Pidasin Riigikogus neljapäeval riiklikult tähtsa küsimuse “Eesti vastus Euroopa väljakutsetele” arutelul alljärgneva kõne. Riputan selle huvilistele lugemiseks ka siia üles.

——————————————–

EESTI HUVIDEST EUROOPAS

Tänane arutelu siin Riigikogus sai alguse arusaamast, et Euroopa on meile tähtis. Sellest lähtudes teeb Isamaa ja Res Publica Liidule muret, kas meie teadmised, meie aktiivsus Euroopa suunas vastavad ikka Eesti rahvuslikele huvidele, kas me ikka saame aru, et oluline pole ainult mingitesse organisatsioonidesse kuulumine, vaid see, mida me seal teeme.

Sellel taustal tekitab muret, kui tõsiselt Eesti Euroopat hetkel siis ikkagi võtab. Konkreetselt näitab seda näiteks see, kui palju eestlasi siis EL struktuurides töötab. Meil on 4 kõrgemat ametnikku (kellest 2 ei tööta praegu oma postidel). Meil pole ühtegi inimest teiste volinike kabinettides (Eesti tegi Läti ja Leeduga kokkuleppe esitada eestlasest Balti ühiskandidaat energiavolinik Oettingeri kabinetti … ja esitas siis 2 väikest VM ametnikku, kelle cv-delgi polnud mingit šanssi mingitki tähelepanu pälvida. Meil on 3 büroodirektorit Euroopa ühtses välisteenistuses EEASis. Aga kui mitu delegatsioonijuhti? Õige vastus on 0. Kui aktiivselt Välisministeerium delegatsioonijuhtide kohtadele kandidaate esitas (õige vastus: 1 kandidaadi 1 kohale). Kas see on Eesti huvide aktiivne esindamine? Miks ei kandideeritud esindusejuhi kohale näiteks Tbilisis?

Suur eksitus on, nagu suudaksime Eesti ettevõtete sidemeid ja Eesti arengukoostöö võimalusi arendada Brüsselisse sinekuure luues, nagu tehti meie EL-esindusse ilma selgete funktsioonideta asesaadiku kohta luues. Milline kaasus on tekitanud segadust nii Tallinna kui ka Brüsseli diplomaatilises korpuses. Kõige paremini ütles selle kohta üks Tallinnaski teeninud Brüsseli diplomaat: Ma arvasin, et Eesti on selliste asjade tegemise east juba väljas.

Selline olukord on skandaalne. Vaid siis, kui enda mõju eest Euroopas reaalselt hoolitseme, suudame Euroopat eest ootavate väljakutsetele vastamises kaasa rääkida, sellesse oma panuse anda. Vastasel korral jäetakse meid otsustamisest rahulikult kõrvale. Oma osa selles mängib ka meie kartus Euroopa asjades tegelikult osaleda, arvamus, et meid niikuinii keegi ei kuula. Oleks me kakskümmend aastat tagasi olnud sama passiivsed, poleks meil ei Euroopa Liitu ega Nato-sse asja olnud.

Kurvaks näiteks sellise passiivsuse tulemusest on Eesti valitsev vaikus Euroopa ja sealhulgas Eesti saatust oluliselt mõjutava Sarkozy-Merkeli nn. konkurentsivõime pakti suhtes. Ametlikult pole seda küll olemas, kuid tegelikult liigub selle sisu nagu tont mööda Euroopat ringi – jõudes ka ajakirjandusse tihti ülepingutatud kuulujuttudena. Selle pakti ametlikult mitteeksisteerivas kavandis on mitmeid punkte, millele Eesti võiks ilmselt kõhklematult alla kirjutada. Nendes ettepanekutes käsitletakse näiteks kutsetunnistuste üldist tunnustamist, pensionisüsteemide kohendamist vastavalt demograafilistele vajadustele, palkade indekseerimisest loobumist ja mitmeid teisi Euroopale olulisi küsimusi. Eestis endas juba arutatud küsimuste hulka kuulub näiteks ka ettepanek kirjutada nõue eelarve tasakaalu tagamiseks sisse eurotsooni riikide põhiseadustesse. Isamaa ja Res Publica Liit esitas vastava ettepaneku juba pool aastat tagasi – ning kuigi me siiani oleme seda otsust erinevatele põhjustele viidates edasi lükanud, näitab see siiski, et liigume Euroopaga samas suunas.

