sõnasõda avalikkuses – see ei aita koosmeele tugevnemisele kaasa.
2) Lähtuda kõigis otsustes kahest Eestile antud hetkel olulisemast ülesandest – viia eelarve tulud ja kulud tasakaalu ning seista vastu tööpuuduse kasvule, toetades selleks kõiki võimalusi kasutades ettevõtlust.
3) Unustada lähemateks nädalateks poliitiliste “punktide” kogumine, erinevate erakondade pühad lehmad, huvigrupid või kihid, keda üks või teine erakond arvab end esindavat ning lähtuda ainult vajadusest Eesti kriisist välja viia. Eesti ei tohi muutuda varem tehtud vigade või ülejõukäivate lubaduste pantvangiks – lähtuda tuleb hetkel vaid sellest, mis aitab eelarvet kontrolli alla saada ning tööpuudust vähendada.

Koalitsiooni jätkamine on seda võimalikum, et tegelikult on kokkulepe ju väga lähedal. Eelarve kontrolli alla saamiseks vajalikud kärped on kindlasti ebameeldivad, kui igal juhul tehtavad. IRL on kompromissideks valmis. Leiame, et kuigi läbiv palgakärbe avalikus sektoris on ilmselt möödapääsmatu, ei saa seda rakendada miinimumpalka saavate töötajate puhul ning ka keskmist palka saavate töötajate palgakärbe peaks olema väiksem kõrgepalgalistest. Mis puutub töölepingu seadusesse, siis on siin samuti laual mitmeid võimalusi, ülejõukäivate lubaduste korrigeerimisest paraku aga pääsu pole. Kõige rohkem vajame aga tahet koos edasi tegutseda ning Eesti kriisist välja viia. Kui see tahe puudub, siis pole tõesti enam midagi teha.

Parem hilja, kui mitte kunagi, võiks õhata teate peale, et valitsus asub mai algul koostama järjekordset kärpeelarvet. Teisalt pole rõõmustada midagi. Sest otsused, mida tuleb eelarve poole aasta pealt kärpimiseks teha, saavad olema kõike muud kui kerged ja meeldivad. Oleks samade otsusteni, mida nüüd tegema hakatakse jõutud aasta alguses, poleks tänane ülesanne nii raske täita. Taganeda pole aga kuskile ning süüdistada pole ka kedagi teist peale iseenda. Süüdlaste otsimine ei vii meid kuskile ja omavaheline kisklemine ka – süüdi oleme me kõik, kaasa arvatud minugi erakond ja ma isegi, kes pole suutnud end tagasi hoida kriitikanooli partnerite pihta saatmast. Eesti probleemide olemuse võttis OECD raport üsna täpselt kokku – headel aegadel tehtud halvad otsused. Välja saame sellest olukorrast tulla aga vaid ühiselt töötades, oma “poliitiliste märkide” hoidmisest loobumise ning töötavate lahenduste otsimise teel. Igal juhul on selge see, et kui Eesti ei suuda eelarve puudujääki kontrolli all hoida, kannatavad selle all kõik, ka need, kes valitsuskoalitsiooni kimbatuse üle vargsi rõõmugi tunnevad. Nii ei jää valitsuskoalitsioonil midagi muud üle, kui saada rahandusministrilt võimalikult kiirelt ettepanekud ning siis õiged, kuigi ilmselt masendavalt ebapopulaarsed, otsused ära teha. Seejuures on aga oluline ka aeg – oleme juba seda – ja see tähendab sadu miljoneid kroone – kaotanud, rohkemaks enam ruumi pole. Sest võime vaid ette kujutada Eesti olukorda, kui ühel hetkel avastame, et tegime eelarvesse järjekordse ülivalusa lõike, kuid sellestki ei piisa püstitatud eesmärkide saavutamisest. Samas on ülimalt oluline eelarve tulude ja kuludega tegeledes vaadata ka mündi teist poolt ehk seda, mida saab ära teha tööpuuduse kasvu pidurdamiseks. Töötute armee kasv võib nimelt ühel hetkel muuta mõttetuks kõik pingutused eelarve kärpimiseks. Negatiivsete otsuste kõrval vajab Eesti ka positiivset ja mis saaks olla parem, kui konkreetsete sammude astumine ettevõtluse toetamiseks ning töökohtade hoidmiseks.