Eestit majandusvabadust käsitlevates edetabelites viimastel aastatel tabanud langusest on ajakirjanduses räägitud. Täpsemalt pole seda teemat kahjuks keegi käsitlenud. Reformierakondlik valitsus ei soovi seda teha, sest kuidas muidu saaksid nad Eesti “silmapaistva” eduga edasi keksida. Tegelikkus on kahjuks aga kurb. Maailma majandusvabaduse indeksis on Eesti nimelt langenud välja vabade riikide hulgast peaaegu vabade riikide hulka ehk kuuendalt kaheteistkümnendale kohale. Kõige suuremaks probleemiks Eestile on liigselt reguleeritud tööjõuturg ning valitsuse vilets poliitika ehk sekkumine majandusse. Viimase all peetakse ilmselt silmas nähtust, mida Väino Sarnet Tööandjate Keskliidu aastakoosolekul iseloomustas semukapitalismina. See olevat viimasel ajal asendamas 1990.aastates Eestil rajatud turumajandust. Viimasest eristab semukapitalismi see, et kui turumajanduses jättis valitsuses otsused turujõudude langetada, siis nüüd üritatakse asju omade ehk semude ringis ajada. Konkurents asendub “käsi peseb kätt poliitikaga”. Ehk kui soovid teostada mõnda südamelähedast projekti – astu parteisse, kui soovid endale või kaasale head töökohta – astu parteisse, kui soovid Tallinna lahte Kalevipoja või Ülemiste järve Linda kuju püstitada – astu parteisse, kui soovid jalgpalli- või korvpallikooli rajada – astu parteisse. Mis jama see partei muidu kokku on keeranud või keerab, keda see huvitab. Häbi on tuttavate ees küll veidi, kuid see läheb mööda – sest peagi on sul uued sõbrad ning elu läheb lauluga edasi. Mõni sedalaadi projekt võib ju väga hea olla, see ei muuda aga semukapitalismi olemust – vaba konkurents ning uued ideed on sellele võõrad. See, mida Eesti vajab, on loov mõtlemine ning sellele tuginev loov majandus. Eesti vajab edasiminekuks uusi ja värskeid ideid, julgust otsustada. Need on oodatud ka selle blogi lehekülgedele, olgu nad siis nii hullud kui iganes. Kui kaotame julguse riskida, jääme peagi kõigest ilma ning näeme, kuidas üks riik teise järel meile tagatulesid vilgutab.

P.S. Gruusia on samas edetabelis 107 kohalt tõusnud kahe aastaga 35-ks! Kunagi arenesime ka meie nii kiiresti.

Jäämaks rahvusena püsima kiirelt muutuvas maailmas tuleb Eestil oluliselt tugevdada oma rahvuslikku konkurentsivõimet. Oleme sel alal üht-teist küll saavutanud, viimasel ajal on Eesti positsioonid aga nõrgenema hakanud. E-riigi areng on peatunud, Eesti ei suuda ära kasutada juba loodud IKT-infrastruktuuri, kavandatud meetmed innovaatilisuse tõstmiseks on jäänud vaid paberile. Eesti ei söanda enam suurelt mõtelda, uute lahenduste rakendajast oleme muutumas sabassörkijaks. 

Eesti peab taas söandama suurelt mõtelda! Muutmaks Eestit maailma innovaatilisemaks riigiks tuleks esiteks see eesmärk endale selgelt püstitada, paika panna selleni viivad verstapostid ehk mõõdetavad vahetulemused ning seejärel reaalselt tegutsema hakkama. Tegemist on eesmärgiga, mis läbib kogu ühiskonda, saades alguse haridussüsteemist ning siin kujundatavatest hoiakutest ning lõpetades vanema põlvkonna võimete maksimaalse kasutamisega. 

Lähemas tulevikus tuleb keskenduda kahele küsimusele: 

1. Üleminekule loovale majandusele, see tähendab teadus- ja arendustegevuse toetamisele ning sidumisele ettevõtlusega.
2. Infoühiskonna arendamisele. 

