Süüdlaste otsimine meid samas edasi ei vii. Peamine on hetkel ERSO jamast välja aidata. Selleks jutust ei piisa, vaja on raha. Kui sellega pole siiamaani hakkama saadud, tuleb see raha Riigikogus eearve kolmandaks lugemiseks leida. Vähemalt viis miljonit. Kui me seda ei suuda, laseme ERSO allavett.

Kultuurisfääri on juba piisavalt raputatud, anname sinna siis ka natukenegi stabiilsust. Olen kindel, et saame Rahanduskomisjonis sellega hakkama.

Osalesin Helsingi raamatumessil paneelis Eesti lahiajaloost ja Sofi Oksanenist. Rein Veidemann võrdles Sofi Oksaneni stalinist Hans Leberechtiga. Mõlemad kirjutasid oma raamatuid võõrkeeles ja neid tuli Eesti keelde tõlkida. Sofi Oksaneni raamatus esinevat pealegi kohutavaid vigu. 1992. aastal sõitsid Eestis traktorid nimelt mitte bensiini vaid diisliga. Ma ei suutnud selle peale enam end tagasi hoida. Ütlesin, mida arvan Leberechtist, Veidemannist ja kommunistidest. Tuli pahandus. Jaan Kaplinski sai sõna ja rahustas – ta polevat oma blogi sissekandeid üldse nii halvasti mõelnud. Tegemist on ikkagi kirjandusega. Kõik kiitsid Ene Mihkelsoni, tõdedes, et Oksaneniga võrreldes on tema – õnneks peagi soome keelde tõlgitav looming aga veelgi süngem. Oli huvitav arutelu.

Kui mind paluti juhatada Presidendi kärajad sisse omapoolse nägemusega järgmisest kümnest aastast Eestis, tundsin end ühelt poolt austatuna, teisalt aga meenus mulle, et korra olen ma seda juba teinud. Täpselt samal päeval 11 aastat tagasi, esinesin nimelt Pärnu konverentsil ettekandega Eestist uue aastatuhande alguses. Seda ettekannet uuesti välja võttes, avastasin nii erinevusi kui sarnasusi praeguse olukorraga. Kui üldiselt on Eesti kiirelt edasi liikunud, siis areng on endiselt tasakaalustamatu ning valitsus näib endiselt autopiloodil liituvat. Ometi on avalikul sektoril mitmel alal oluline roll täita, mitte käskiva ja kamandava, vaid ühiskonna vabadust ja ettevõtlikkust toetavana. Sellest lähtuvalt ei tegelenud tollane ettekanne mitte Nokia otsimise, vaid mõnede konkreetsete ettepanekute ja väljakutsete esitamisega, keskendudes seejuures kolmele alale.

Esimeseks neist oli maailma minek, mille väljenduseks oli liitumine EuroopaLiidu ja NATO-ga, millest viimane oli 1999.aastal rohkem roosa unistus kui reaalne võimalus. Teiseks prioriteediks oli noorte perede programm, mille üheks tulemuseks oli emapalga kehtestamine ning kolmandaks E-Eesti rajamine, millest kasvasid välja e-valitsus, ID-kaart, IT-kolledž.

Kõige selle üle võime loomulikult rõõmustada, kuid samas on peamine tollal esitatud küsimus endiselt vastamata – kuidas leida tasakaal avatuse ja rahvusluse, looduse ja tehnika vahel, kuidas saame õnnelikuks rahvaks, kuidas muuta Eesti õnnelikuks maaks, kus igaüks tahaks elada? Oleks ju enesepetmine väita, et oleksime seda saavutanud. Meid on endiselt vähem, kui soovime ja vajame, oleme endiselt liiga vaesed. Viie rikkama Euroopa riigi hulka jõudmisest ei maksa praeguses olukorras isegi rääkida. Mitmed kõigile teada ja pea igas mõttekojas esitatud väljakutsed on lahendamata, olgu siin näiteks kasvõi haldusreform, stabiilne tasakaalu tagav eelarvepoliitika ja võlakoormuse järsu suurenemise vältimine, jätkusuutlik energiapoliitika, Eesti targale majandusele ja inimestele tõmbekeskuseks kujundamine näiteks sotsiaalmaksule ülempiiri seadmise kaudu, milleks eelnõud rahandusministeeriumist peagi juba aasta ootame.

