Vene Välisministeeriumi hüsteeriline avaldus president Bushi poolt ikestatud rahvaste nädalal tehtud avalduse vastu, kus nimetati nii natsismi kui kommunismi XX sajandil kuritegelikeks, näitab, et Venemaa on oma katses kommunismi õigustada ummikusse jõudmas. Tegelikult ei peaks Vene võimud sellega üldse tegelema. Venelased kannatasid kommunistliku terrori all ju vähemalt sama palju kui teised rahvad, mõne hinnangu kohaselt isegi raskemini. Paraku ehitavad tänase Venemaa juhid Venemaad üles Nõukogude impeeriumi pärandile ja arusaamadele tuginedes, seetõttu nähaksegi igas katses kommunismi kuritegudest rääkida rünnakut Venemaa vastu. Rahvusliku identiteedi aluseks on tõstetud võit II Maailmasõjas, mis peaks panema maailma Venemaa ees tänutundes pead langetama. See, et Stalinil on II maailmasõja vallapäästmisel võrdne roll Hitleriga ei taheta kohe kuidagi tunnistada, rääkimata selle meeldetuletamisest, et kolmandiku sõjast ehk 1939-1941 oli kommunistlik Venemaa natsliku Saksamaa ustavaim liitlane, kelle abita Hitleril vaevalt oleks õnnestunud enamus Euroopast vallutada.

Venemaa jaoks sellisest poliitikast tulenevatest ohtudest on Venemaal hakatud järjest paremini aru saama. Heaks näiteks sellest on mõjuka õigeusu kiriku viimase kuu jooksul korduvalt esitatud nõudmised kommunism Venemaa poolt võimalikult kiiresti hukka mõista. Vastasel korral võidaks kommunismi patud kergelt vene rahva kaela kirjutada, mis õigeusu kiriku meelest on “mõnes endises nõukogude liiduvabariigis” juba ka alanud.

Sellel taustal on eriti kummaline mõne eesti poliitiku arusaam, et mis selle kommunismi kuritegude mälestamisega ikka tegeleda. Üks muuseum meil sellest juba on, teise jaoks poleks eksponaategi olemas. See on sama hea jutt, et mul üks raamat kodus juba on, rohkem pole vaja. Kui kurdame, et maailm ei kipu meie ajaloost aru saama, siis peaksime ise selle eest väljas olema, et Eesti külastajad sellest midagi teada saaksid.

See, mis hetkel Tiibetis toimub, on meile kui eestlastele kahtlaselt tuttav. Kommunism jääb kommunismiks, teostatagu teda kas Venemaal või Hiinas. Vägivald ja genotsiid kuuluvad tema juurde täiesti lahutamatult. Eesti vabanes kommunistlikust süsteemist viiekümne aastaga, Tiibet on kommunismi haardes olnud mõned aastad kauem. Paralleelid on ilmsed. Kui algul oli terror avalik, siis aja pikku asendus see survega kultuurile, religioonile ja mälule, võttes seejärel suuna ulatusliku kolonisatsiooni näol kohaliku rahva vähemuseks muutmisele oma kodumaal. Oleks kurjuse impeerium veel aastakümne püsinud, oleks nii läinud ilmselt ka Eestis. Nõukogude Liidus algas viimane suurem venestuskampaania 1978. aastal, kaks aastat enne olümpiat. Olümpiaaastal tõi ta kaasa ulatuslikumad noorterahutused ning “40. kirja”. Impeeriumi lõpuni jäi sel hetkel veidi vähem kui kümme aastat. Mõned aastad tagasi arutasime Dalai-Laamaga ideed panna kokku raamat, kus võrreldakse kommunistlikku okupatsiooni Eestis ja Tiibetis. Näib, et kätte on jõudnud soodne hetk see projekt lõpule viia.

