Käisin „Raudse Leedi“ filmi vaatamas, kus Meryl Streep mängib Thatcherit. Veidi Hollywoodi on selles nüüd küll, teisalt annab see Thatcherist uhke pildi.

Tegelikkus on loomulikult veel parem, kuid ega nii kah viga pole. Streep teeb igal juhul hiigelrolli, nii et vaatama tasub igal juhul minna. Põllumajandust Thatcher küll ei likvideerinud, paljud asjad tulevad aga tuttavad ette.

Pilt on tehtud postkaardist, mille raudne leedi mulle kord läkitas.

Mõned hetked tagasi võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu avalduse, millega tunnustati ametlikult Eesti Vabariigi kodanikke, kes olid tegutsenud natsionaalsotsialistliku Saksa ja nõukogude okupatsioonide ajal Eesti Vabariigi de facto taastamiseks.

Tegemist on olulise otsusega, mis pole suunatud mitte üksnes minevikku, vaid tulevikku. Mitte ainult vanad mehed ja naised ise, vaid vastupanus osalenute lapsed ja lapselapsed said Eesti riigilt ametliku kinnituse, et nende vanemad ajasid õiget asja. Selle väljaütlemine võib olla ju väike samm, kuid ta on riikluse püsimiseks kahtlematult ülimalt oluline.

Ajaloolane ning vastupanuvõitluse uurija Eerik-Niiles Kross on kirjutanud, et esitatud tunnustuse alla käivad näiteks „1940. aasta vastupanijad, näiteks okupatsiooni poolt orkestreeritud libavalimistel vastaskandidaatide ülesseadjad. Siia kuuluvad 1941. aasta metsavennad, Saksa-aegne Eesti Rahvuskomitee ja põrandaalune vastupanu, 1944. aasta Eesti piiride kaitsjad – nii Saksa, Soome, Eesti vormis kui ka erariides –, Tiefi valitsus, Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud metsavennad, dissidendid, koolilaste vastupanuorganisatsioonide liikmed, sinimustvalge lipu heiskajad ja Eesti Kongressi korraldajad“.

Tunnustus on seejuures individuaalne, seda ei jagata mingite rühmade või üksuste kaupa. Niisama Eesti Vabariigist unistamist või selle taastamise eest võitlemist kompartei „seesmise õõnestamise“ kaudu Riigikogu tunnustamise väärilist ei pidanud. Riigikogu avaldus paneb siin kriteeriumi – võitluse Eesti Vabariigi de facto taastamise eest üheselt paika. Seda suunda hoidsid andsid nii Eesti riikluse järjepidevust kandnud Jüri Uluots kui sama liini jätkanud tegelased-institutsioonid. Toompealt sini-must-valge alla kiskunud tegelased või üksused esindasid Uluotsa liinile vastupidist suunda.

Selle avaldusega on mõned põhimõttelised küsimused Eestis lõpuks selgeks tehtud. Loomulikult võib Riigikogu avalduse sõnastuse üle vaielda ning otsida kohti, kuidas seda oleks saanud paremini teha. Olulisem on selles kahtlematult aga öeldud – Eesti Vabariik tunnustab neid, kes on tema iseseisvuse taastamise eest ka kõige raskemates oludes sõna või teoga võidelnud.