Lõppev aasta on mitmeski mõttes Lääne tsivilisatsioonile olnud silmade avamise aastaks. Pikka aega püsinud ja hoitud arengumudel, mis tugines heaoluriigi ülesehitamisele ning selleks vajalike kulude laenamisele ehk maakeeli öeldes võlgu elamisele, on otsa saanud. Sest raha selleks lihtsalt enam pole. Kuigi sõnades on juba mõnda aega räägitud vajadusest tulevikku vaadata ning senist kulutamise pillerkaari kokku tõmmata, pole seda tegelikult tehtud. Nüüd on tulemused käes.

Euroliidus on arenguks püstitatud igati mõistlikud kriteeriumid – tasakaalus eelarve, talutav välisvõlg ning madal inflatsioon. Probleem on paraku selles, et neid pole järgitud ega nende täitmist ka kontrollitud. Selles suunas on Euroopa liikunud õiges suunas, üritades liikmeriike sundida vastutustundlikult käituma. Kui seda suudetaks teha, siis on paljud riigid sunnitud mitmeid oma seniseid hoiakuid järsult muutma. Ega olukord Ameerika Ühendriikides selles suhtes Euroopast palju ei erine.

Vähemalt sama suureks probleemiks kui jätkusuutlikkuse vähenemine on Läänele usalduse vähenemine praeguste liidrite vastu. Kui varem on ikka esile kerkinud liider või liidrid, kes kõikuma löönud usalduse taastab, siis praegu näib neist puudus valitsevat. Näib, et mõneski Lääne suurriigis valitakse järgmisel aastal liidreid mitte selle järgi, et tegemist on tugeva kandidaadiga, vaid selle järgi, et teised kandidaadid tunduvad veel hullemad. Samal kombel jätkates väheneb usaldus veelgi ja kriis ainult süveneb. Sest kas see kellelegi meeldib või mitte, kuid tänapäeva maailmas on usaldus muutunud täiesti konkreetseks majanduspoliitiliseks teguriks.

Põhjala on kõige selle taustal pakkunud sootuks teistsugust pilti. Majandused on kasvanud ning eelarved on hoitud kontrolli all ja seda mitte üksnes naftarikkas Norras. Nii meil kui mujalgi on sellega seoses räägitud Põhjalast kui näitest sotsiaaldemokraatia kasulikkusest. Paraku pole Põhjala edul sotsiaaldemokraatiaga mingit pistmist. Pigem on ta seotud sellega, et sotsiaaldemokraatiale otsustavalt selg pöörati. Majanduskriisi ajal olid pea kõikjal Põhjalas võimul parempoolsed erakonnad, kelle poliitika oli küll kõike muud kui sotsiaaldemokraatlik. Eelarvepoliitika oli karm, mingeid ergutuspakette ei rakendatud, raskustes ettevõtteid ei aidatud maksumaksja rahaga hädast välja, vaid nad erastati.

Põhjala mudeli poole on liikunud ka Eesti. Sotsiaaldemokraatiale on see halb sõnum, sest Põhjala mudel kaasajal tähendab karmi eelarvedistsipliini, ettevõtluse edendamist, maksude alandamist ning heaoluriigi asemel heaolule keskendumist. Loomulikult võib väita, et Põhjala edu tugineb vanadele äraproovitud võtetele, näiteks progresseeruvale maksusüsteemile – Põhjala ise seda paraku ei arva. Hiljutisel küsitlusel Soomes teatasid soomlased, et unistavad üleminekust Eesti maksusüsteemile.

Sotsiaaldemokraatliku mudeli tugevust tõestavat mõne meelest ka see, et võrreldes Eestiga on tegemist väga rikaste riikidega. Nii see tõesti on. 1939. aastal oleks Eestis mõte Soome tööle rutata tundunud üsna rumala ideena – nüüd on see paraku reaalsus. Põhjendust ei tule kaugelt otsida: 1939-1940 suutis Soome oma iseseisvust kaitsta, Eesti aga mitte. Kui 1939.aastal olid Eesti ja Soome sisuliselt samal arengutasemel, siis 50 nõukogude võimu aastaga jäime põhjanaabrist neli-viis korda maha.

Oleme seda vahet taasiseseisvumisajal oluliselt vähendanud, kuid see on ikkagi väga suur. Muuhulgas näitab see seda, et Eesti otsus mitte korrata kunagisi vigu ja oma riigikaitse eest tõsiselt hoolt kanda, on ainuvõimalik valida. Sedagi tuleb meil tänases maailmas tõsiselt silmas pidada.