Ennustusvõistluse tulemused on pärast keerulist arvutamist selgunud.

Paar sõna ka metoodikast. Kõigepealt sai välja selgitatud, kes vastas igale küsimusele eraldi kõige täpsemalt ja seejärel tulemused vastavalt saavutatud kohtadele kokku pandud. Kõige kõrgema keskmise tulemusega vastaja võitis.

Edetabel on järgmine:
1. Pointer (ID-kaardi lugeja + M.Laari raamat “September 1944″ + IRL sall)
2.-3. Mart Murusalu (IRL sall +)
2.-3. Kadunud Papagoi (IRL sall +)
4. Mati (IRL sall +)

Õnne võitjatele ja tänud osalemise eest! Kirjutage mulle aadressile mart.laar@gmail.com ja subject reale märkige “auhinna kättesaamine?”. Siis saab kokku leppida, millal ma need teile kätte saan anda.

Eile Soomes toimunud parlamendivalimistel saatis edu parempoolset Kokoomust (Koonderakond), kes võitis esialgsetel andmetel parlamendis juurde kümme kohta, jäädes vaid ühe koha võrra maha Soome Keskerakonnast – mida nimelisele kokkulangevusele vaatamata ei maksa segamini ajada Eesti Keskerakonda. Soome Keskerakonda loetakse “kodanlikuks” erakonnaks, mistõttu ongi juba alanud spekulatsioonid “kodanliku” koalitsiooni sõlmimiseks Keskerakonna, Koonderakonna ja Rootsi Rahvapartei vahel. Seni on Keskerakond võimu jaganud sotsiaaldemokraatidega, kellel pole samal ajal midagi ka koostöö vastu Koonderakonnaga. Igal juhul seisavad Soomes ees “huvitavad” ajad. Üks on igal juhul selge – Soome valijad on saatnud selge signaali, et toetavad muudatusi senises poliitikas – ja seda suurema majandusvabaduse ning riigi väiksema sekkumise suunas. Headele sõpradele Soomes võib edu puhul igal juhul õnne soovida. Kui valitsuse peaksid moodustama Keskerakond ja Koonderakond, siis suuruselt teise partnerina ootab Koonderakonda välisministri portfell, mida ennustatakse Eesti suurele sõbrale Sauli Niinistole. Eestile ja Euroopale oleks see hea sõnum.

*pildil valimistel 60498 häält kogunud Sauli Niinisto

Äsja anti teada, et Saksamaal sellel sügisel kokku 27 keeles välja antav kogumik “100 mõjukamat filmi maailmas” on otsustanud nende hulka arvata ka meie “Nimed marmortahvlil”. Kuigi nime järgi otsustades on tegemist kogumikuga, mis pole pühendatud maailma sajale parimale filmile, vaid maailma erinevate rahvaste poolt tehtud parimatele filmidele, on ikkagi tegemist kõrge tunnustusega. Eesti omad kriitikud tagusid filmi mäletatavasti maatasa – sest kunstiks ei saa pidada ju filmi, mida nii palju inimesi vaatamas käivad. Kuid see selleks. Saavutatu üle rõõmu tundes võiks vaadata tulevikku. Miks näiteks võtta järgnevalt ette järgmine Eesti ajaloost pajatav film – näiteks “Sinimäed”. Otsustades samanimelise dokumentaalfilmi edu järgi – sai Kultuurkapitali aastapreemia – oleks huvi selle vastu kahtlematult olemas. Tegijaid peaks selle idee ellu viimiseks jätkuma.

Minu üleskutsele arutada kuidas Eesti elu edendada reageeris ka Tõnis Möldre, kelle ettepanekute ja mõtete eest ma tänulik olen. Tihtpeale on meie ümber inimesi, keda me ei märkagi ja kelle elu kergendamiseks on vähe ette võetud sest nende hääl ei kostu meie kõrvu piisavalt tugevalt.
Kuivõrd ta saatis mulle meili, siis kopeerin asjalikud tähelepanekud tema lahkel loal siia.

__________________________________

Räägin peaasjalikult endasugustest, so. liikumispuudega inimestest (neid on Eestis üsna palju; kuid see jutt puudutab ka eakaid inimesi ning lapsega-lastega kodus olevaid emasid).