Eile tehti Hollywoodis teatavaks Oscari filmiauhinna kandidaadid. Eestit puudutavad või eestlaste tehtud filmid – Raagi “Klass” ning Tusty “Laulev revolutsioon” olid paraku juba varem välja kukkunud, samas võib rõõmustada, et nad üldse “Oscari” eelvalikus osalesid. Sellele vaatamata kandideerib “Oscarile” vähemalt üks film, mis eestlastele lähedane – A.Wajda “Katõn”, mis jutustab Natsi-Saksamaa ja Kommunistliku Venemaa koostöö tulemusel punaväe kätte vangi langenud poola ohvitseride mõrvamisest NKVD poolt Katõnis. Umbes samal kombel arreteeriti 14.juunil 1941 Petseris mitusada eesti ohvitseri, kellest suurem osa mõned kuud hiljem Siberis maha lasti või vangilaagrites suri. Seetõttu räägib Wajda mitte ainult Poola, vaid ka teiste Molotov-Ribbentropi pakti ohvriks langenud rahvaste saatusest. Juhul, kui juhtuks ime ja Wajdal õnnestuks tõesti oma filmiga “Oscar” võita, oleks see esimeseks sammuks meie kõigi saatuse tutvustamisel maailmaga. Kunstiliselt on Wajda igal juhul “Oscarit” väärt, küsimus on ainult selles, kas läänel selleks julgust jätkub. Venemaal on “Katõni” vastu igal juhul käivitatud agar kampaania. Välja on antud koguni raamat, kus seletakse, kuidas tegelikult nimetatud mõrvaga ikkagi sakslased hakkama said. Wajdat süüdistatakse ajaloovõltsimises ning Venemaa laimamises. Wajda edu oleks sellel taustal kahtlematult ka Eesti edu.

9.november on pidupäev mitte ainult Euroopa vaid ka Saksamaa jaoks – sellel päeval langes Berliini müür. Tähsitasin seda sellel aastal ise Berliinis, Brandenburgi väravate juures. Tähistamisest oleks siinkohal küll palju rääkida, sest midagi erilist ei toimunud ning isegi viibisin Berliinis seoses Euroopa Välispoliitika Nõukogu avakonverentsiga. Müüri ületamisel hukkunute äärmiselt tagasihoidlike ristide juurde pandi küünlaid, maha lõhuti pleksklaasist rajatud sümboolne müürilõik. Näib, et ka Saksamaal tundub mõnele, et mida sellest kommunistlikust jubedusest ikka meenutada. Milline ükskõiksus mineviku suhtes võib viia, seda näitab aga 10.novembril saksa lehtedes avaldatud uurimus saksa koolilaste teadmistest Saksamaa lähiajaloost. Selle tagajärjed on pehmelt öeldes ehmatavad. Nii leiab vaid 48.8 Ida-Berliini õpilastest, et Ida-Saksamaa näol oli tegemist dikatuuriga, 21,1% peab seda igati normaalseks riigiks. Läänes on arusaam vaid mõnevõrra selgem. Vaid 35% vastanutest teab, et müüri ehitas Ida-Saksamaa valitsus, 46% peab selleks Nõukogude Liitu, ligi 19% aga hoopis Lääneriike. Suur osa vastanutest peab Ida-Saksamaad riigiks, kus hoolitseti “keskkonna eest” ega erista STASI-t tavalistest luureorganisatsioonidest. Sotsialismi majanduslikke saavutusi ei hinnata just eriti kõrgelt, küll aga selle “sotsiaalset mõõdet”, eitades fakti, et tegelikult olid Lääne-Saksamaal ka vastavad näitajad selgelt kõrgemad.

Nagu näha, vajab ajalugu selgitamist mitte ainult Eestis ja Eesti ümber, vaid ka “vanades” demokraatiates. Kommunismi kuritegude teadvustamiseta maailm edasi ei pääse – kiusatus neid korrata on selleks mõnel pool liig suur.

Viimastel päevadel kinodesse jõudnud ning vaatamist ootavate kodumaiste filmide kõrval tahaks tähelepanu juhtida viimaseid päevi ehk 11.oktoobrini kinos “Sõprus” jooksvale nii Cannes kui Hollywoodis pärjatud Saksa filmile “Teiste elu”, mis on senitehtutest üks parimaid kokkuvõtteid “arenenud sotsialismist”. Häid filme on tehtud stalinliku terrori aegadest – kasvõi “Ida-Lääs”, “Ülekuulamine” või “Marmormees”, sotsialismi lõppvaatusest seni aga mitte. “Teiste elu” tegevus toimub aastal 1984 ning selles kirjeldatakse, kuidas kommunistlik jälgimisaparaat purustab mitte milleski süüdi oleva inimeste elu. Millegipärast on Jaak Allik leidnud, et sellist filmi pole tänases Eestis võimalik teha, kuna selle tegijaid süüdistataks punameelsuses. Nii see pole, pigem on tegemist sellega, et Eestis ei soovi paljud võõra võimu all üle-elatust rääkida. Jaak Allik võiks enda jaoks lahti mõtestada filmi ühe lõpustseenidest, kus endine punane kultuuriminister ühinenud Saksamaal räägib nõretavalt “ideaalide kadumisest” ja sellest, et “vanasti polnudki nii halb elada”. Ma ei tea, miks mulle kohe mitu tänast Eesti tegelast meelde tuli. Küsimus polegi vahest selles, kas keegi kunagi komparteisse kuulus, vaid selles, kas ta seal jätkuvalt vaimselt edasi istub või mitte. Sest kokkuvõttes on “Teiste elu” ikkagi film võimalusest muutuda, lunastusest ning andeksandmisest.