Loovale majandusele üleminekuks pakun välja järgmised sammud: 

1. Teadus- ja arendustegevuse osakaal rahvuslikus koguproduktis tuleb 2010.aastaks samal kombel nagu kaitsekulutused siduda 2%-ga riigieelarvest.
2. Teadus- ja arendustegevuses tuleb tõsta erasektori osakaalu, kasutades selleks Arengufondi, EAS ja teisi meetmeid.
3. Ettevõtluse ja teadusasutuste koostöö õhutamiseks tuleb käivitada innovatsiooniosakute programm.
4. Euroopa Liidu tõukefondides tuleb suurendada tehnoloogilise siirde osakaalu.
5. Oluliselt tuleb suurendada riiklikus tellimuses ülikoolidele reaalalade, eriti inseneride osakaalu. Inseneri amet tuleb taas au sisse tõsta. 
6. Käivitada tuleb selgeid sihte omav programm, vähemalt viiekordistamaks Eestist võetavate patentide hulka. 

Infoühiskonna arendamisel on eesmärk viia IKT-võimalused iga inimeseni Eestis, muuta need igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kuigi Eesti on juba praegu maailmas esirinnas riigi poolt pakutavate e-teenuste hulga poolest, pole me seda mitte inimeste osakaalu poolest, kes neid kasutavad. Sotsiaalsest ja regionaalsest ebaühtlusest tulenev digitaalne lõhe on saanud suurimaks tõkkeks Eesti teel infoühiskonda. 

Infoühiskonna arendamiseks pakun välja järgmised sammud: 

1. Käivitada horisontaalne IKT valdkonna riiklik programm, mida teostatakse nii ettevõtlust kui kolmandat sektorit kaasa haarates, eri allikatest pärinevaid ressursse ühendades. Koordinatsiooni parandamiseks peab programmi juhtimisstruktuur olema ministeeriumiülene, see tähendab paiknema peaministri otseses alluvuses.
2. Läbi vaadata kehtivad riiklikud regulatsioonid, soodustamaks IKT-võimaluste täielikumat kasutamist. 24X7 põhimõte peab saama reaalsuseks.
3. Toetada, soodustada või kohustada riiklikul tasemel IKT-põhiste teenuste kasutamist. Riik peab kodanikele tutvustama nende võimalusi e-asjaajamises ning e-valitsust propageerima. 
4. Seada paberivaba asjaajamine ja e-allkirja kasutamine riiklikus sektoris normiks, astuda konkreetseid samme kaugtöö soodustamiseks.
5. Ühtlustada riigi ja KOV IKT-infrastruktuur.
6. Luua teeninduspunktid, kus kodanikul on võimalik “ühe peatuse” põhimõttel riigiga suhelda. Selleks tuleb lõpule viia riiklike registrite ühendamine. 
7. Tugevdada e-demokraatiat, anda inimestele suuremad võimalused mitte ainult riigiga suhtlemiseks, vaid ka otsuste mõjutamiseks.
8. Käivitada “Tiigrihüpe II” programm, mis aitaks järjele haridusasustuste infotehnoloogilise baasi ning õpetaks õpetajaid. Tasuta IKT haridus peab saama põhihariduse osaks.
9. Suurendada tuleb üliõpilaste riiklikku tellimust IKT aladel, parandada kõrgkoolide infotehnoloogilist baasi ning tagada kvaliteetsete õppejõudude olemasolu. IKT õpe peab muutuma läbivaks, haarates ka traditsioonilisi majandusharusid.
10. Riik peab toetama IKT-tuginevat ettevõtlust, aitama neil laieneda ning leida uusi lahendusi.
11. Konkreetseid samme tuleb astuda arvutile eesti keele selgeks õpetamiseks, tagada vastava programmi tasemel finantseerimine. Viivitamine võib siin kaasa tuua eesti keele hääbumise.
     

Kõik need ja võimalikud teised kavad jäävad aga teostamata, kui ei suudeta tagada ligipääsu internetile. Selleks on vajalik esiteks tagada vastuvõetava hinna eest ligipääs lairiba internetile kogu Eestis ning teiseks toetada peresid, kel materiaalsetel põhjustel pole olnud võimalik endale arvutit muretseda selle hankimisel. Oluliseks sammuks oleks siin põhikooli viimase klassi õpilaste varustamine riigi poolt sülearvutiga. See samm aitas oluliselt kaasajastada Eesti haridussüssteemi, luues uusi võimalusi mitte ainult “teise kirjaoskuse” omandamiseks, vaid muudaks uute programmide ja e-õppe kaudu ka õpetuse sisu. Paljudes peredes oleks selline arvuti ühtlasi esimeseks arvutiks üldse.
 

Kokkuvõttes on vaja ühte: julgust tulevikku vaadata ning uutele väljakutsetele vastata. Niisama paigal istudes näeme vaid, kuidas maailm meist mööda libiseb.