Pole mingit mõtet siin kellelegi näpuga näidata, meie passiivsuse ja vähese avatuse põhjust tuleks sügavamalt otsida. Mulle tundub, et nii selle kui meis vahel välja lööva sallimatuse põhjust tuleks otsida eestlastes endiselt tugevalt edasi elavas hirmutundes kõige võõra ja tundmatu vastu. Meis elaks otsekui edasi tunne, et kui midagi ise ja oma peaga otsustada söandaksime, viiakse meid mõisatalli ja antakse kümme sirakat. Meis elab endiselt edasi sügav ebakindlus tuleviku suhtes ja hirm muu maailma ees – ebakindlus omakorda võib sünnitada aga kurjust nii omade kui võõraste vastu. Nii on suurimaks väljakutseks järgmisele kümnel aastal jätkuvalt leida tasakaal identiteedi ja avatuse vahel. Alus selleks on tegelikult olemas, sest avatust ja kaasaegsest rahvuslusest, täpsemalt nende mõistete kokkukasvamisest on märke viimasel ajal küllalt – olgu selleks Metsatöll, meeste tantsupidu või etnopapud, Need on kõik sügavalt rõõmsad ettevõtmised – ja just seda rõõmsat enesekindlust, mitte aga klassikalist soigumist on meil Eesti tuleviku kujundamiseks hädasti vaja.

Kui seda suudame, leiame ka jõudu järgnevatele väljakutsetele vastamiseks. Esitaksin neist järgnevalt mõned 11 aasta vanustele väljakutsetele tuginevad ideed. Esimeseks neist on maailma minek. Oleme Euroopa Liidus, NATO-s ja peagi ka eurotsoonis, küsimus on selles, kuidas me seda kasutame, kas oleme piisavalt avatud ning aktiivsed. Poliitika kõrval peame tegelema siin ka majandusega. Eesti on mitmes mõttes sarnases olukorras 1990. aastate alguse Soomega enne selle ettevõtluse maailma minekut. Kui me suudame sama teha, läheb Eestil hästi, kui mitte, siis mitte nii hästi. Takistavateks teguriteks on siin ühelt poolt meie ettevõtjate kartus uute ja tundmatute turgude ees, peamiselt siiski aga Eesti valitsuse passiivsus ning suutmatus välismajanduspoliitikat tõsiselt võtta. See peab muutuma – välismajanduspoliitikast peab saama Eesti välispoliitika oluline osa. Eesti maailma minekule aitaks kaasa ka tunduvalt aktiivsem kultuuripoliitika. Eesti majandusraskusi pole võimalik lahendada kultuuripoliitika arvel. Eesti peab nii valmis ehitama Eesti Rahva Muuseumi uue maja kui looma püsivalt finantseeritud programmi Eesti kultuuriekspansiooniks, kasvõi uue ooperihoone rajamiseks või meie maailmas tuntud tegijate toetamiseks.

