Vene Välisministeeriumi hüsteeriline avaldus president Bushi poolt ikestatud rahvaste nädalal tehtud avalduse vastu, kus nimetati nii natsismi kui kommunismi XX sajandil kuritegelikeks, näitab, et Venemaa on oma katses kommunismi õigustada ummikusse jõudmas. Tegelikult ei peaks Vene võimud sellega üldse tegelema. Venelased kannatasid kommunistliku terrori all ju vähemalt sama palju kui teised rahvad, mõne hinnangu kohaselt isegi raskemini. Paraku ehitavad tänase Venemaa juhid Venemaad üles Nõukogude impeeriumi pärandile ja arusaamadele tuginedes, seetõttu nähaksegi igas katses kommunismi kuritegudest rääkida rünnakut Venemaa vastu. Rahvusliku identiteedi aluseks on tõstetud võit II Maailmasõjas, mis peaks panema maailma Venemaa ees tänutundes pead langetama. See, et Stalinil on II maailmasõja vallapäästmisel võrdne roll Hitleriga ei taheta kohe kuidagi tunnistada, rääkimata selle meeldetuletamisest, et kolmandiku sõjast ehk 1939-1941 oli kommunistlik Venemaa natsliku Saksamaa ustavaim liitlane, kelle abita Hitleril vaevalt oleks õnnestunud enamus Euroopast vallutada.

Venemaa jaoks sellisest poliitikast tulenevatest ohtudest on Venemaal hakatud järjest paremini aru saama. Heaks näiteks sellest on mõjuka õigeusu kiriku viimase kuu jooksul korduvalt esitatud nõudmised kommunism Venemaa poolt võimalikult kiiresti hukka mõista. Vastasel korral võidaks kommunismi patud kergelt vene rahva kaela kirjutada, mis õigeusu kiriku meelest on “mõnes endises nõukogude liiduvabariigis” juba ka alanud.

Sellel taustal on eriti kummaline mõne eesti poliitiku arusaam, et mis selle kommunismi kuritegude mälestamisega ikka tegeleda. Üks muuseum meil sellest juba on, teise jaoks poleks eksponaategi olemas. See on sama hea jutt, et mul üks raamat kodus juba on, rohkem pole vaja. Kui kurdame, et maailm ei kipu meie ajaloost aru saama, siis peaksime ise selle eest väljas olema, et Eesti külastajad sellest midagi teada saaksid.

See, mis hetkel Tiibetis toimub, on meile kui eestlastele kahtlaselt tuttav. Kommunism jääb kommunismiks, teostatagu teda kas Venemaal või Hiinas. Vägivald ja genotsiid kuuluvad tema juurde täiesti lahutamatult. Eesti vabanes kommunistlikust süsteemist viiekümne aastaga, Tiibet on kommunismi haardes olnud mõned aastad kauem. Paralleelid on ilmsed. Kui algul oli terror avalik, siis aja pikku asendus see survega kultuurile, religioonile ja mälule, võttes seejärel suuna ulatusliku kolonisatsiooni näol kohaliku rahva vähemuseks muutmisele oma kodumaal. Oleks kurjuse impeerium veel aastakümne püsinud, oleks nii läinud ilmselt ka Eestis. Nõukogude Liidus algas viimane suurem venestuskampaania 1978. aastal, kaks aastat enne olümpiat. Olümpiaaastal tõi ta kaasa ulatuslikumad noorterahutused ning “40. kirja”. Impeeriumi lõpuni jäi sel hetkel veidi vähem kui kümme aastat. Mõned aastad tagasi arutasime Dalai-Laamaga ideed panna kokku raamat, kus võrreldakse kommunistlikku okupatsiooni Eestis ja Tiibetis. Näib, et kätte on jõudnud soodne hetk see projekt lõpule viia.

Riigikogu esimees Ene Ergma on pöördunud Riigikogu saadikurühmade poole palvega esitada talle oma arusaamad Riigikogu palgasüsteemi võimaliku muutmise kohta. On hea, et Riigikogu esimees on seda teinud. Nüüd pole enam kellelgi võimalik vastusest mööda hiilida. Isamaa ja Res Publica Liit arutab oma vastust järgmisel nädalal, kuid Riigikogu ühe kauaaegsema liikmena võin oma arvamuse välja ütelda. Pealegi pole ma kunagi varjanud, et Riigikogu praegune palgasüsteem ei vasta ka minu meelest rahva õiglustundele. Omal ajal leidsin, et oleks tark siduda Riigikogu liikme palk mitte keskmise palga vaid miinimumpalgaga. Praeguseks pole see ilmselt enam võimalik, sest miinimumpalk on oma rolli Eestis kaotanud. Nii on tekkinud olukorras minu meelest kaks lahendust 1) Riigikogu liikme palk seotakse mõne riigi poolt määratava alampalgaga, näiteks õpetaja palgaga. Esitasin seda ettepanekut enne eelmise Riigikogu valimisi, kuid seda peeti populistlikuks. Ei saa seetõttu loota, et see ettepanek ka praegu läbi läheks. Õpetajatele tagaks see igal juhul püsiva palgatõusu sõltumatult Riigikogu koosseisust. 2) Riigikogu palga määrab selle järgmise koosseisu jaoks ära sõltumatu komisjon, mille moodustamise alused ja koosseisu määrab ära seadus.