Nii pole Eestil vaja seda arutelu karta, kuid me peame teadma, et me suudame selles ülimalt olulises arutelus tõesti kaasa rääkida, selles oma huvisid kaitsta – vajaduse korral ka ei üteldes. Oleks naiivne arvata, et kõigega vaikne nõustumine Eesti huvisid edasi viiks. Samas tuleb meeles pidada, et Eesti suurim rahvuslik huvi on tugev ja edasiliikuv Euroopa – kaitstes seda, kaitseme me parimal viisil ka Eesti huve. Ennast allasurudes ja salates me seda paraku ei tee.

Kuid just sellest lähtudes – kui me arvame, et maksukonkurents Euroopas on hea ja õige asi, kui usume, et see aitab nii meid kui Euroopat edasi – siis peame seda ka kaitsma – kaitstes nii Euroopat kui ka iseennast.

Või kui me leiame, et teenuste direktiivi tegelik elluviimine, ühtse turu tegelik käivitamine oleks nii meie kui Euroopa huvides, siis ei pea me vaikselt nurgas istuma ning Saksamaa-Prantsusmaa reaktsioone kartes võbisema, vaid sõna võtma ning Hollandist tulnud „Uue Hansa” algatust toetama. Miks me seda teinud pole, sellest ei saa ma paraku kohe kuidagi aru.

Selliseid näiteid võib kahjuks palju tuua. Mida öelda lõpetuseks. Eesti rahvuslike huvide kaitsmine Euroopas on võimalik. Eesti rahvuslike huvide kaitsmine Euroopas on vajalik. Eesti rahvuslike huvide kaitstes kaitseme me ka Euroopa huve. Selleks tuleb meil Euroopat aga tõsiselt võtta, selle ettevõtmistes ja tegemistes aktiivselt kaasa lüüa, astuda Euroopasse mitte ainult vormiliselt, vaid ka südames.

Laari kohvikus peetud diskussioonil Allar Jõksiga kerkis üles juba mõnda aega probleemiks olnud küsimus ehk partide kasutamine valimisvõitluses.

Partide all peetakse silmas tegelasi, kes kandideerides esindusorganites, kus nad seaduse jäärgi saaksid töötada vaid oma praegusest töökohast loobudes.

Pardid teavad suurepäraselt, et nad ei kavatse seda teha, kuid kandideerivad ikka, Viimastel europarlamendi valimistel võttis Indrek Tarand selle teema valusalt üles, kuid paraku pole see kaasa toonud muutusi seadusandluses.

Põhjus selleks on lihtne – seda pole üldse nii lihtne teha. Kandideerimisõigus olevat nimelt sedavõrd püha, et seda ei saavat piirata. Nii jäi küsimus erakondade südametunnistuse ja eetika asjaks.

Paraku oli see olemas vaid kahel erakonnal. Roheliste nimekirjas kandideerides oleks Europarlamendi saadik Indrek Tarand neile kindlasti hulga hääli toonud.

Sama mõju oleks kahtlematult ka eurosaadik Tunne Kelami kandideerimisel IRL nimekirjas. Ometi jäeti see tegemata.

Reformi ja Keskerakonna nimekirjas kandideerivad nende eurosaadikus rahulikult, teades täpselt et valituks oluliseks nad Riigikogus kohta sisse ei võta.

Täitsa kummaline on aga sotside käitumine. Kuulutades, et tegemist on „uue algusega“ panevad nemadki Põlva, Valga- ja Võrumaal Ivari Padari kandideerima, kellest saab ilmselt sotside üks suurimaid häältemagneteid.

Padar on tore mees, kuid antud hetkel on tegemist valijate petmisega. Sest on ta ju ka ise teatanud, et Riigikogusse tööle ei asu. Kuidas käituks tarbijakaitseamet, kui ostjale pakutakse vitriinis uhkeid ja kauneid õunasid, ostmise järel aga selgub, et paberisse on mingid vissid pakitud.

