7jaan

Kas Eesti peaks kartma?

Mart | Category: blogi | 2 Comments
USA viimaste otsuste valguses, kaitsekulutusi kokku tõmmata, on minult korduvalt küsitud, et kas Eesti peaks nüüd tõsiselt oma tuleviku pärast muretsema hakkama. Vastu on jah ja ei. Loomulikult on sellised kärped ebameeldivad, kuid samas vaadates viisi, kuidas neid tehakse ja mis nende sisu on, pole Eestil vähemalt hetkel põhjust paanikasse sattuda. Miks ma nii arvan?
  1. Meie koostöö Ameerika Ühendriikidega on arenenud sellisele tasemele, et tehtud otsuses polnud meie jaoks midagi uut. Lõplik otsus tehti meie pealegi teatavaks enne, kui see avalikkuse ette jõudis. Selline käitumine on väga hea märk, kusjuures juba on kokku lepitud, et arutelu selle üle, kuidas seda otsust konkreetselt realiseerida on alles algamas.
  2. USA ei tõmba end Euroopast välja. Otsus keskenduda Vaiksele ookeanile on ju tegelikult arusaadav.. Euroopa jääb USA jaoks aga peamiseks strateegiliseks partneriks. Mitu presidendi poolt üles tõstetud teemat -küberkaitse või erioperatsioonid on alad, kus tihedat koostööd teeme. Meie eriüksuste siirdumine sel aastal Afganistani koos USA vastavate vägedega on sellest heaks näiteks.
  3. NATO artikkel 5 jääb USA jaoks selgeks prioriteediks, millest ei astuta sammugi tagasi. Pigem üritatakse seda järjest rohkem reaalse sisuga täita.
USA tähelepanu heidutuse tagamisele on kindel ja püsiv – ning meie koostöö selleks samuti. Keegi meist ei soovi, et keegi saaks ühel hetkel olukorrast valesti aru ning paiskaks maailma suurde konflikti. Reaalne heidutus, mis väljendub meie jaoks nii NATO õhuturbe operatsioonides, on sellest heaks näiteks ja saanud USA selge toetuse osaliseks.
Üks sõnum tuleb USA otsusest igal juhul selgelt välja: see aeg, kui USA turjal oli kõigil võimalik muretult liugu lasta, on nüüd otsas. Kui tahame oma tulevikule kindel olla, peame ise selle loomisse panustama. Ka sel ajal pole tasuta lõunaid enam olemas. Sellest on Eesti õnneks aru saanud – kaks protsenti rahvuslikust koguproduktist kaitsele on sellest selgeks märgiks.
2jaan

Mälestagem Vabadussõjas langenuid

Mart | Category: blogi | 1 Comment
Sildid:,

2. jaanuaril 1920 valitses Vabadussõja Narva rindel ärev olukord. Lahingud olid hetkeks küll vaibunud, kuid olukord oli endiselt ohtlik.

„Raudsed pidid olema närvid! Ometi andsid nad pikapeale järele – inimesed väsisid, värsket abi ei olnud kusagilt loota! Näpistas külm ja kippus kallale tüüfus. Vastupanu muutus järjest raskemaks. Rinde juhatus tuli otsusele, et nii edasi minna ei või. Tuleb otsida võimalusi punaste aktiivsuse nõrgendamiseks. Selleks võis olla ainult meiepoolne pealetung (—) Selleks valiti skaudid. 31. detsembrils koondati nad Narva, et pärast lühikest ettevalmistust minna kardetavale teekonnale. Raske teekond! Kuid ta pidi päästma võib-olla kokkuvarisemisest. Mehed olid sellest teadlikud, mis seisab ees. Oli ju ainult kaks võimalust – kas õnnestub operatsioon ja meie rinne vabaneb mõneks ajaks kestvaist punaste rünnakuid, või … tuleb jätta kondid sohu või vangipõlve,” kirjutas skaut Johannes Animägi.

Võib vaid ette kujutada, kui suur oli nende meeste rõõm, kui neile anti teada, et 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 vaikivad Vabadussõja rinnetel relvad – kehtima hakkab vaherahu. Eesti vabaduse eest langes, suri haavadesse või haigustesse 6127 sõjaväelast, 689 inimest langes punase terrori ohvriks. Eesti vabaduse eest hukkus arvukalt meie appi rutanud välismaa vabatahtlikke, sakslasi ja venelasi – kõigil neil on Eesti ajaloos oma koht.

Seda päeva tähistati Eestis Vabadussõjas langenute mälestuspäevana. Kell pool üksteist sellel päeval seiskus hetkeks elu kogu Eesti Vabariigis. Kõlasid kirikukellad, huilgasid tehaseviled, peatusid nii liiklusvahendid kui inimesed. Taasiseseisvunud Eestis asuti seda päeva taas tähistama, kuid mis seal salata – endist jõudu ja väge pole see tähtpäev vähemalt seni saavutanud.

Paljuski on see tingitud sellest, et nõukogude okupatsiooni ajal selle päeva tähistamine katkes. Praeguseks on viimased Vabadussõja veteranid surnud ning inimestel puudub Vabadussõjaga otsene side.

Eesti võitlus iseseisvuse eest ei lõppenud paraku aga Vabadussõjaga.

See jätkus 1941. aasta metsavendadega, Saksa okupatsiooni vastu tegutsenud rahvusliku vastupanuliikumisega, Eesti riikluse jätkuvust kandnud Jüri Uluotsa üleskutsel 1944. aastal sissetungijaga ägedaid heitlusi pidanud sõdurite ja Tiefi valitsust kaitsnud meestega, sõjajärgsete metsavendade, põrandaaluste organisatsioonide ja avalikus vastupanuliikumises osalenud meeste-naistega.
Valitsuskoalitsioon on koalitsioonilepingus langetanud otsuse kõigi nende võitlust Riigikogu otsusega tunnustada ning alanud aastal saab Eesti sellega ka hakkama.

Samas tuleb meil leida viis, kuidas meeles pidada neid mehi, kes on taasiseseisvumise järel relvaga käes Eesti eest seisnud.

Paljudes riikides on neil oma mälestuspäev, mis tihti langeb kokku suure sõja lõpupäevaga. Suurbritannias on näiteks tegemist päevaga, millest ühel või teisel viisil osaleb suurem osa ühiskonnast. Sellist päeva vajame hädasti meiegi.

Selleks võiks ühelt poolt olla sama 3. jaanuar, kuid paljud peavad seda aega sedavõrd külmaks, et suuremat tähistamist on sel ajal raske organiseerida. Nii on meie ees taas mitmeid võimalusi. Usun, et 3. jaanuar 2012 on selle üle arutamiseks igati sobiv päev ning nii teengi ettepaneku sellel teemal mõtteid vahetada.

Me ei vaja uut riiklikult kehtestatud püha, vaid tähtpäeva, mis kasvaks välja elust ja inimestest enestest. Seetõttu tulekski seda rahva enda poolt arutada ning välja pakkuda.

Meie ajaloo suurimat võitu ja selle eest elu ohverdanud mehi meenutav 3. jaanuar ei kao meie ajaloost aga kunagi kuhugi.

Selle võiduta ei elaks me mitte ainult Eesti omas riigis, vaid ilmselt ei räägiks ka eesti keelt. Seetõttu kutsungi kõiki seda päeva 3. jaanuaril kell 10.30 tähistama – hetkeks peatudes ja oma elu üle järele mõeldes.