USA viimaste otsuste valguses, kaitsekulutusi kokku tõmmata, on minult korduvalt küsitud, et kas Eesti peaks nüüd tõsiselt oma tuleviku pärast muretsema hakkama. Vastu on jah ja ei. Loomulikult on sellised kärped ebameeldivad, kuid samas vaadates viisi, kuidas neid tehakse ja mis nende sisu on, pole Eestil vähemalt hetkel põhjust paanikasse sattuda. Miks ma nii arvan?

1. Meie koostöö Ameerika Ühendriikidega on arenenud sellisele tasemele, et tehtud otsuses polnud meie jaoks midagi uut. Lõplik otsus tehti meie pealegi teatavaks enne, kui see avalikkuse ette jõudis. Selline käitumine on väga hea märk, kusjuures juba on kokku lepitud, et arutelu selle üle, kuidas seda otsust konkreetselt realiseerida on alles algamas.
2. USA ei tõmba end Euroopast välja. Otsus keskenduda Vaiksele ookeanile on ju tegelikult arusaadav.. Euroopa jääb USA jaoks aga peamiseks strateegiliseks partneriks. Mitu presidendi poolt üles tõstetud teemat -küberkaitse või erioperatsioonid on alad, kus tihedat koostööd teeme. Meie eriüksuste siirdumine sel aastal Afganistani koos USA vastavate vägedega on sellest heaks näiteks.
3. NATO artikkel 5 jääb USA jaoks selgeks prioriteediks, millest ei astuta sammugi tagasi. Pigem üritatakse seda järjest rohkem reaalse sisuga täita.

USA tähelepanu heidutuse tagamisele on kindel ja püsiv – ning meie koostöö selleks samuti. Keegi meist ei soovi, et keegi saaks ühel hetkel olukorrast valesti aru ning paiskaks maailma suurde konflikti. Reaalne heidutus, mis väljendub meie jaoks nii NATO õhuturbe operatsioonides, on sellest heaks näiteks ja saanud USA selge toetuse osaliseks.

Üks sõnum tuleb USA otsusest igal juhul selgelt välja: see aeg, kui USA turjal oli kõigil võimalik muretult liugu lasta, on nüüd otsas. Kui tahame oma tulevikule kindel olla, peame ise selle loomisse panustama. Ka sel ajal pole tasuta lõunaid enam olemas. Sellest on Eesti õnneks aru saanud – kaks protsenti rahvuslikust koguproduktist kaitsele on sellest selgeks märgiks.