Internet (üldse kvaliteetne arvutiühendus; -side) on liikumispuudega inimese jaoks oluline sellepärast, et võimaldab tal:
1) paljudel puhkudel olla sotsiaalne (suhelda muu maailmaga);
2) tarbida netis olevat informatsiooni – ennast harida ning oma võimalusi arvestades operatiivselt ning kiiremini ära kasutada näit. seadusandluses peituvaid võimalusi (mina sain interneti teel esitada sots. min-le küsimuse‚ et mis minu õppelaenu tagasimaksmisest saab, sest olen füüs. tööks kõlbmatu, pidev sissetulek ‚pension’ ei võimalda seda alati-õigeaegselt tasuda jne.jne.’ ning sealt vastati operatiivselt, et vastava seaduse alusel tasub Eesti riik pangale võla jäägi);
3) teha tööd kaugtöötamise vormis.
Need on minu meelest kolm peamist põhjendust IT-lahenduste kasutamiseks ning vajalikkusest tänases olukorras/maailmas.

Selleks, et (liikumis-)puudega inimestel oleks võimalik IT-maailma võimalusi kasutada, on vajalik kogu Eesti tegelik katmine internetiga (traadiga või traadita). Tuleb silmas pidada kõnealuse klientuuri vähest maksujõulisust (see on koht, kus riik võiks ehk aidata – näit. garanteerida mõistlikuma järelmaksuga vajalike seadmete muretsemist; viia „Tiigrihüpe 2” ellu nii, et tõesti igal pool oleks tagatud levi‚”Külatee”- projekti puhul tuli ise oma vahenditega vaadata, kuidas interneti „tuppa sai”).
Muidugi lisanduvad muud tehnilised vahendid, õieti nende maksumus.

Minu jaoks on interneti-ühendus hetkel oluline kahel esimesena mainitud põhjusel (olla sotsiaalne ja saada operatiivselt informatsiooni). Tahaks väga, et ka kolmas põhjendus oleks akuutne, aga paraku pole laiemalt seda võimalust teadvustatud ja ma ise ka pole (kuigi võiks), et (liikumis-)puudega võib üsna edukalt vaimset tööd teha ning kulutused töökoha kohandamiseks ei ole ka suured. Ning olengi peaasjalikult tegevuseta (loe: tööta).
Kaugtööga on üldse nõnda, et üldjuhul ei teata, milliseid võimalusi selline töötamisviis kätkeb. Üldises ühiskondlikus mentaalsuses ei ole arusaadav – miks inimene ei saa/ei taha büroos töötada, et ta ei pruugi kaugtöö-võimaluse peale rõhuda mitte laiskusest, vaid teatud vajakajäämis(-t-)est tingitud põhjustel, näit. transpordiga on raskusi (mul on isiklik kogemus selle kohta – tundus, et CV järgi olin töötajaotsingul sobiv valik, kuid kui mainisin liikumisraskusi, lõppes jutt, sest töökoht oli Tallinnas, mina tol ajal Tartus). Seega – vajalik on teavitamine võimaluste erinevustest, sest üldiselt on kaugtöö võimalused-vajadused puudega inimese puhul samasugused nagu ilma puudeta inimese puhul. 27. veebr. „Postimehes” on hea artikkel kaugtöö võimalustest, paraku ühekülgne, ainult tavakodanikest lähtuv. Kuid vajalike eelduste olemasolul on see + internetiühendus kasulikuks sümbioosiks nii puudega kodanikule kui ühiskonnale tervikuna.
Veel ühest aspektist. Keskerakondliku sotsiaalministri ajal taibati enam tähelepanu pöörata puuetega inimeste rehabilitatsioonile. Kahjuks ei süvenetud põhilisele – kellele, miks ning kuidas tuleks seda asja teostada. Kulutati suur hulk riigi raha, kuid minu arusaamist mööda suurendas see vaid ühiskonnas hõõrumist, rehab. teenus oli puudega inimestele raskesti kättesaadav jne. Siin oleks e-riik võinud kasuliku eeldusena suuresti abiks olla: selle asemel, et „kupatada” puudelisi ühest ametkonnast või institutsioonist teise (üldjuhul oli see juba nende tervetele hooldajatele tõsiseks katsumuseks) selleks, et registreeruda, et teada saada, milline raviasutus omab hetkel vabu kohti jne., oleks saanud asju tunduvalt lihtsamalt, kodanikele mugavamalt ning kiiremini korraldada. Juhul, kui e-riigi võimalused oleksid olemas olnud.
Ja ka töökohti oleks riiklikus sektoris võinud tähelepanelikuma suhtumisega puudega inimestele luua. Näit. Põlvamaal oli maavanemal kindel plaan arendada e-arhiivi, st. riigiasutuste dokumendihaldus ning dokumentatsiooni arhiveerimine üle viia paberaluselt digitaalsele alusele; paraku regionaalministri arusaamades selliseid kavu polnud. Ka see on ühiskonna stabiliseerimise võimalus.
Need viimased kergendaksid inimeste rehabiliteerumist ühiskonda (juhul, kui muud võimalused on olemas).