Teiseks väljakutseks on samal kombel kui 11 aastat tagasi tõhus toetus noortele peredele. Jah, me oleme edasi liikunud, kuid rahvuse püsimiseks vajalikust tasemest oleme endiselt maas. Ajakirjandust lugedes jääb vahel mulje, nagu oleks Eesti ja teiste Euroopa riikide suurimaks probleemiks otsekui see, et pensionärid on kauem elama hakanud. See on ju absurd – pole midagi paremat kui me kauem elame. Peame ausalt ütlema, et tegelik probleem on ikkagi laste vähesus – ja seetõttu peame just sellele alale keskenduma, olgu selleks kasvõi lasterikaste perede koduprogramm või lisapension üleskasvatatud laste pealt. Igal juhul peame silmas pidama, et kui seni on peamiselt toetatud laste sünnitamist ning kasvatamist esimese 1,5 aasta jooksul, siis tegelikult vajame pered toetust ka nende kasvatamist. Kui vanematel pole kindlust, et ka nende lapsed saavad hea hariduse, on neil vähem soovi neid ilmale tuua. Sel taustal tõuseb esile tasuta hariduse tagamise vajadus – ja seda kõrghariduseni välja. Eesti on liiga väike maa, et võiksime lubada, et siin majanduslikel põhjustel jääks keegi väärilise hariduseta. Kolmandaks väljakutseks on Eesti e-Tiigri uus elluäratamine. Oleme end siin saavutatud edu paistel aastaid soojendanud, tähelepanemata, et meie eelised on kiirelt kadumas. Kui tahame siin edasi liikuda, peame tagama senisest parema ja tõhusama koordinatsiooni, kasvõi juba e-ekspordi käimalükkamiseks, astuma konkreetseid samme IT-õppe läbivaks muutmiseks ning IT-Akadeemia projekti käimalükkamiseks.

Need on loomulikult vaid mõned alad, kus Eesti vajab järgmise kümne aasta jooksul kiiret edenemist. Ma ei usu aga, et Eesti muutuks õnnelikuks maaks mingit ühte kõlavat loosungit jälgides, vaid pigem mitmeid õigeid samme astudes, eeskätt aga avatumaks, enesekindlamaks, julgemaks ja rõõmsamaks muutudes.

Kui vahel on kaheldud selleks, et miks peab eelarve tasakaalu põhimõtte just
põhiseadusesse kirjutama, siis lõppeval nädalal avaldatud SEB-i
majandusprognoos kinnitab, et just seda peabki tegema. Prognoosis leidub mitmeid
olemasolevale olukorrale tuginevaid ennustusi, kuid ühes selles osas
asutakse ennustama valitsuse käitumist. Nimelt väidab SEB analüütik Hardo
Pajula, et pärast eurole üleminekut muutub Eesti eelarvepoliitika leebemaks,
defitsiit hakkab kasvama ning võlakoormus suurenema – ning seda lausa
mitmekordistades. “Ju ikka pärast eurot mingisugune rahanduspoliitika
lõdvendamine toimub ning eelarvedefitsiiti hakatakse suhtuma märksa
pingevabamalt,” ennustas Pajula. Tahaks loota, et see ennustus ei
täitu. Praeguses valitskoalitsioonis on võetud suund eelarve tasakaalu
viimiseks ning selle jätkamise korral on raske uskuda, et see nii ei läheks.

Isamaa ja Res Publica Liit leiab igal juhul, et laenukoormust
vastutustundetult suurendades ajame tänased probleemid oma laste ja
lastelaste kaela, kellel ei jäägi siis muud üle kui meie tehtud võlgu
maksta. Majanduskasvu olukorras eelarve deftsiiti lasta ning agaralt laenata
viib Eesti kiiresti samasugusesse mulli, kust suure vaevaga väljuma asume.
Kui tahame tagada Eestile stabiilse kasvu ning vähendada tööpuudust,
on eelarve tasakaalus hoidmine selle vältimatuks eelduseks. Sellest on aru
saanud kogu Euroopa, kes kavandab üsna radikaalseid meetmeid võlakoormuse
vähendamiseks. Eesti vajab aga ka tulevikku vaadates kindlust, et võlalõksu
ei langetaks. Seda annab tegelikult aga ainult üks asi – eelarve
tasakaalu põhimõtte kirjutamine põhiseadusesse. Siis võiksime ise
ja teisedki Eesti tuleviku suhtes kindlad olla.

