22.juunil 1941 kõlasid Eestis esimesed lasud, mis andsid märku üle-eestilise vastuhaku algusest Nõukogude võimu vastu.

Tegemist oli stiihilise väljaastumisega, milleks ei antud ei märku ega käsku. Aasta võõra võimu all oli tekitanud sedavõrd suuri kannatusi, külvanud selle vastu viha ja vastumeelsust, et nõukogude võimu vastu välja astuda tundus rahvusliku kohusena.

Juuniküüditamine 14.juunil 1941 suurendas seda soovi veelgi. Vastuhakuga loodeti võõras võim võimalikult kiiresti maalt välja kihutada ning taastada Eesti iseseisvus.

Rahvale tundus, et juuniküüditamisega oli tema easine eksistents seatud vaekausile, säilimiseks oli ainsaks võimaluseks relvad haarata ning end kaitsta. Eestist laiaulatuslikum väljaastumine leidis aset teistes Nõukogude Liidu poolt okupeeritud maades.

Leedus võib seda nimetada tõeliseks ülestõusuks, mille käigus kuulutati Leedu iseseisvus taastatuks.

Eestis on 1941.aasta sündmusi tavaliselt kutsutud suvesõjaks, mille üheks osaks on rahva vastuhakk.

Mõnel pool kandis see organiseeritumat iseloomu – ülestõusud Kilingi-Nõmmes, Tartus jm. – teisal oli stiihilisema iseloomuga, mis omakorda viis tihti tõsiste kaotusteni.

Nii või teisiti, ei tohi me tollaseid võitlusi unustada. Löödi ju tollaseid lahinguid sini-must-valge lipu all Eesti iseseisvuse taastades.

Neis võidelnud mehed oli samasugused kangelased, nagu Võnnu all saksa paruneid löönud sõdurid.

Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei suuda seda kunagi saavutada. Rahvas, kes unustab oma vabaduse, võib selle aga kergelt taas kaotada. Saates täna Tallinnast teele võidutule, mälestagem siin Vabadussõja kangelaste kõrval, kes 1941.aastal andsid vabaduse eest kõige kallima – oma elu.

Sellega seoses alustan 1941.aastal toimunud võitluste ja kannatuste kirjeldamist. Tegemist pole kindlasti kõikehõlmava kronoloogiaga, vaid autori subjektiivse valikuga tollastest päevadest.