Eestisse “olukorraga tutvuma” saadetud Vene Riigiduuma delegatsioon ei jõudnud veel lennukissegi astuda, kui nad juba jõudsid oma lühikese, kuid selge sõnumi Eesti rahvale teada anda – Ansip ja tema valitsus peavad viivitamatult tagasi astuma. Lisaks nõudvat saatkond kohtumist “poliitvangidega” ning nende viivitamatut vabastamist. Kõik see toob järjest rohkem meelde 1940.aasta, mil Eestisse saabunud Stalini emissarid samuti alustasid nõudega valitsuse tagasi astumiseks ning “poliitvangide” vabastamiseks. Sellel taustal on avaldused, kus vastandatakse Ansipi valitsust “oma” rahvale või “spetsialistide” arvamusavaldused selle kohta, et valitsus peab viivitamatult tagasi astuma, on hetkel vaid vesi märatsejate veskile. Kunagi hakatakse Eestis kindlasti taas tavalist poliitilist elu elama ning üksteisele sisse sõitma, praegu tuleb aga kokku hoida. Praegu otsivad uued Źdanovid Eestist demonstrante, kes 1940.aasta kombel “revolutsijat” tegema hakkaksid ja mine tea, järsku on neil Źdanovi kombel juba ka uue valitsuse nimekiri taskus. Ikka tarkadest ja veel targematest eesti poliitikutest, kellel Pätsi valitsus ühel või teisel põhjusel meele järgi polnud.

Oma tarkust võiks end targaks pidavad inimesed hoopis näidata maailmaveebis erinevates jututubades käivates vaidlustes Eesti ajaloo üle. Nõukogude impeeriumile pühendatud jututoas teatatakse näiteks kindlameelselt, et NSV Liit pole Eestit kunagi okupeerinud, kinnitades samas ühe hingetõmbega, et tegelikult tuleks selline fashistlik riik nagu Eesti viivitamatult okupeerida, sest kuna EU on nõrk, ei suuda ta Venemaale vastu astuda. Tänu Urmasele, kes sellisele jamale samas vastu astub. Teises analoogses jututoas astuvad vene propagandale tõhusalt vastu Kaur ja Sten. Tänu neilegi. samasugune poleemika toimub aga ka sadades teistes jututubades, Eesti positsioonid vajavad sealgi kaitsmist. Kui ajaloolist tausta vaja on, siis olen paar pikemat ülevaadet koos viidetega oma ingliskeelsele koduleheküljele üles riputanud.

Mõned päevad tagasi pöördus hea tuttav Oxfordi professor Timothy Garton Ash minu poole palvega riputada oma ajaveebi üles ühendus tema poolt algatatud arutelule “Euroopa loo” üle, kuhu võib saata omapoolseid mõtteid nii inglise kui eesti keeles. Professor Ash tunneb nimelt muret, et Euroopal puudub oma narratiiv ehk lugu, mida ja milleks ta on saavutanud. Selle järgi on vajadus ilmselt tõesti olemas. Euroopal on tegelikult ühine kogemus ajaloost olemas – alates kristluse võidukäigust vara-Euroopas on – tõsi küll erinevatel aegadel – läbitud nii feodaalkord koos rüütlite ajastuga, reformatsioon või vastureformatsioon, valgustus, rahvuslus, moderniseerumine ja industrialiseerumine, rahvusriikide teke. XX aastasaja keskel vajus ühtne kogemus aga laiali. Kui Lääne-Euroopa sai kogemuse natslikest või faśistlikest diktatuuridest, siis Ida- ja Kesk-Euroopa lisaks sellele kommunistlikust diktatuurist, mis pealegi kestis viiskümmend aastat. Läänel see kogemus puudub ning seetõttu on neil vahel raske “uut Euroopat” mõista. Nii on kommunismi hukkamõistust ja selle poolt korda saadetud kuritegude teadvustamisest saanud oluline ülesanne Euroopa ühendamisel. Seda on loomulikult lihtne ütelda, kuid raske teha. Ometi on jää liikuma hakanud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees eestlaste algatatud deklaratsiooni vastuvõtmine oli oluliseks tähiseks edasi, Euroopa Kohtu otsused kommunismi kuritegude sisulisest võrdsustamisest natslikega teiseks tähtsaks sammuks. Kui me ise aga oma ajaloost ei räägi, siis ei tee seda keegi – ja siis võime vaid lõputult kurta, et keegi meist aru ei saa. Tegelikult nii see pole.