Haveli lahkumine puudutab kogu Euroopat. Lahkunud pole mitte üksnes näitekirjanik, vabadusvõitleja ja president vaid suur eurooplane, kelle roll Euroopa taasühinemises on olnud määratu. Havel oli üks neid endisi väheseid teisitimõtlejaid, kes suutis ka uues olukorras läbi lüüa ning oma põhimõtetele truuks jäädes nii oma maa kui kogu Euroopa käekäiku positiivselt mõjutada. Temaga näib olevat paraku unustusse kadunud presidentide põlvkond, kes olid oma tegemistes ja väljaütlemistes ebakonventsionaalselt vabad ning kes julgesid välja ütelda asju, mida “korralikud” presidendid välja ütelda ei söandanud. Haveli sõnavõttudest ei teadnud kunagi, mis sealt nüüd järgmisena tuleb – see tegi need ka tõeliselt oluliseks. Eestile on ajaloolise tähendusega Haveli sõnavõtt Bratislavas NATO konverentsil, millega ta sillutas Balti riikidele tee NATO täisliikmeks saamisele ning kogu tema sirgeselgne tegevus samas suunas.

Tutvusin Haveliga 1990.aastal, mitte palju tema presidendiks saamise järel. Olin tema pehmelt öeldes mittetavapärasest käitumisest juba kuulnud, kuid see hämmastas ikkagi. Rolling Stone T-särgis ja teksastes väikest kasvu elav mees Presidendipalee luksuses oli pilt, mida on raske unustada. Sellest ajast oleme regulaarselt kas ametlikus poliitikas või siis väljapool seda kokku saanud ning juttu ajanud – ikka sellest, mis Euroopas ja selle ümber toimub. Havel oli üldiselt leebe, kuid vahel üsna lõikav inimene – eriti kui ta milleski pettunud oli. Üheks tema pettumuseks oli kahtlematult Venemaa, millele ta ka oma viimased sõnavõtud pühendas. Meie viimane koostööprojekt oli Kuuba vabanemisele kaasa aitav nõukogu, mille liikmeks Havel mind kutsus. Vabaduse ja demokraatiaga seotud küsimused olid tema tähelepanu keskpunktis viimaste päevadeni välja.

Haveli lahkumisega on Euroopa kaotanud oma mosaiigist mitu olulist värvi – kas suudame neid asendada?