Viimase ettepaneku läbiminek võiks seni esitatud seisukohti vaadates olla üsna realistlik. Sellega võib, kuid ei pea kaasas käima teiste keskmise palgaga seotud amjetipalkade määramise läbivaatamine. Igal juhul loodan, et Riigikogu oma esimehe ettepanekut tõsiselt võtab, asja läbi arutab ning uue korra vastu võtab.

Tuleval neljapäeval jätkab valitsuskabinet arutelu majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi poolt esitatud ettepaneku üle kehtestada üle Eesti alkoholile ühtne öine müügipiirang. Seda küsimust arutati üsna tuliselt ka koalitsiooniläbirääkimistel, kus jõuti kokkuleppele, et kokkuleppele ei jõuta. Kuna ühiskonna jaoks on aga tegemist olulise küsimusega, siis on möödapääsmatu, et see nüüd ikkagi valitsuskabineti ees seisab. Eesti avalikkuse jaoks on küsimus lihtne: kas valitsus võtab midagi konkreetset ette alkoholi liigtarbimise pidurdamiseks või mitte. Rahva ootused on teinud võimalikuks mitmetes omavalitsustes langetatud populistlikud otsused, mistõttu öö mõiste kõigub Eesti erinevates piirkondades kella kaheksa ja kahe vahel. See annab uut hoogu alkoholiturismile, mis on ohtlik mitte ainult alkoholisõpradele vaid ka nende teele jäävatele kaaskodanikele. Võime loomulikult pikalt vaielda, kui paljud omavalitsused on ühel või teisel viisil öist alkoholimüüki piiranud. Sotsiaalministeerium väidab, et neid on kaheksa, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et 38. Otsustada tuleb valitsusel sellele vaatamata. Läinud laupäeval võttis Isamaa ja Res Publica volikogu üksmeelselt vastu otsuse toetada Juhan Partsi ettepanekut. IRL seisab selles küsimuses ühemõtteliselt oma ministri selja taga ning loodab, et nii nagu varemgi, jõuab valitsuskabinet ka nüüd tõsise ja asjaliku arutelu järel konsensuslikule otsusele.

Täna 20 aastat tagasi, astus ametlikult ellu Eesti Muinsuskaitse Selts. Kirjutan neid ridu hetkel, kui on algamas seda tähistav pidulik aktus. Ise selles täna kahjuks osaleda ei saa, sest Toompeal on tihe tööpäev – ees seisab 2008.aasta eelarve vastuvõtmine. On hea, et selles eraldatakse erinevate allikate kaudu muinsuste restaureerimisele rohkem raha kui kunagi varem. Eriti oluline on kirikute restaureerimise programmi tõhus käivitumine. 20 aastat tagasi oli see asutava Muinsuskaitse Seltsi üheks eesmärgiks. Loomulikult sooviksid muinsuskaitsjad, et rohkem finantseerimist leiaksid ka teised muinsuskaitseobjektid, kuid on hea, et vähemalt teatud alal oleme nüüd otsustavalt edasi liikunud.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomine oli omal ajal tõeliseks läbimurdeks. Kuigi seltsi ametlik vormistamine järgnes teistele ägedamatelegi heitlustele ning eelnes veelgi uhkematele ettevõtmistele, oli ikkagi tegemist suursündmusega. Tegemist oli ikkagi esimese kindlat struktuuri ning põhikirja omava, ametlikult registreeritud organisatsiooniga tollases Nõukogude Liidus, kes nii oma loomeviisi kui ülesehituse kaudu selgelt kommunistlikust parteisüsteemist distantseerus. Seetõttu pole ime, et selle põhikirja põhimõted said hiljem aluseks paljude teiste organisatsioonide loomisel. Kuigi avalikkuse jaoks jäi nii tollal kui nüüd seltsi ametlik vormistamine kuidagi sordiini alla, ei vähenda see selle päeva tähtsust. Nii, et õnne, Eesti Muinsuskaitse Selts!

