Käisin nädalavahetusel kiirvisiidil Gruusias. Sest alati on parem üks kord näha kui sada korda kuulda. Väliselt oli Tbilisi täpselt samasugune, nagu viimasel korral Gruusiat külastades. Ainult tunduvalt rohkem majasid oli tellingutes. Seda mitte sellepärast, et nad oleksid hiljutistel meeleavaldustel kannatada saanud, vaid jätkuvalt sissevoolavate investeeringute tulemusel. Kohtumisel uue peaministrikandidaadiga sai siiski selgeks, et eeldatavasti lähevad äsjased sündmused Gruusiale eemale peletatud välisinvesteeringute tulemusel kalliks maksma. Kahjustatud on ka Gruusia rahvusvaheline autoriteet, mis teeb raskemaks tema integreerumise Euroopa Liidu ja NATO-ga.

7.novembril toimunu analüüs ning süü jagamine võtab veel ilmselt aega. Vigu on teinud nii valitsus kui opositsioon. Hetkel on oluline aga see, et Gruusia juhtkond on täis tahet demokraatia juurde tagasi pöörduda. Eriolukorra kehtestamise järel on see muuseas üsna harv näide. Eriolukord on tühistatud, välja kuulutatud uued valimised, dialoog opositsiooniga on viinud valimisseaduse muutmisele. Samas on pikk tee veel ees – ühemõtteliselt tuleb taastada meediavabadus ning anda opositsioonile mitte teoreetilised, vaid tegelikud võimalused valimiskampaanias osaleda. On positiivne, et Gruusia on kutsunud valimisi – kaasaarvatud ka valimiseelset situatsiooni jälgima rahvusvahelised vaatlejad ega üritanud ka nende hulka piirata. See eristab Gruusiat oluliselt näiteks Venemaast.

Kõige suuremaks ohuks Gruusiale on hetkel tänavapoliitika jätkumine. Kui osa opositsioonist on sellest aru saanud ning võtnud suuna konkureerimisele valimistel, siis teine osa opositsioonist näib valimisi kartvat ning üritab esile kutsuda uut konflikti. Kuidas muidu mõista väljajalutamist läbirääkimistelt parlamendi spiikriga või üleskutseid uuteks rahutusteks. See tee viib ummikusse ehk uute konfliktideni, milles võitjaid pole, kaotaja on aga selge – Gruusia rahvuslikud huvid.

Kirjutasin täna keskpäeva paiku “Päevalehele” kommentaari Gruusias toimuvast, võrreldes neid meeleoludega Eestis 1990.aastate alguses ning avaldades lootust, et mõlemad osapooled suudavad rahu säilitada ning sellega kinnitada Gruusia püsimist demokraatlikul teel. Päeva teisel poolel on sündmused kahjuks võtnud teistsuguse pöörde ning päädinud eriolukorra kehtestamisega pealinnas. Kaugelt on küll kerge nõu anda, kuid igal juhul on selge, et Gruusia jaoks on selline otsus tugev tagasilöök. Ilmselt pole praegu võimalik otsustada, kes on sündmuste sellises arengus süüdi või mitte, Gruusia mainele andis see väga tugeva hoobi. Gruusia võimud pole suutnud oma käitumist ka maailmale selgitada, pigem on peale jäänud opositsiooni – tihti üsna vastutustundetud seisukohad. Eriolukord pole nii või teisiti Gruusia jaoks lahendus. Mida varem sellest loobutaks, sellest parem.
Oma ühes eelmises lootuses avaldasin lootust, et rahu ja kaine meel Gruusias kõigele vaatamata säilib. Kahju, et see nii ei läinud.

Lugedes viimaste päevade kajastusi Tbilisis toimuvast võiks arvata, et seal on puhkenud revolutsioon. Olen ise Gruusiaga – nii valitsusasutustega kui ka muidu tuttavatega – pidevas kontaktis olnud, nüüd lisandusid veel Marko Mihkelsoni vahetud muljed kohapealt, millega on Marko blogis igaühel võimalik ka endal tutvuda. Nii võib kokkuvõttes ütelda, et Gruusias toimuvat nimetatakse maailmas üldiselt demokraatiaks. Meeleavaldused, piketid, nõuded presidendi tagasiastumiseks käivad demokraatia juurde – kuni neid korraldada saab, on asjad demokraatiaga üldiselt korras. Teisalt on kahtlematult tegemist Gruusia noore demokraatia proovikiviga – kui poliitika kandub sealt parlamendist tänavale ning lõppeb vägivallaga, siis võib see ohtu seada Gruusia senised saavutused. Seda, et neid küllaga jagub, näitab, et meeleavaldajad ei nõua mitte muudatusi Shaakashvili reformides, küll aga tema enda lahkumist.

Iseenesest pole asjade sellises arengus midagi üllatavat. Tuletagem meelde kasvõi Eestit 1990ndate aastate keskel. Kuigi võrreldes 1992.aastaga oli Eesti läbi teinud hüppelise arengu, ei tundnud inimesed seda veel oma taskus. Vaesus oli endiselt suur, esialgu tõusid vaid majandusnäitajad ning Eesti koht erinevates edetabelites. Inimesteni jõuavad reformide tulemused paraku nihkega. Siit ka pettumus. Veel mõni aasta tagasi valitsenud täielik kaos on selleks ajaks pealegi meelest läinud. Kõike saavutatut võetakse loomulikuna, selle käigus valu saanud tegelased jätavad endale probleeme tekitanud isikud aga hästi meelde. Nii oli see Eestis, nii on see ka Gruusias.