Võib loomulikult rääkida sellest, et Padar toetab maailmavaadet ja ega inimest ei saa takistada kandideerimast, kuid lisaks kandideerija õigustele on olemas ka valija õigused. Sotsid võiksid eetikast rääkimise igal juhul lõpetada ning tagada valijatele õigused ausalt valimiskampaaniale.

Selleks on arutelude käigus sündinud mõned konkreetsed ettepanekud. Nimelt tuleks Riigikogu ja Europarlamendi valimise seadust täiendada punktidega, mis sätestavad selle, et kandideerija kinnitab kirjalikult valimiskomisjonile, et valituks osutumise korral asub ta valitud kohale.

Selleks, et see avaldus ei jääks vaid sõnakõlksuks, annab kandidaat ka avalduse, mis lõpetab valituks osutumise korral automaatselt volitused, mis on ühitamatud valitava ametikohaga,

Olen veendunud, et sellise süsteemi kehtestamine aitaks poliitilise kultuuri parandamisele Eestis oluliselt kaasa.

1. Täiendada tuleks Riigikogu valimiste seaduse § 28 lg 2 p 2 järgmiselt

§ 28 lg 2 Kandideerimisavalduses isik:

2) kinnitab, et ta vastab käesolevas seaduses Riigikogu liikmekandidaadile esitatud nõuetele ja asub valituks osutumise korral Riigikogu liikmeks.

2. Täiendada Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 33 lg 2 p 2 järgmiselt

Kandideerimisavalduses isik:

2) kinnitab, et ta vastab käesolevas seaduses volikogu liikmekandidaadile

esitatud nõuetele ja asub valituks osutumise korral kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks.

3. Täiendada Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 76 lõige 1 punktiga 7

Euroopa Parlamendi liikme volitused lõpevad enne tähtaega:

7) Riigikogu liikmeks valituks osutumise korral

4.Täiendada Riigikogu liikme staatuse seaduse § 8 lg 2 punktiga 6

Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega:

6) tema kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks valituks osutumise korral

5.Täiendada Vabariigi Valitsuse seaduse § 12 lg 2-2

Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust loetakse minister tagasiastumisavalduse esitanuks tema valimisel kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks.

Politoloogid on analüüsinud erakondade programme eelseisvateks valimisteks ning jõudnud veendumusele, et pea kõik erakonnad on viimase nelja aasta jooksul nihkunud paremale. Ma ei tea küll, kuidas sellise tulemuseni näiteks sotside poolt kilbile tõstetud astmelise tulumaksuga jõuti, kuid olgu. Minu asi on rääkida Isamaa ja Res Publica Liidust.

Politoloogide arvates oleme me liikunud nimelt vasakule või täpsemalt jäänud samade põhimõtete juurde, mis varem. Millest selline väide tuleneb? Ilmselt sellest, et oma väärtuste juurde jäädes, oleme välja pakkunud kaks konkreetset uut ettepanekut: emapensioni ja tasuta kõrghariduse, mida mõlemat üldiselt vasakpoolseks peetakse.

Selline lahterdamine näitab tegelikult siiski peamiselt vaid seda, kuivõrd mõttetuks on tänapäeva maailmas see vasak- parempoolne lahterdamine muutunud. Mind ei huvita ausalt öeldes karvavõrdki, kuidas mind ühel või teisel hetkel sildistatakse. Mina teen neid otsuseid, mis Eestile kasuks tulevad ning tulemust annavad. Vahel võivad need olla parempoolsed, vahel vasakpoolsed.

Kui me kaitseme tugevat riigikaitset ja hoiame tasemel kaitsevõimet, seistes vastu üleminekule palgaarmeele, oleme parempoolsed. Kui anname prioriteedi investeeringutele haridusse, oleme vasakpoolsed. Rahvuslus pole paraku ei parem- ega pahempoolne. Rahvuslikest sihtidest lähtuvad ka IRL peamised valimislubadused.

