Tänasel rahvusliku vastupanu päeval meenutame kõiki neid, kes raskete võõrvõimu aastate kiuste suutsid jääda iseendaks ning kas ühel või teisel viisil jätkata vastupanu võõrake võimule, jätkasid võitlust Eesti eest. Täna mõtleme neile, kes olid valmis lõpuni täitma oma kohust isegi siis, kui selleks näiliselt mõtet enam polnud ning kui sellest isegi tunnistajaid ei jäänud.

Sellest kõigest on ka konkreetselt tänase päevaga seotud Otto Tiefi valitsus väga heaks näiteks. 22.septembril 1944 lehvis Tallinnas Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp – viimast päeva enne 45 aastat kestnud pimedust. See lipp lehvis seal natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa kiuste, olles ühtlasi selgeks tõendiks, et Eesti ei sõdinud II maailmasõjas ei Hitleri ega Stalini, vaid Eesti eest. Selle demonstreerimises on ka Otto Tiefi valitsuse suurim mõte ja teene. Otto Tiefi valitsus ja selle eest võidelnud mehed täitsid oma kohust ka siis, kui võiduvõimalust enam polnud, täitsid seda isiklikele huvidele või tuleviku tunnustusele mõtlemata, täitsid seda üksinda, pimeduses ja unustatuna. Just see oi minu meelest suurim kangelaslikkus.

Asetasime koos üliõpilastega täna hommikul pärjad Vabadussambale, meenutades Otto Tiefi valitsust ja mälestades kõiki, kes võõrale võimule vastu hakkasid. Täna õhtul kell 20.00 toimub samas suurem akadeemiliste organisatsioonide korraldatud üritus, isamaaliste laulude ja rongkäiguga. Olete kõik oodatud.

11. septembril 2001. aastal istusin parajasti Hispaania peaministri H.M.Aznariga Toompeal Stenbocki majas nõupidamislaua taga, kui uksest astus sisse nõunik Jaan Tross ning pani mu ette paberilehe teatega, et lennuk on ramminud New Yorgis üht Maailma Kaubanduskeskuse torni.

Tõmbusin ilmselt seda lugedes sedavõrd tõsiseks, et Aznar küsis: Mart, kas sul on mingi probleem. Lükkasin üle laua paberielehe tema ette ja ütlesin: Ei, paraku on hoopis meil probleem.

Nii see oligi. Järgneva kümne aasta jooksul on Lääs kulutanud tohutult ressurssi – ning paraku mitte vähe inimelusid – võitlusele terrorismi vastu.

On selge, et maailm pole enam mingil kombel endine. Ning kuigi sõjalises mõttes on võitluses terrorismi vastu saavutatud silmapaistvat edu – terrorismi kandnud maade vaigistamisest Osama bin Ladeni tabamiseni välja, pole terrorism maailmast kuhugi kadunud ega kadumas.

Terroristlikud rünnakud on mõnes mõttes hoopis laienemas, pannes inimesed oma poliitiliste eesmärkide või ideede propageerimiseks terrosristlikke meetodeid kasutama ka maades, kus see veel mõni aeg tagasi kellelegi pähe poleks tulnud.

Võime tänada oma teenistuste tõhusat käitumist ning head õnne, et Eesti ohvritest enda vastu suunatud rünnakus pääses.

Meie jaoks muutis 11/9 igal juhul võrreldamatult väiksemaks. Kaugetes maades toimunud vapustused ja õnnetused olid meid niigi järjest rohkem mõjutama asunud, nõõd jõudis maailm meie kodudesse otse kohale. Esimest korda läksid taasiseseisvunud Eesti sõdurid sõtta, esimest korda on meie kodudesse jõudnud kurvad teated vigastatutest hing hukkunutest.

Iraak või Afganistan pole paljude meie jaoks enam mitte kauged abstraktsed kohanimed, vaid midagi väga konkretset. Teiselt poolt oleme me nende maade kaudu senisest konkreetsemalt seotud ka kõigiga, kes kannavad sama väärtusi mis meie. Seegi on maailma meie jaoks oluliselt väiksemaks muutnud.

Peamine, mida sellest kõigest aga õppida saame, on arusaam, et me ei tohi lasta terrorismil muuta meie väärtussüsteemi ega põhimõtteid. Jah, me peame kurjust mitte käed rüppes pealt vaatama, vaid sellele otsustavalt ja kindlalt vastu astuma.

Meie kohus on oma inimesi sedalaadi rünnakute eest kaitsta. Seejuures ei tohi me aga muutuda kurjaks ning tigedaks või oma senist käitumismudelit muuta. Sest just see on tihti ründajate eesmärgiks.

Aidaku 9/11 ka kõiki hukkunuid meenutades just seda meeles pidada ning iseendaks jääda – just selliseks, nagu me oleme.