9.november on pidupäev mitte ainult Euroopa vaid ka Saksamaa jaoks – sellel päeval langes Berliini müür. Tähsitasin seda sellel aastal ise Berliinis, Brandenburgi väravate juures. Tähistamisest oleks siinkohal küll palju rääkida, sest midagi erilist ei toimunud ning isegi viibisin Berliinis seoses Euroopa Välispoliitika Nõukogu avakonverentsiga. Müüri ületamisel hukkunute äärmiselt tagasihoidlike ristide juurde pandi küünlaid, maha lõhuti pleksklaasist rajatud sümboolne müürilõik. Näib, et ka Saksamaal tundub mõnele, et mida sellest kommunistlikust jubedusest ikka meenutada. Milline ükskõiksus mineviku suhtes võib viia, seda näitab aga 10.novembril saksa lehtedes avaldatud uurimus saksa koolilaste teadmistest Saksamaa lähiajaloost. Selle tagajärjed on pehmelt öeldes ehmatavad. Nii leiab vaid 48.8 Ida-Berliini õpilastest, et Ida-Saksamaa näol oli tegemist dikatuuriga, 21,1% peab seda igati normaalseks riigiks. Läänes on arusaam vaid mõnevõrra selgem. Vaid 35% vastanutest teab, et müüri ehitas Ida-Saksamaa valitsus, 46% peab selleks Nõukogude Liitu, ligi 19% aga hoopis Lääneriike. Suur osa vastanutest peab Ida-Saksamaad riigiks, kus hoolitseti “keskkonna eest” ega erista STASI-t tavalistest luureorganisatsioonidest. Sotsialismi majanduslikke saavutusi ei hinnata just eriti kõrgelt, küll aga selle “sotsiaalset mõõdet”, eitades fakti, et tegelikult olid Lääne-Saksamaal ka vastavad näitajad selgelt kõrgemad.

Nagu näha, vajab ajalugu selgitamist mitte ainult Eestis ja Eesti ümber, vaid ka “vanades” demokraatiates. Kommunismi kuritegude teadvustamiseta maailm edasi ei pääse – kiusatus neid korrata on selleks mõnel pool liig suur.

Sõlmides praeguse valitsuse koalitsioonilepet oli selle üheks aluseks konservatiivne eelarvepoliitika, mis muuhulgas väljendus lubaduses mitte tõsta palkasid riigiaparaadis kiiremini kui kasvab tootlikkus. Eelmisel aastal kasvas see 14%, järelikult ei tohiks kiiremas tempos kasvada ka ministeeriumite aparaatide palgad. Lüües lahti 2008.aasta riigieelarve seletuskirja – ehk rahvakeeli „kollase koletise” – selgub paraku, et nii see pole. Kui mõne ministeeriumi – majandus-kommunikatsiooniministeerium või välisministeerium näiteks – juures on üle kokkulepitud piiri ulatuv palgatõus lahti seletatud ja ära põhjendatud, siis mitmete teiste juures jäävad seletused ebapiisavaks.

Ma tean, et niipea, kui küsimus koalitsiooni sees üles võeti, on nimetatud ministeeriumid ja asutused letargiast ärganud ning asunud selgitama, kuidas on üle 40 või koguni 50 protsendi ulatuv tööjõukulude kasv osutunud võimalikuks. Siin tekib paraku küsimus, miks seda varem ei tehtud ning eelarvekavasse ei kirjutatud, mis aga veel olulisem – alati ei tundu toodud põhjendused just väga usutavad. Võime tööjõukulude kiiret kasvu põhjendada vajadusega uute töökohtade järele, kuid kas see on antud hetkel ikka suurim prioriteet Eesti riigi jaoks. Koalitsioonileppes riigiaparaadi kulutuste paisutamist kokku lepitud igal juhul pole. (Et vältida vääritimõistmist rõhutan, et siin ei mõtle ma kokkulepitud palgatõusu õpetajatele, päästetöötajatele jms)

Seetõttu leian, et koalitsioonil oleks tark esiteks kinnitada, et koalitsioonileppesse kirjutatud põhimõttest peetakse 2008. aasta eelarve koostamisel igal juhul kinni, mis tähendab et tööjõukulude kasv ei tohiks ministeeriumites olla suurem kui on tootlikkuse kasv riigis. Kui see on teisiti, siis tuleks koalitsioonil ükshaaval esitatud põhjendused üle vaadata ning mitte leppida tagantjärele esitatud seletustega, nagu tuleks tööjõukulude hüppeline kasv „välisvahendite lisandumise ning uute töökohtade loomise” arvelt. Kui riik ei suuda konservatiivse ja vastutustundliku hoiakuga 2008. aasta eelarve koostamisel eeskuju näidata, kuidas saab ta seda siis oma kodanikelt oodata?