Nii sisenebki Gruusia hetkel oma reformide ühte raskemaisse perioodi. Kui jätkatakse demokraatlikul teel – läheb kõik kokkuvõttes hästi – sõltumata sellest, kes parlamendivalimiste järel võimule jääb, kui asi lõppeb aga vägivallas, siis võib kõik kaotatuks lugeda. Peaasi on, et Gruusia suudaks valitud kurssi hoida. Seni on valitsuskoalitsioon ja president suutnud targalt käituda. Pole mingit kahtlust, et nad suudaksid Rustaveli tänavale tuua vähemalt sama suure rahvahulga. Millega see lõppeks, poleks paraku raske ennustada.

Mis on siis selle kriisi põhjused. Konkreetselt vallandas kriisi Gruusia prokuratuuri poolt avastatud korruptsiooniahel, mille osalised kuulusid paraku presidendi lähemasse kaaskonda, nagu endine kaitseminister. Kui selle osalisi hakati vangi panema, otsustas kaitseminister poliitikasse siseneda ning presidendi süüdistustega üle kallata. Kui ta peale seda arreteeriti, sai kaitseministrist märter, kuigi ta hiljem tunnistas, et valetas. Opositsiooni on asunud toetama ka mõni Gruusia oligarh, keda Shaakashvili viimased sammud valusalt riivasid. Nii et Shaakashvilit kolgitakse mitte korruptsiooni, vaid selle pärast, et ta liiga hasartselt selle vastu võitles.

Kindlasti on ka president ning valitsus teinud vigu. Eriti puudutab see oma tegevuse ja sihtide selgitamist rahvale ning ka välismaal. See on võimaldanud korruptsioonis süülistunud tegelastel end välja mängida süütute ohvritena ning oma rünnakute kaudu Gruusia mainet kahjustada. Tuletan meelde, et Shaakashvili vastaste rünnakute taga on ka see, et president on üritanud nii Osseetia kui Abhaasia probleemidele kõigele vaatamata rahulikku lahendust otsida. Kindlasti oleks presidendi isiklik populaarsus kõrgem, kui ta oleks läinud sõjalise konflikti teele, nii nagu endine kaitseminister on taotlenud. See, et Shaakashvili seda teinud pole, näitab teda kõige muuna, mitte aga võimuahne populisti ja diktaatorina, nagu opositsioon teda kujutada tahab. Kindlasti pole ka presidendi käitumine olnud alati kõige täpsem, kuid kes meist on ideaalne. Tuletades meelde oma kogemusi esimesest peaministriajast, siis meenub kahjuks nii mõndagi.

Kokkuvõttes võib loota, et kui Gruusia suudab oma sisepoliitilised kemplemised demokraatliku asjaajamise raamidesse jäädes lahendada, annab see Gruusia arengule pigem hoogu juurde kui võtab maha. Sest see näitab üheselt, et demokraatia Gruusias on reaalselt toimiv.

Samal ajal, kui Sotśis mõeldakse püstitada ausammas Stalinile, on Gruusias hakatud rääkima mälestussambast Putinile. Gruusia majandusreformide minister Kakha Bendukidze leiab, et monumendi jalamil võiks olla tekst – President Putinile Gruusia rahvalt, tänuga Gruusia vastu kehtestatud sanktsioonide eest, mis aitasid Gruusial Vene mõjust vabaneda ning läände orienteeruda. Gruusia on tõpoolest suutnud ignoreerida kõiki Lääne spetsialistide ning endaga ootamatult hästi hakkama saada – Venemaa blokaadi kiuste. Seetõttu on Venemaa praeguseks sunnitud oma bloakaadi Gruusia vastu ka tühistama.

See meenutab Eestis toimunut 1993-1994.aastal. Meilgi oli siis raske ja Keskerakond ründas tollast valitsust pidevalt, miks me oleme “katkestanud” sidemed Venemaaga. Ometi oli see ainus võimalus edu saavutada. Eestigi võiks püstitada monumendi Venemaale, kes oma lolli poliitikaga aitas meid Läände orienteeruda. Seda kummalisem on vaadata tänase Eesti poliitikuid, kes on valmis Vene transiidigrurude ees koogutama ning nende huvides raudteed taasriigistama. Mõned minu kohalikud tuttavad omavad oma endiste tuttavate kaudu Venemaal sellest protsessist ootamatult põhjalikku pilti. Kummardamine Venemaa ees ei tasu end ära. Selg sirgu!

Saabusin just Gruusiasse oma järjekordsele külaskäigule. Kohtusin presidendiga, seejärel aga avanes võimalus vaadata uhiuut Gruusia-Vene kultuuritegelaste ühistöös valminud filmi “Vene kolmnurk”. See oli tõesti hea film, ennustan, et rahvusvahelistel festivalidel saadab seda silmapaistev edu, meenutas natukene “25.tundi”. Film on Tśetśeenia sõja laastavatest mõjudest – nii ühele kui teisele võitlevale poolele. Venemaal seda filmi kardetavasti ei näidata. Grusiinide ees tuleb igal juhul mütsi kergitada – ka Eesti võiks kaasaja maailma mõjukamat vahendajat ehk filmikunsti oma ajaloo mõtestamiseks paremini kasutada.