Kas liikumispuudega inimesed on tänu IT-võimalustele sotsiaalsemad või teevad tööd?
Isiklikult tean kahte konkreetset näidet. Ühel juhul on inimene tänu internetile ja arvuti pakutavatele võimalustele sotsiaalsem – tal on sünnist saati üle keha paralüüs/halvatus, näiteks pole ta  kunagi iseseisvalt kõndinud, aga ta on ise õppinud programmeerimist, teeb kodulehti jm. sellist; aega mingi operatsiooni sooritamiseks läheb mõistagi enam kui tavakodanikul, aga arvuti vahendusel on tal võimalik suhelda, vahel mõni tööotski ette võtta.
Teine näide. Avarii tagajärjel amputeeriti noormehel mõlemad jalad, ta õppis programmeerimist ja muud (mitte ülikoolis). Nüüd koostab-teeb kodus raamatupidamise programme, on FIE.
Võimalusi IT-lahenduste rakendamiseks (ka kaugtööks) on väga palju. Alati ei pruugi primaarne olla seegi, et käed enam-vähem liiguksid, on ju küllalt näiteid, kus leitakse mingi lahendus; lisaks eelmainitud halvatud sõbrale, saan mainida S. Hawkins’it, keda peetakse maailma targimaks inimeseks ja kes on üleni halvatud, suhelda saab ainult spetsiaalselt kohandatud arvuti abil.

Miks on see kõik vajalik? Esiteks – mõistliku puuetega inimeste töölerakendamise korral toodavad nad ise mingeid väärtusi, teiseks – muutuvad maksujõulisemaks (see pole üldse vähetähtis argument nende mentaalsuse seisukohalt), kolmandaks – eelmainitud ühiskondlikkus ehk vähem on „asjatut halisemist”. (argumente on veelgi, kindlasti)
Tõnis Möldre
__________________

Teine vaidlus Savisaarega oli pühendatud õhukesele või paksule riigile. Üheks lahkarvamuseks saates jäi 2007.aasta riigieelarve seletuskiri, mille olemasolu Savisaar kuidagi tunnustada ei tahtnud. Õnneks oli see mul stuudios kaasas. Kuid kuna tundus, et Savisaarele endiselt tundus, et tegemist on mingi isamaaliitliku trikiga, mille käigus on tema tehtud eelarve salakavalalt millegi muu vastu välja vahetatud, räägiksin selle asja siin veelkordselt lahti. Iga huviline saab minu juttu Rahandusministeeriumi koduleheküljelt uurida, seal tuleb avada 2007. aasta riigieelarve, selle alt riigieelarve seletuskiri ning sellest omakorda lehekülg 25 pealkirjaga “Kulude liigendus tegevusalade COFOG kaudu”. Loodan, et järgmine selgitus aitab igal huvilisel üldse paremini riigieelarve seletuskirjast ehk Riigikogu kõnepruugis “kollaseks koletiseks” kutsutud koguteosest aru saada. Nimelt pole ühe või teise valitsuse prioriteetidest võimalik aru saada vaid ministeeriumite kasvunumbreid jälgides. Eelarve kasvab normaalsel aastal nimelt niikuinii – ning koos sellega kasvavad ka rahaeraldised. 2007. aastal kasvasid eelarvekulud näiteks 21,40 protsenti. Selleks, et aru saada, millised alad või küsimused on antud hetkel võimul olevale koalitsioonile olulised, tuleb jälgida, millistele aladele antakse eelarve üldisest kasvutempost aeglasem ja millistele kiirem kasv. Veelgi lihtsam on toimuvast aru saada, analüüsides, millise osakaalu ühed või teised kulutused riigieelarvest moodustavad – ning võrrelda seda sellega, millise osa nad moodustasid eelmisel aastal. Tulemus on lihtne – alad, mille osakaal eelarves kasvab, on valitsusele olulised ja alad, mille osakaal eelarves väheneb pole seda mitte. Rääkida, et “me andsime haridusele mitusada miljonit lisaraha” on tegelikult demagoogia, mis tegelikke prioriteete ei näita ja võrdub omaaegse ENSV-s räägitud teooriaga, mille kohaselt kõike võrreldi 1913. aastaga.

