Tuleval reedel Berliinis oma teed alustav Euroopa Välispoliitika Nõukogu tervitab Oktoobrirevolutsiooni 90. aastapäeva raportiga Euroopa Vene-poliitikast, mis ei jäta sellest kivi-kivi peale. Kuigi rapordi koostajad väljendavad selles kokkuvõttes vaid oma seisukohti, on mul selle koostamisel aktiivselt kaasalööjana hea meel, et mitmed esitatud seisukohad on raportis ka oma koha leidnud. Ei hakkaks seda pikemalt ümber jutustama, lisan vaid viite, kus iga huviline saab selle endale alla laadida. Lühidalt öeldes kinnitatakse selles, et ühtset ja realistlikku Vene-poliitikat arendamata pole Euroopal head loota. On omamoodi sümboolne, et antud raport avalikustati just “revolvripühal”, meenutades ilmselt kõige traagilisemat sündmust inimkonna ajaloos, mille tulemusel tapetud inimeste hulk maailmas ulatub tagasihoidlikel andmetel üle 100 miljoni, rääkimata teistest repressioonidest ning kuritegudest inimsuse vastu.

Mõned päevad tagasi pöördus hea tuttav Oxfordi professor Timothy Garton Ash minu poole palvega riputada oma ajaveebi üles ühendus tema poolt algatatud arutelule “Euroopa loo” üle, kuhu võib saata omapoolseid mõtteid nii inglise kui eesti keeles. Professor Ash tunneb nimelt muret, et Euroopal puudub oma narratiiv ehk lugu, mida ja milleks ta on saavutanud. Selle järgi on vajadus ilmselt tõesti olemas. Euroopal on tegelikult ühine kogemus ajaloost olemas – alates kristluse võidukäigust vara-Euroopas on – tõsi küll erinevatel aegadel – läbitud nii feodaalkord koos rüütlite ajastuga, reformatsioon või vastureformatsioon, valgustus, rahvuslus, moderniseerumine ja industrialiseerumine, rahvusriikide teke. XX aastasaja keskel vajus ühtne kogemus aga laiali. Kui Lääne-Euroopa sai kogemuse natslikest või faśistlikest diktatuuridest, siis Ida- ja Kesk-Euroopa lisaks sellele kommunistlikust diktatuurist, mis pealegi kestis viiskümmend aastat. Läänel see kogemus puudub ning seetõttu on neil vahel raske “uut Euroopat” mõista. Nii on kommunismi hukkamõistust ja selle poolt korda saadetud kuritegude teadvustamisest saanud oluline ülesanne Euroopa ühendamisel. Seda on loomulikult lihtne ütelda, kuid raske teha. Ometi on jää liikuma hakanud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees eestlaste algatatud deklaratsiooni vastuvõtmine oli oluliseks tähiseks edasi, Euroopa Kohtu otsused kommunismi kuritegude sisulisest võrdsustamisest natslikega teiseks tähtsaks sammuks. Kui me ise aga oma ajaloost ei räägi, siis ei tee seda keegi – ja siis võime vaid lõputult kurta, et keegi meist aru ei saa. Tegelikult nii see pole.

Läinud nädalavahetuseks kutsusid George Soros ja Matti Ahtisaari Londonisse kümmekond Euroopas tuntud poliitikut ja teadlast – teiste seas Joschka Fischer, Mark Leonard, Timothy Ash – et arutada, kuidas muuta Euroopat taas suureks. Soros on viimasel ajal üldse avaldanud muret Euroopa nõrgenenud positsioonide ning sellest tuleneva mannetu käitumise üle. Euroopa võiks tõepoolest tugevamalt käituda, kuid viidates probleemidele põhiseadusega pole isegi suudetud hakkama saada sellise lihtsa asja, nagu Euroopa positsioone ühtselt esindava välisministri ametisse seadmisega. Sest sellisel kombel nagu praegu – iga liikmesriik omaette nina nokitsedes – asju ajades, pole lootustki välja kujunduda näiteks ühtset energiapoliitikat või seista vastu Venemaa laamendamisele. Sellel taustal võib tõesti tunduda, et Euroopa on finlandiseerumas ehk näilise majandusliku heaolu eest valmis maha müüma osa põhimõtted. Euroopa on kindlasti võimeline paremaks. Kaunite sõnade asemel tuleks aga millegi konkreetsega pihta hakata, kasvõi juba eelpoolmainitud ühine välisminister tööle panna või siis astuda konkreetseid samme naabruspoliitika alal – näiteks sõlmides Gruusiaga vabakaubandusleppe. T.Ash rõhutas ka uue ühtse narratiivi vajadust. Euroopa peab näkku vaatama oma uuemale ajaloole, sealhulgas Ida- ja Kesk-Euroopa traumaatilisele kogemusele kommunismiga ning liikuma ühtse ajalookäsitluse suunas. Kui seda ei juhtu, jäämegi hingelt lõhestatuks. Siiamaani ei soovita näiteks isegi teadvustada seda, et Lääs võitis külma sõja ning purustas kommunismi. Ainus võit, mida soovitakse tähistada, on võit natsismi üle. Külmas sõjas saavutatud võitu meenutamata võib Euroopa peagi aga seista samasuguste ohtude ees, nagu aastakümneid tagasi.