Kui tahame, et me välja ei sureks, peab toetama mitte ainult laste sünnitamist, vaid ka kasvatamist. Selleks oleme pakkunud välja emapensioni. Kui tahame täita Jakob Hurda üleskutset ja saada vaimult suureks, peame investeerima haridusse ning tagama, et ükski võimekas noor ei jääks heast haridusest ilma materiaalsete võimaluste puudumise tõttu Siit tuleneb lubadus üle minna tasuta kõrgharidusele.

Kolmas IRL poolt väga selgelt rõhutatud põhimõte nõuab aga eelarve tasakaalustamist, mis on ühelt poolt parempoolne, teisalt aga sügavalt rahvuslik ettepanek, mis ei võta tänastelt noortelt võimalust ise Eesti tuleviku üle otsuseid langetada, mitte aga meie võlgu maksta.

Usun, et eelpoolesitatud võrdlus näitab selgelt, kuivõrd mõttetu sedalaadi sildistamine on. Pigem oleks mõttekas analüüsida, kas erakondade programmides ka midagi uut on või käiatakse ikka ühte ja sedasama plaati. Suutlikkus oma põhiolemust säilitades muutuda ning uut välja pakkuda on maailma edasi viinud. Miks ei võiks sama põhimõtte alusel analüüsida ka poliitikat?

Eile pidas mind tänaval kinni üks soliidne vanem härrasmees ning küsis minult mõnusa muigega, et kas IRL ja Reformierakond on nagu vana abielupaar, kes pikka mööda on täpselt sama nägu näinud.

Loosungid olevat meil samasugused, Üks räägib, et tema peale võib kindel olla, teised lubavad, et nende valik on igaühe jaoks kindel võit. Üttesin, et ju see loosungite sarnasus tuleneb sellest, et oleme kõigele vaatamata kriisiajal suutnud koos üsna hästi hakkama saada ja suuremad lollused tegemata jätta.

Seetõttu on kindla tuleviku lubamine ka mõleme erakonna valimisloosungis – sest samal kombel jätkates ei saa midagi ju väga valesti minna. Pärija jäi vastusega siiski vaid osaliselt rahule, väites et sellest päris ei piisa. Tema meelest peaks Eesti edasiviimiseks mitte lihtsalt niisama passima, vaid midagi ka ära tegema. Siis saavat ta tuleviku peale kindel olla.

Selleks tahtvat ta aga teada, mille peale peaks ta Reformierakonna peale mõeldes siis kindel olema. Ja palus minul selle nimekirja, mille suhtes tema kindlust tahaks ka kuskile üles panna. Kuna nimekiri pole pikk, siis seda teeksin.

Niisiis tahtis vanahärra kindlust selles, et

1) Eesti riigikaitse jäetaks rahule ja jutud palgaarmeele üleminekuks lõpetataks.

2) Haldusreform tehakse lõpuks ometi ära.

3) Makse ei langetataks mitte “võimaluse korral”, vaid igal juhul – need olevat vanahärra meelest üle mõistuse kasvanud.

4. Valitsemiskulusid ei suurendata.

5. Üle ei minda tasulisele kõrgharidusele.

See see nimekiri oli. Kui üritasin talle mõnda meile olulist küsimust veel peale suruda, nagu näiteks emapensioni, ütles vanahärra, et sellega saate omavahel niigi hakkama, Ansip on mõistlik mees, küll ta sellega nõusse jääb. Nii jäi nimekiri selliseks nagu ta on ning on seega edasi antud. Mina vanahärra soovidele vastata ei oska, kuid usun, et Reformierakonna eelseisvalt kongressilt ta oma kindluse saab, mille peale elus võib kindel olla.

IRL hakkab koguma allkirju, et algatada Tallinna linnapea umbusaldamine Tallinna linnavolikogus. Olen veendunud, et pärast Kaitsepolitseiameti poolt avaldatud faktide teadasaamist on igaühele selge, et inimene, kes küsib välisriigi võimuesindajalt raha, et sellega varjatult maksta partei võlgu, ei tohi juhtida Riigikogus esindatud erakonda.  Kindlasti ei sobi selliselt käitunud inimesele juhtida Eesti pealinna, mistõttu kutsub IRL kõiki Tallinna linnavolikogu saadikuid andma allkirja avaldusele Edgar Savisaare umbusaldamiseks.

