Pidasin Riigikogus neljapäeval riiklikult tähtsa küsimuse “Eesti vastus Euroopa väljakutsetele” arutelul alljärgneva kõne. Riputan selle huvilistele lugemiseks ka siia üles.
——————————————–
EESTI HUVIDEST EUROOPAS
Tänane arutelu siin Riigikogus sai alguse arusaamast, et Euroopa on meile tähtis. Sellest lähtudes teeb Isamaa ja Res Publica Liidule muret, kas meie teadmised, meie aktiivsus Euroopa suunas vastavad ikka Eesti rahvuslikele huvidele, kas me ikka saame aru, et oluline pole ainult mingitesse organisatsioonidesse kuulumine, vaid see, mida me seal teeme.
Sellel taustal tekitab muret, kui tõsiselt Eesti Euroopat hetkel siis ikkagi võtab. Konkreetselt näitab seda näiteks see, kui palju eestlasi siis EL struktuurides töötab. Meil on 4 kõrgemat ametnikku (kellest 2 ei tööta praegu oma postidel). Meil pole ühtegi inimest teiste volinike kabinettides (Eesti tegi Läti ja Leeduga kokkuleppe esitada eestlasest Balti ühiskandidaat energiavolinik Oettingeri kabinetti … ja esitas siis 2 väikest VM ametnikku, kelle cv-delgi polnud mingit šanssi mingitki tähelepanu pälvida. Meil on 3 büroodirektorit Euroopa ühtses välisteenistuses EEASis. Aga kui mitu delegatsioonijuhti? Õige vastus on 0. Kui aktiivselt Välisministeerium delegatsioonijuhtide kohtadele kandidaate esitas (õige vastus: 1 kandidaadi 1 kohale). Kas see on Eesti huvide aktiivne esindamine? Miks ei kandideeritud esindusejuhi kohale näiteks Tbilisis?
Suur eksitus on, nagu suudaksime Eesti ettevõtete sidemeid ja Eesti arengukoostöö võimalusi arendada Brüsselisse sinekuure luues, nagu tehti meie EL-esindusse ilma selgete funktsioonideta asesaadiku kohta luues. Milline kaasus on tekitanud segadust nii Tallinna kui ka Brüsseli diplomaatilises korpuses. Kõige paremini ütles selle kohta üks Tallinnaski teeninud Brüsseli diplomaat: Ma arvasin, et Eesti on selliste asjade tegemise east juba väljas.
Selline olukord on skandaalne. Vaid siis, kui enda mõju eest Euroopas reaalselt hoolitseme, suudame Euroopat eest ootavate väljakutsetele vastamises kaasa rääkida, sellesse oma panuse anda. Vastasel korral jäetakse meid otsustamisest rahulikult kõrvale. Oma osa selles mängib ka meie kartus Euroopa asjades tegelikult osaleda, arvamus, et meid niikuinii keegi ei kuula. Oleks me kakskümmend aastat tagasi olnud sama passiivsed, poleks meil ei Euroopa Liitu ega Nato-sse asja olnud.
Kurvaks näiteks sellise passiivsuse tulemusest on Eesti valitsev vaikus Euroopa ja sealhulgas Eesti saatust oluliselt mõjutava Sarkozy-Merkeli nn. konkurentsivõime pakti suhtes. Ametlikult pole seda küll olemas, kuid tegelikult liigub selle sisu nagu tont mööda Euroopat ringi – jõudes ka ajakirjandusse tihti ülepingutatud kuulujuttudena. Selle pakti ametlikult mitteeksisteerivas kavandis on mitmeid punkte, millele Eesti võiks ilmselt kõhklematult alla kirjutada. Nendes ettepanekutes käsitletakse näiteks kutsetunnistuste üldist tunnustamist, pensionisüsteemide kohendamist vastavalt demograafilistele vajadustele, palkade indekseerimisest loobumist ja mitmeid teisi Euroopale olulisi küsimusi. Eestis endas juba arutatud küsimuste hulka kuulub näiteks ka ettepanek kirjutada nõue eelarve tasakaalu tagamiseks sisse eurotsooni riikide põhiseadustesse. Isamaa ja Res Publica Liit esitas vastava ettepaneku juba pool aastat tagasi – ning kuigi me siiani oleme seda otsust erinevatele põhjustele viidates edasi lükanud, näitab see siiski, et liigume Euroopaga samas suunas.
Nii pole Eestil vaja seda arutelu karta, kuid me peame teadma, et me suudame selles ülimalt olulises arutelus tõesti kaasa rääkida, selles oma huvisid kaitsta – vajaduse korral ka ei üteldes. Oleks naiivne arvata, et kõigega vaikne nõustumine Eesti huvisid edasi viiks. Samas tuleb meeles pidada, et Eesti suurim rahvuslik huvi on tugev ja edasiliikuv Euroopa – kaitstes seda, kaitseme me parimal viisil ka Eesti huve. Ennast allasurudes ja salates me seda paraku ei tee.
Kuid just sellest lähtudes – kui me arvame, et maksukonkurents Euroopas on hea ja õige asi, kui usume, et see aitab nii meid kui Euroopat edasi – siis peame seda ka kaitsma – kaitstes nii Euroopat kui ka iseennast.
Või kui me leiame, et teenuste direktiivi tegelik elluviimine, ühtse turu tegelik käivitamine oleks nii meie kui Euroopa huvides, siis ei pea me vaikselt nurgas istuma ning Saksamaa-Prantsusmaa reaktsioone kartes võbisema, vaid sõna võtma ning Hollandist tulnud „Uue Hansa” algatust toetama. Miks me seda teinud pole, sellest ei saa ma paraku kohe kuidagi aru.
Selliseid näiteid võib kahjuks palju tuua. Mida öelda lõpetuseks. Eesti rahvuslike huvide kaitsmine Euroopas on võimalik. Eesti rahvuslike huvide kaitsmine Euroopas on vajalik. Eesti rahvuslike huvide kaitstes kaitseme me ka Euroopa huve. Selleks tuleb meil Euroopat aga tõsiselt võtta, selle ettevõtmistes ja tegemistes aktiivselt kaasa lüüa, astuda Euroopasse mitte ainult vormiliselt, vaid ka südames.