Kohad tulevases Läti parlamendis on kokku loetud ning koalitsiooniläbirääkimised alanud. Üllatades vaatlejaid ning eirates arvamusküsitlusi saavutas valimistel selge võidu peaminister Dombrovskise juhitud valimisliit. Edu saavutasid ka tema koalitsioonikaaslased, kes parlamenti pääsesid, mistõttu koalitsioonile kiiresti ka alus pandi.

Eestile on see hea uudis, andes ühtlasi veekordselt kinnitust sellest, et valusad, kuid vajalikud otsused toovad edu ka valimistel. Majanduskriisist väljumiseks vajab Läti poliitilist stabiilsust, mida Dombrovskise valitsus suudab ilmselt ka pakkuda, kuigi valimistulemuses selgelt pettunud Moskva-meelne valimisliit ähvardab Lätit juba erakorraliste valimistega.

Eesti kohus on selles olukorras Lätit igakülgselt toetada, sest Läti edu on kahtlematult ka meile äärmiselt oluline. Samas pole Läti raskused kaugeltki möödas. Dombrovskis peab valimistel saadud tugevat mandaati kasutama võitluseks Lätit vaevava korruptsiooni vastu. Mõni aeg tagasi Dombrovskisele “noa selga löönud” Läti oligarhid mingit suuremat tulemust valimistel ei teinud, paraku pole nad sellel alal ainsad “tegijad”.

Igal juhul pole kahtlust, et Dombrovskisel seisab ees tõeline Heraklese töö. Eestil on põhjust lõunanaabritele selleks jõudu soovida.

Paljukirutud Eesti jonn on tegelikult üks hea asi. Vahest olemegi just tänu sellele suutnud sessinases maailmas üldse püsima jääda.

Kaia Kanepi on sellest hea näide. Aasta algul näis ta mängust väljas olevat. Üks jama järgnes otsekui teisele ja press kottis Kaiat halastamatult. Kaia jäi ilma treenerist, sponsorite toetusest. Ühesonaga – lõpp.

Paljudele üllatavalt järgnes sellele aga vägevaim tõus kui kunagi varem. Kaia viimaste päevade mängud on sellest heaks näiteks. Kaia mängib maailma tipus. Ja kuigi ma loomulikult tahaksin, et Kaial Tokyos edaspidigi hästi läheb, võib praeguseks sellegi turniiriga tegelikult juba rahule jääda.

Kaia tõestas kõigile kahtlejatele, mis liigas ta mängib. Kaia selle minu rahuga rahul kindlasti pole. Tema eesmärgid on kõrged ning mingu tal hästi. Rõõmu on Kaia meile kõigile aga juba praeguseks palju teinud. Kasvõi juba selle kaudu, et ehedast Eesti jonnist on jätkuvalt kasu.

Täna hommikul helistati mulle Ungarist ning anti teada, et eile õhtul oli Ungari valitsus toetanud Euroopa IT-agentuuri rajamist Eestisse.

Seda ei saa küll pidada otsustavaks võiduks – kaugelt sellest – kuid oluline samm edasi on see ometi. Eelmise vasakpoolse valitsuse ajal kaldus Ungari toetus nimelt suurema ja mõjukama Euroopa riigi Prantsusmaa poole, uuś valitsus andis ühemõttelise toetuse Eestile.

Võib loomulikult küsida, miks peab Eesti selle agentuuri eest seisma, miks peame aktiivset lobby -tööd tegema ja sõpru tülitama.

Esiteks oleks sedavõrd olulise Euroopa asutuse toomine uude liikmesriiki sõnumiks sellest, et Euroopat ei jagata uuteks ja vanadeks, et väiksel Eestil on võimalik end sellises tõsises konkurentsis maksma panna – seda peamiselt loomulikult seetõttu, et me oleme sellel alal lihtsalt head.

Eestisse rajatus NATO küberkaitsekeskusega moodustaks IT-agentuur tugeva klastri, mis aitaks kaasa meile strateegiliselt olulise suuna väljaarendamiseks. Seda, et Eesti ees avanevaid võimalusi kasutada tuleb meil loomulikult endal kõvasti tööd teha –

Tiiger peab taas hüppama hakkama.