Ma pole poliitikas esimest aastat ning tean, et Keskerakonna volinikel on raske toetada iseenda poolt ametisse usaldatud linnapea umbusaldamist, kuid loodan, et ka nende silmad pole päris pimedad ning nad näevad, mis on sündinud.  Jüri Ratase, Ain Seppiku ja Kalle Laaneti avaldused näitavad, et Keskerakonnas on inimesi, kes suudavad ise järeldusi teha, see näitab, et selles erakonnas ei ole kõik veel kadunud. Et poliitiku eetika erineb vargapoisi omast ning on ka tähtsamaid asju, kui iga hinna eest võimu hoida, et kõik ei ole Eesti poliitikas ostetav ja müüdav.

Tean ka seda, millised tagajärjed toob endaga see, kui sotsiaaldemokraadid umbusaldusavaldusega ühinevad. Kindlasti on need aga kergemad kui need, mille tooks kaasa Edgar Savisaarega Tallinna koalitsioonis jätkamine. Meenutan, et sotsiaaldemokraadid on IRLiga koos õlg-õla kõrval võidelnud aastaid suurema läbipaistvuse ja ausa riigivalitsemise eest.  Loodan, et saame sotsiaaldemokraatidega ka tulevikus seda võitlust jätkata. Aasta tagasi toimunud valimistel lubasime Tallinna elanikele ausat linnajuhtimist, nad väärivad seda ka praegu.

Kapo eilne avaldus Edgar Savisaare tegevuse kohta oli küll napisõnaline, kuid piisavalt selge. Esiteks kinnitati selles, et Postimehes toodud informatsioon on KAPO-le teada, millega kinnitatakse sisuliselt seda, et Keskerakonna esimees on käinud Venemaalt oma poliitilise mõjuvõimu suurendamiseks raha lunimas. Teiseks ollakse valmis avalikkusele juhtunust rohkem informatsiooni andma, seda seejärel kui ollakse informeerinud valitsuse julgeolekukomisjoni ja vastava loa saanud. KAPO-l puudub teatavasti õigus ise enda käsutuses olevat informatsiooni avalikustada, selleks saab otsuse teha valitsus. Kolmandaks ütleb KAPO, et vastava informatsiooni andis Postimehele mitte KAPO ega need, keda sellest ametlikult teavitati, vaid keegi kolmas jõud. Postimehe info pärineb seega avalikest allikatest, mistõttu Savisaare kaitse Eesti Vabariigi ametiisikute suhtes uurimist alustada on alusetu. Kes need isikud on, sellele andis peaminister juba vastuse – need pärinevad Keskerakonnast. Nii et kui Savisaare soovib “lekke” allikat teada saada, peaks ta alustama omaenda erakonna kohtusse kaebamisest.

Nii näib, et asi hakkab selguma. Loodame, et ametiasutused töötavad kiiresti, sest ei tahaks, et eelseisev valimiskampaania oleks sellele teemale pühendatud. IRL-le pole Savisaare Vene-poliitika juba ammu mingi uudis, loodetavasti aitab antud loo lahtirääkimine ka nendel, kes silmi selle ees kinni pigistavad, aru saada, kellega ikka tegemist on.

Valimiskampaania näib ka muidu mõistlikud inimesed segi ajavat. Teisel kombel on raske seletada Reformierakonna poolt antud lubadust valimiste järel Eesti palgaarmeele üle viia. Oleks arvanud, et pärast Venemaa rünnakut Gruusia vastu saadi ka Eestis sellest ideest üle. Meie praegune mudel julgeoleku tagamiseks on töötav ning kindel, tagades hea tasakaalu ajateenijate ning kutseliste sõjaväelaste vahel. Ühisel jõul on valitsus suutnud ka tagada riigikaitse rahastamise.  Seetõttu ongi raske aru saada, kust see vana plaat nüüd jälle peale pandi.

Valimislubaduse selgitamiseks mingeid põhjusi Reformierakond välja ei too, ütleb ainult, et seda tehakse lääneriikide eeskujul. Lääneriikide eeskujuga põhjendab oma nõuet progresseeruva tulumaksu kehtestamiseks ka Keskerakond. Eesti jaoks on mõlemad lubadused aga mitte ainult rumalad vaid lausa ohtlikud.