Mis siis 2007 eelarves toimub võrreldes 2006. aastaga? Peatuksin aladel, millest vaidluses juttu oli.

Kulutused tervishoiule jäid praktiliselt samale tasemele. Tabelist nähtub üheselt, et 2007. aasta eelarves polnud selle suurele kasvule vaatamata mitte olulised haridus või sotsiaalne kaitse, vaid valitsemiskulutuste ehk paksu riigi kasv. Valitsemiskulude hulka ei kuulu samas toodud seletuse kohaselt seejuures ei politseinike ega õpetajate palgad. On kurb, et majandusminister pole enda poolt esitatud arvutustest huvitatud, veelgi kurvem, et ta neid maha salata üritab. Nii pole Eestit võimalik juhtida.

Õiguskantsler Allar Jõks on astunud taasiseseisvunud Eesti ajaloos pretsedenditu sammu: kaevanud Riigikogu Riigikohtusse õiguskantsleri ettekirjutuste eiramise pärast. Riigikogu on tõepoolest “itaalia streigi” taktikat kasutades ehk menetlust summutades ignoreerinud mitut õiguskantsleri ettepanekut.
Näiteks kui õiguskantsler nõudis, et Riigikogu liikmed eemaldataks riigiettevõtete nõukogudest, siis võttis koalitsiooninõukogu otsekui õiguskantsleri üle irvitamiseks raudteenõukogu teema endale otsustada ning mehitas selle loomulikult poliitilise kuuluvuse alusel.
Veelgi kuumemaks kartuliks osutus erakondade rahastamise kontrollimine. Kuigi ametlikult on valitsus lubanud õiguskantsleri ettekirjutust järgida, on sellega venitatud nii kaua, et praegune Riigikogu seda enam vastu võtta ei saa. See sundiski õiguskantslerit tegutsema. Allar Jõksi hinnangul nimelt ei saa kujunenud olukorras Riigikogu valimisi ausateks lugeda. See on üsna karm avaldus, eriti kui see tuleb õiguskantsleri suust. Vastates küsimusele, kas Riigikohtusse pöördumine oli teadlikult kavandatud valimiseelsesse aega, vastas Jõks: “Jah. Need erakonnad ja poliitikud, kes on käitunud valelikult, peavad vastutama. Nad saavad vastutada ainult valija ees. Tahan kutsuda kõiki valijaid mõtlema, kellele nad võimu usaldavad.” Jõks jättis küll ütlemata, milliseid erakondi ta konkreetselt silmas peab, kuid sellele andsid eile Keskerakond ja Reformierakond Riigikogus ise vastuse, hääletades Riigikogu päevakavast välja sinna põhiseaduskomisjoni poolt seatud erakondade rahastamisskeemi põhiseadusega vastavusse viimise.
Jõks lõpetab oma usutluse mõtlemapaneva lausega: «Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad.». Selleks, et see nii ei läheks, tuleb Jõksi soovitust järgida, minna valima ja valida vabadus.