Vanarahvas ütleb, et valel on lühikesed jalad. Eesti rahvale hästi tuttavaks saanud van der Lindeni viimaste päevade valesid ja keerutamisi vaadates võib sellele lisada, et internetil on pikad jalad. Nimelt viitas vaid Venemaale rahavoogusid suunava Noble House Holdingu juhtidel lisaks van der Lindenile endale teatada, et Lindenil pole Venemaal teostatavate projektidega mingit seost, et ta ei kuulu firma järelvalveorganitesse ning on igasuguste süüdistuste ees puhtam kui lumi, kui tarkpead võtsid ette sama firma kodulehekülje ning avastasid sealt palju huvitavat. Kui ettevõtte juhtkonnast vaikib koduleht nagu haud, siis seal veidi ringi otsides on võimalik vastavat informatsiooni siiski avastada. Nii tuuakse kodulehel ära mitmed Holdingu tegevust puuudutavad artiklid, millest leiame ka meile tuttava van der Lindeni. Ettevõtte koduleheküljel on nimelt tänavu 5. juunist pärinev kirjutis, mis räägib 2. juunil Venemaal Vladimiri oblastis Sobinski rajoonis toimunud tööstuspargi nurgakivi panekust. “ENPA president Rene van der Linden pakkus end kontrollima ehitustöid. Ta on Noble House Groupi järelevalvenõukogu juht,” seisab koduleheküljel.

Sellele pole ilmselt enam midagi lisada. Lisaks ärihuvidele Venemaal on Linden nüüd ka valetamisega vahele jäänud – nii nagu Eestis mittekodanikele valimisõiguse suhtes. Ei saa ainult aru, miks Silver Meikar korraga teda nii agaralt kaitsma on asunud. Üks pahatahtlik inimene ütles, et kui Lindeni patud avalikkuse ette toonud Mihkelson kuulunuks Reformierakonda, oleks Meikar talle hosiannat laulnud, nüüd sõidetakse Mihkelsonile aga sisse. Mina sellist käitumist Meikari poolt ei usu. Tõenäosem on, et Meikari meelest teeb Mihkelson Lindenile ülekohut ning nii tuleb Meikaril Lindenit kaitsta – kust muidu Linden Eestist sõpru leiaks. Pole midagi teha, maitse üle ei vaielda.  

Viimastel päevadel kinodesse jõudnud ning vaatamist ootavate kodumaiste filmide kõrval tahaks tähelepanu juhtida viimaseid päevi ehk 11.oktoobrini kinos “Sõprus” jooksvale nii Cannes kui Hollywoodis pärjatud Saksa filmile “Teiste elu”, mis on senitehtutest üks parimaid kokkuvõtteid “arenenud sotsialismist”. Häid filme on tehtud stalinliku terrori aegadest – kasvõi “Ida-Lääs”, “Ülekuulamine” või “Marmormees”, sotsialismi lõppvaatusest seni aga mitte. “Teiste elu” tegevus toimub aastal 1984 ning selles kirjeldatakse, kuidas kommunistlik jälgimisaparaat purustab mitte milleski süüdi oleva inimeste elu. Millegipärast on Jaak Allik leidnud, et sellist filmi pole tänases Eestis võimalik teha, kuna selle tegijaid süüdistataks punameelsuses. Nii see pole, pigem on tegemist sellega, et Eestis ei soovi paljud võõra võimu all üle-elatust rääkida. Jaak Allik võiks enda jaoks lahti mõtestada filmi ühe lõpustseenidest, kus endine punane kultuuriminister ühinenud Saksamaal räägib nõretavalt “ideaalide kadumisest” ja sellest, et “vanasti polnudki nii halb elada”. Ma ei tea, miks mulle kohe mitu tänast Eesti tegelast meelde tuli. Küsimus polegi vahest selles, kas keegi kunagi komparteisse kuulus, vaid selles, kas ta seal jätkuvalt vaimselt edasi istub või mitte. Sest kokkuvõttes on “Teiste elu” ikkagi film võimalusest muutuda, lunastusest ning andeksandmisest.

Kuigi jäähoki tähendus pole enam see, mis vanasti, pakub ta aeg-ajalt ikka huvi. Vähemalt siis, kui vanad vastased koos, nagu näiteks Soome ja Venemaa. Huvi selle mängu vastu oli suur juba selle pärast, et kodus võitu ihkavad venelased olid selle saavutamiseks kõik välja pannud. Mäng oli seega omandanud – nii nagu Venemaal ikka – poliitilise tähenduse. Vaatajad kandsid massiliselt Georgi linti ehk võit Soome üle oleks nende jaoks otsekui tähistanud revanśi Pronksmehe eest. Läks aga nagu Talvesõjas – väike Soome osutus Venemaale liig raskeks pähkliks. Kõigele muule alandusele lisaks tuli ka püsti seistes Eesti hümni kuulata. Vennasrahvale kauni elamuse eest igal juhul suur tänu – ja jõudu finaaliks.