Linnar Viik on esitanud mõtteid, mida maksab tähele panna. Kasvõi sellepärast, et tegemist pole valimiseelse kihutustööga, kus seisukohad jagunevad tihti kaheks – kas äärmiselt negatiivseks või äärmiselt positiivseks. Tõde, nagu ikka, asub tavaliselt nende kahe vahel.

Nii tuletab Viik ühelt poolt meelde, et Eesti on väga palju saavutanud – ja seda ka viimastel aastatel – olgu selleks küberkaitse-alane võimekus ja NATO küberkaitsekeskus, rasketest aegadest hoolimata käima lükatud lairiba projekt või IKT hariduse programmi valmimine haridusministeeriumis.

Seda, et matemaatikast on taas riigieksam saanud, ei maksa ka unustada. Need ja teised edusammud on loonud olukorra, kus Eesti ette on kerkinud uued väljakutsed. Juba praegu annab IKT sektor lisanduväärtust 2,5 korda rohkem kui Eestis keskmiselt. Kõrgharidusega IKT ekspertide seas tööpuudust pole. Otse vastupidi – nende juurdekoolitamine oleks hea vahend tööpuuduse vähendamiseks.

See viibki meid esimese väljakutseni – kui tahame oma võimalusi ära kasutada, peab Eesti tõstma kõrgharidusega IT-spetsialistide koolitamist vähemalt 1000 inimese võrra. Meil ei maksa ka aega raisata mingist ühest imeväel kõiki probleeme lahendavast lahendusest, Eesti Nokiast unistamisele, IKT sektori edendamisel tuleb teha konkreetset ja järjekindlat tööd. Seda nii IKT juhtimise ja koordineemise, riigitellimuste parema ettevalmistamise ajal, IKT sektori ekspordivõimaluste toetamise kui ka maailmasse aitamise alal.

Selleks, et kõik see ei jääks paberile, vaid muutuks tegelikkuseks, vajab Eesti rahvuslikku IKT programmi ning selget vastutajat selle elluviimise eest. Oma ettepanekud selle programmi koostamiseks esitab IRL oma valitsusprogrammis, olen veendunud, et seda teevad ka teised erakonnad.

Loodaksin, et vahest on just IKT ala see, kus ületatakse erakondadevahelised vastuolud ning suudetakse ühiselt edasi liikuda. IKT pole ei vasak- ega parempoolne asi, ta sõltub vaid julgusest tulevikku vaadata.

Süüdlaste otsimine meid samas edasi ei vii. Peamine on hetkel ERSO jamast välja aidata. Selleks jutust ei piisa, vaja on raha. Kui sellega pole siiamaani hakkama saadud, tuleb see raha Riigikogus eearve kolmandaks lugemiseks leida. Vähemalt viis miljonit. Kui me seda ei suuda, laseme ERSO allavett.

Kultuurisfääri on juba piisavalt raputatud, anname sinna siis ka natukenegi stabiilsust. Olen kindel, et saame Rahanduskomisjonis sellega hakkama.

Osalesin Helsingi raamatumessil paneelis Eesti lahiajaloost ja Sofi Oksanenist. Rein Veidemann võrdles Sofi Oksaneni stalinist Hans Leberechtiga. Mõlemad kirjutasid oma raamatuid võõrkeeles ja neid tuli Eesti keelde tõlkida. Sofi Oksaneni raamatus esinevat pealegi kohutavaid vigu. 1992. aastal sõitsid Eestis traktorid nimelt mitte bensiini vaid diisliga. Ma ei suutnud selle peale enam end tagasi hoida. Ütlesin, mida arvan Leberechtist, Veidemannist ja kommunistidest. Tuli pahandus. Jaan Kaplinski sai sõna ja rahustas – ta polevat oma blogi sissekandeid üldse nii halvasti mõelnud. Tegemist on ikkagi kirjandusega. Kõik kiitsid Ene Mihkelsoni, tõdedes, et Oksaneniga võrreldes on tema – õnneks peagi soome keelde tõlgitav looming aga veelgi süngem. Oli huvitav arutelu.