Eile toimus Eesti poliitikaelus haruldane ettevõtmine, kus kaks erakonda ostsid endale kampaania ajal eetriaega, et põhimõtteliste küsimuste üle poliitikas otse polemiseerida. Kuidas debatt välja kukkus ja kes peale jäi, selle üle otsustavad vaatajad. Endale jäi sellest hea mulje – igal juhul sai asjast rääkida. Mida sellest arvab Edgar Savisaar, sellest saab tema blogist lugeda. Huvi debati vastu oli rõõmustavalt suur – kui üldse istus selle ajal telerite ees – kõiksugu taevakanaleid, Venemaad ja muud vaadates – umbes pool miljonit eestimaalast, siis 158 000 inimest jälgis Laari-Savisaare vastasseisu. Kui esimene debatt oli pühendatud maksuküsimustele, siis teises vaieldakse, mida maksudest tuleva rahaga peale hakata ehk palgareformi ja Eesti prioriteetide üle. Kolmas saade saab olema pühendatud teemale, kas Eesti on kaitstud. Usun, et tegemist on hea algatusega ning järgnevate kampaaniate ajal kulutavad teisedki poliitikud raha mitte tapeedikleepimisele, vaid avalikule ja ausale oma seisukohtade selgitamisele kindlaid reegleid omava vaidluse kaudu. Nagu nägite, anti saate lõpul osalejate poolt üle ümbrikud järgmise saate alguses vastamisele tuleva küsimusega, mis jääb seni saladuseks. Sellega seoses küsin: mida võis Savisaar minult küsida? Kõige täpsemalt vastaja (te) auhinnaks on ID-kaardi lugeja. Vastus selgub järgmisel neljapäeval kell 19.30.

*(Pilt Õhtulehest.) Kinkisin Edgarile Milton ja Rose Friedmani “Valikuvabaduse”.

Eestit majandusvabadust käsitlevates edetabelites viimastel aastatel tabanud langusest on ajakirjanduses räägitud. Täpsemalt pole seda teemat kahjuks keegi käsitlenud. Reformierakondlik valitsus ei soovi seda teha, sest kuidas muidu saaksid nad Eesti “silmapaistva” eduga edasi keksida. Tegelikkus on kahjuks aga kurb. Maailma majandusvabaduse indeksis on Eesti nimelt langenud välja vabade riikide hulgast peaaegu vabade riikide hulka ehk kuuendalt kaheteistkümnendale kohale. Kõige suuremaks probleemiks Eestile on liigselt reguleeritud tööjõuturg ning valitsuse vilets poliitika ehk sekkumine majandusse. Viimase all peetakse ilmselt silmas nähtust, mida Väino Sarnet Tööandjate Keskliidu aastakoosolekul iseloomustas semukapitalismina. See olevat viimasel ajal asendamas 1990.aastates Eestil rajatud turumajandust. Viimasest eristab semukapitalismi see, et kui turumajanduses jättis valitsuses otsused turujõudude langetada, siis nüüd üritatakse asju omade ehk semude ringis ajada. Konkurents asendub “käsi peseb kätt poliitikaga”. Ehk kui soovid teostada mõnda südamelähedast projekti – astu parteisse, kui soovid endale või kaasale head töökohta – astu parteisse, kui soovid Tallinna lahte Kalevipoja või Ülemiste järve Linda kuju püstitada – astu parteisse, kui soovid jalgpalli- või korvpallikooli rajada – astu parteisse. Mis jama see partei muidu kokku on keeranud või keerab, keda see huvitab. Häbi on tuttavate ees küll veidi, kuid see läheb mööda – sest peagi on sul uued sõbrad ning elu läheb lauluga edasi. Mõni sedalaadi projekt võib ju väga hea olla, see ei muuda aga semukapitalismi olemust – vaba konkurents ning uued ideed on sellele võõrad. See, mida Eesti vajab, on loov mõtlemine ning sellele tuginev loov majandus. Eesti vajab edasiminekuks uusi ja värskeid ideid, julgust otsustada. Need on oodatud ka selle blogi lehekülgedele, olgu nad siis nii hullud kui iganes. Kui kaotame julguse riskida, jääme peagi kõigest ilma ning näeme, kuidas üks riik teise järel meile tagatulesid vilgutab.

P.S. Gruusia on samas edetabelis 107 kohalt tõusnud kahe aastaga 35-ks! Kunagi arenesime ka meie nii kiiresti.