Lõppev aasta on mitmeski mõttes Lääne tsivilisatsioonile olnud silmade avamise aastaks. Pikka aega püsinud ja hoitud arengumudel, mis tugines heaoluriigi ülesehitamisele ning selleks vajalike kulude laenamisele ehk maakeeli öeldes võlgu elamisele, on otsa saanud. Sest raha selleks lihtsalt enam pole. Kuigi sõnades on juba mõnda aega räägitud vajadusest tulevikku vaadata ning senist kulutamise pillerkaari kokku tõmmata, pole seda tegelikult tehtud. Nüüd on tulemused käes.

Euroliidus on arenguks püstitatud igati mõistlikud kriteeriumid – tasakaalus eelarve, talutav välisvõlg ning madal inflatsioon. Probleem on paraku selles, et neid pole järgitud ega nende täitmist ka kontrollitud. Selles suunas on Euroopa liikunud õiges suunas, üritades liikmeriike sundida vastutustundlikult käituma. Kui seda suudetaks teha, siis on paljud riigid sunnitud mitmeid oma seniseid hoiakuid järsult muutma. Ega olukord Ameerika Ühendriikides selles suhtes Euroopast palju ei erine.

Vähemalt sama suureks probleemiks kui jätkusuutlikkuse vähenemine on Läänele usalduse vähenemine praeguste liidrite vastu. Kui varem on ikka esile kerkinud liider või liidrid, kes kõikuma löönud usalduse taastab, siis praegu näib neist puudus valitsevat. Näib, et mõneski Lääne suurriigis valitakse järgmisel aastal liidreid mitte selle järgi, et tegemist on tugeva kandidaadiga, vaid selle järgi, et teised kandidaadid tunduvad veel hullemad. Samal kombel jätkates väheneb usaldus veelgi ja kriis ainult süveneb. Sest kas see kellelegi meeldib või mitte, kuid tänapäeva maailmas on usaldus muutunud täiesti konkreetseks majanduspoliitiliseks teguriks.

Põhjala on kõige selle taustal pakkunud sootuks teistsugust pilti. Majandused on kasvanud ning eelarved on hoitud kontrolli all ja seda mitte üksnes naftarikkas Norras. Nii meil kui mujalgi on sellega seoses räägitud Põhjalast kui näitest sotsiaaldemokraatia kasulikkusest. Paraku pole Põhjala edul sotsiaaldemokraatiaga mingit pistmist. Pigem on ta seotud sellega, et sotsiaaldemokraatiale otsustavalt selg pöörati. Majanduskriisi ajal olid pea kõikjal Põhjalas võimul parempoolsed erakonnad, kelle poliitika oli küll kõike muud kui sotsiaaldemokraatlik. Eelarvepoliitika oli karm, mingeid ergutuspakette ei rakendatud, raskustes ettevõtteid ei aidatud maksumaksja rahaga hädast välja, vaid nad erastati.

Põhjala mudeli poole on liikunud ka Eesti. Sotsiaaldemokraatiale on see halb sõnum, sest Põhjala mudel kaasajal tähendab karmi eelarvedistsipliini, ettevõtluse edendamist, maksude alandamist ning heaoluriigi asemel heaolule keskendumist. Loomulikult võib väita, et Põhjala edu tugineb vanadele äraproovitud võtetele, näiteks progresseeruvale maksusüsteemile – Põhjala ise seda paraku ei arva. Hiljutisel küsitlusel Soomes teatasid soomlased, et unistavad üleminekust Eesti maksusüsteemile.

Sotsiaaldemokraatliku mudeli tugevust tõestavat mõne meelest ka see, et võrreldes Eestiga on tegemist väga rikaste riikidega. Nii see tõesti on. 1939. aastal oleks Eestis mõte Soome tööle rutata tundunud üsna rumala ideena – nüüd on see paraku reaalsus. Põhjendust ei tule kaugelt otsida: 1939-1940 suutis Soome oma iseseisvust kaitsta, Eesti aga mitte. Kui 1939.aastal olid Eesti ja Soome sisuliselt samal arengutasemel, siis 50 nõukogude võimu aastaga jäime põhjanaabrist neli-viis korda maha.

Oleme seda vahet taasiseseisvumisajal oluliselt vähendanud, kuid see on ikkagi väga suur. Muuhulgas näitab see seda, et Eesti otsus mitte korrata kunagisi vigu ja oma riigikaitse eest tõsiselt hoolt kanda, on ainuvõimalik valida. Sedagi tuleb meil tänases maailmas tõsiselt silmas pidada.

Haveli lahkumine puudutab kogu Euroopat. Lahkunud pole mitte üksnes näitekirjanik, vabadusvõitleja ja president vaid suur eurooplane, kelle roll Euroopa taasühinemises on olnud määratu. Havel oli üks neid endisi väheseid teisitimõtlejaid, kes suutis ka uues olukorras läbi lüüa ning oma põhimõtetele truuks jäädes nii oma maa kui kogu Euroopa käekäiku positiivselt mõjutada. Temaga näib olevat paraku unustusse kadunud presidentide põlvkond, kes olid oma tegemistes ja väljaütlemistes ebakonventsionaalselt vabad ning kes julgesid välja ütelda asju, mida “korralikud” presidendid välja ütelda ei söandanud. Haveli sõnavõttudest ei teadnud kunagi, mis sealt nüüd järgmisena tuleb – see tegi need ka tõeliselt oluliseks. Eestile on ajaloolise tähendusega Haveli sõnavõtt Bratislavas NATO konverentsil, millega ta sillutas Balti riikidele tee NATO täisliikmeks saamisele ning kogu tema sirgeselgne tegevus samas suunas.

Tutvusin Haveliga 1990.aastal, mitte palju tema presidendiks saamise järel. Olin tema pehmelt öeldes mittetavapärasest käitumisest juba kuulnud, kuid see hämmastas ikkagi. Rolling Stone T-särgis ja teksastes väikest kasvu elav mees Presidendipalee luksuses oli pilt, mida on raske unustada. Sellest ajast oleme regulaarselt kas ametlikus poliitikas või siis väljapool seda kokku saanud ning juttu ajanud – ikka sellest, mis Euroopas ja selle ümber toimub. Havel oli üldiselt leebe, kuid vahel üsna lõikav inimene – eriti kui ta milleski pettunud oli. Üheks tema pettumuseks oli kahtlematult Venemaa, millele ta ka oma viimased sõnavõtud pühendas. Meie viimane koostööprojekt oli Kuuba vabanemisele kaasa aitav nõukogu, mille liikmeks Havel mind kutsus. Vabaduse ja demokraatiaga seotud küsimused olid tema tähelepanu keskpunktis viimaste päevadeni välja.

Haveli lahkumisega on Euroopa kaotanud oma mosaiigist mitu olulist värvi – kas suudame neid asendada?