Täna hommikul helistati mulle Ungarist ning anti teada, et eile õhtul oli Ungari valitsus toetanud Euroopa IT-agentuuri rajamist Eestisse.

Seda ei saa küll pidada otsustavaks võiduks – kaugelt sellest – kuid oluline samm edasi on see ometi. Eelmise vasakpoolse valitsuse ajal kaldus Ungari toetus nimelt suurema ja mõjukama Euroopa riigi Prantsusmaa poole, uuś valitsus andis ühemõttelise toetuse Eestile.

Võib loomulikult küsida, miks peab Eesti selle agentuuri eest seisma, miks peame aktiivset lobby -tööd tegema ja sõpru tülitama.

Esiteks oleks sedavõrd olulise Euroopa asutuse toomine uude liikmesriiki sõnumiks sellest, et Euroopat ei jagata uuteks ja vanadeks, et väiksel Eestil on võimalik end sellises tõsises konkurentsis maksma panna – seda peamiselt loomulikult seetõttu, et me oleme sellel alal lihtsalt head.

Eestisse rajatus NATO küberkaitsekeskusega moodustaks IT-agentuur tugeva klastri, mis aitaks kaasa meile strateegiliselt olulise suuna väljaarendamiseks. Seda, et Eesti ees avanevaid võimalusi kasutada tuleb meil loomulikult endal kõvasti tööd teha –

Tiiger peab taas hüppama hakkama.

Eilsetel Rootsi valimistel saavutasid parempoolsed ajaloolise võidu. Moderaadid said oma parima, sotsiaaldemokraadid aga kõige halvema tulemuse viimase 50 aasta jooksul. Kui parempoolsed on ka varem suutnud Rootsis võimule tulla, siis kaht korda järjest valimisi võita pole neil kunagi õnnestunud. Nüüd läks see neil korda.

Tänu immigratsioonivastase erakonna pääsule parlamenti, pole parempoolsel alliansil seal küll absoluutset enamust, kuid see valitsemist ilmselt ei häiri. Parempoolsete edu põhjust on nähtud mitmes asjaolus. Esiteks suutsid nad Rootsit heal tasemel hoida – eelarve puudujääk on hoitud kontrolli all ja Rootsi taastumine majanduskriisist on Euroopa kiireimate hulgas.  Korralikult valitseda on moderaadid suutnud aga varemgi.

Vahest veelgi olulisem on aga see, et moderaadid on muutunud tunduvalt sotsiaalsemaks. See ei tähenda loobumist traditsioonilistest konservatiivsetest põhimõtetest, neile on lisandunud aga tugev annus hoolivust ning mis eriti oluline – suhtlemist. Parempoolsed on viimastel aastatel inimestega aktiivselt suhelnud viisil, mis Muuli Eestis meeleheitele ajaks ja neid lauspopulismis paneks süüdistama.

Ei hakka salgama, et IRL viimase aja aktiivne suhtlemine valijaga on suuresti Rootsi moderaatide käest õpitud. Poliitikas näib see aga edu toovat – inimesed ei soovi, et neid esindaks suhtlemises erakondadega ajakirjandus, nad soovivad seda ise ja otse teha. Ilmselt sellest suhtlemisest tulnud tagasisidest pärineb ka moderaatide kasvanud sotsiaalsus – sest tegemist on küsimustega, mis inimesi huvitavad ning kus nad soovivad poliitikute suuremat aktiivsust näha.

Parempoolsed lahendused sellel alal näisid aga vähemalt Rootsi valijatele tunduvat usutavamad kui vasakpoolsed õhulossid. Mis puutub Eestsse, siis on parempoolsete võit meile kahtlematult positiivne. Juba Carl Bildti aegadest on Eestil Rootsi näol olnud väga kindel liitlane. Meie tunneme neid ja nemad tunnevad meid. See tagab tiheda ja pideva läbikäimise, mis on kasulik mõlemale poolele.