See on mõiste, mida politoloogid ei taha tunnustada. Elades edasi vanades poolmarksistlikes teooriates ei suudeta kuidagi paika panna, kas rahvuslus on vasak- või parempoolne ega suudeta seetõttu ka aru saada, mis poliitikat rahvuslik-konservatiivsed poliikud siis ikkagi ajavad.
Sama keeruline on aru saada mõistest avatud rahvuslus, mis mõne meelest on sedavõrd vastukäiv mõiste, et seda ei saa olemas olla. Rahvuslus peab ju mõnede meelest olema suletud ja tagurlik, avatus selle juurde ei kuulu.
Ometi on suur hulk rahvuslusi maailmas just sellised, õigemini sisaldub igas rahvuslikus liikumises nii suletud kui avatud pool. Kumb neist peale jääb parajasti, sõltub paljudest teguritestm huvilistel soovitan pikemalt oma doktoritööd rahvuslusest lugeda.
Miks ma aga seda kirjutan,sest ühel või teisel kombel on sama mõiste viimastel päevadel seda küll otseselt mainimata mitmetest debattidest läbi kõlanud. Samast ajast kirjutab oma usutluses (EPL, 19.02) tegelikult ka president Toomas-Hendrik Ilves, pidades eestluse üheks peamiseks probleemiks hirmu maailma ees, alaväärsuskompleksist tulenevat madalat enesehinnangut ning lõputut muretsemist selle pärast, mida maailmeist küll arvata võib.
Sedalaadi edetabelitele tuginev maailmapilt võib ketgelt aga lanegda ka teise äärmusse ehk veendumusse, et oleme ühel või teisel alal maailma parimad. Vaadates seda, kuhu oleme jõudnud, oleks viimane aeg sellistest kõikumistest üle saada ning võtta nii ennast kui maailma rahulikult.
Meil on aeg harjuda, et me pole ei kõige hullemad ega ka kõige parimad, oleme samasugused nagu teised rahvad – ja just seetõttu on meil mitte õigus vaid lausa kohustus selles avatud maailmas ka oma rahvuslikke huvisid kaitsta ja edendada.
Selleks peame aga maailmasse avatult suhtuma ning sellega senisest palju aktiivsemalt läbi käima. Avatus ning kaasaegsus aitab meil oma identiteeti säilitada, identiteeti säilitamata pole meil aga lootust avatud ja kaasaegne olla.
Sellest oligi mitmetes debattides juttu, alates „Tuulelohe lennust“, kus räägiti vajadusest energiliselt toetada rahvusliku kapitali ning ettevõtluse läbimurdu laiemasse maailma või siis IT-debatist, kus tõdeti, et Eestil oleks siingi aeg roosad prillid eest võtta ning oma võimalusi aktiivselt kasutama hakata.
Rahvuslusest rääkides ei saanud viimasel debatil lahti tundest, et see meenutas osalt kuidagi ärkamisaegseid Jakobsoni isamaakõnesid. Et kunagi oleks nagu olnud kuldne aeg, kus Tiiger aktiivselt hüppama pandi, millele järgnenud tume olevik, kus Tiiger on magama pandud ning kuskilt kaugelt paistab uus koiduaeg, kus iiger äaratakse ning rõõmsalt kepslema pannakse.
Nii nagu ma pole kindel, kui palju omaaegne Jakobsoni esitlus eestlust tegelikult edasi aitas, ei pea ma praktiliseks ka seda mütologiseeritud käsitlust. sest müüdid ei aita meil ei tegelikkust mõista ega ka reaalselt, avatult ja julgelt midagi tegelikku korda saata.
Jah, oleme loonud meie IKT-le aluse, kuid selle asemel, et roosadest prillidest ennasthaletseva halani langeda, peaksime siingi mitte nutma, vaid need reaalsed sammud, milles kõik osalejad ühiselt veendunud olid, ka ära tegema, seda eriti hariduse vallas.
Avatud rahvuslus ehk tasakaalu otsimine ning leidmine nende kahe näiliselt vastandliku mõiste vahel, on see, mida Eesti XXI sajandil vajab.
Kas Sa Mart ise ka see usuksid!?
Vasta kui oled üldse selle jamaga seotud!
Ole vahel jälle ise ka!
[...] Loe Mardi blogist [...]
Hea Valdo! See on just see, mida usun. Loe mõni raamat sellel teemal läbi, eesti keeles kättesaadavast soovitan häbitult oma doktoritööd.
Mart,sul on väga haiged ideed.Arvan,et sa loed valed raamatud. Viska oma raamatud ahju loe midagi targemat!!!
этих пидоро-массонов
Aga Mart, tekst võiks — ja autorit ning teemat silmas pidades lausa peaks — olema ilma sellise hulga kirja/trükivigadeta! Arusaadav — kiire valimiseelne aeg ju, aga spellerist läbilaskmine on sekunditega tehtav ju!
Avatud rahvuslus on maailmavaade, mis kuulub samasse klassi, mis roheliste elurikkuse kaitse ja mis on osa ökoloogiliselt (laias mõttes) imperatiivist. Selle nägemiseks tuleb maailma näha laias ja pikaajalises evolutsioonilises perspektiivis. Praegu on üldiselt tunnustatud, et kogu maailm, nii elus kui eluta ning ka inimühiskond on tekkinud ja arenenud iseorganiseerumise teel. See kehtib ka ühiskondade ning nende ülesehituse ning struktuuri kohta. Kes selles kahtleb, mõelgu sellele, mis juhtus, kui ühiskondlikke protsesse püüti tahtlikult ja “teaduslikult” suunata. Mistahes evolutsiooni peategurid on mitmekekesisus (bioloogias elurikkuse nime all), muutlikkus ning erinevate üksuste vaheline konkurents: kohastunum viib elu edasi. Inimühiskonna areng toimub läbi kultuurilise evolutsiooni, mida kandev ühik on rahvus. Inimühiskonna arengu eelduseks on tema kultuuriline mitmekesisus, mis teebki kultuuride vastastikused mõjutused võimalikuks. Sellest kirjutas täie selgusega muide oma möödunud aastal eesti keeles ilmunud raamatu teises pooles Claude Lévi-Strauss, keda seal kirjapandu põhjal võib kindlasti lugeda avatud rahvusluse esindajaks – iseasi, kas ta ise oleks seda nii nimetanud. Tema jaoks ei olnud see maailmavaade ega ideoloogia vaid teadus ja nii tuleks seda ka võtta. Kultuure tuleb segunemise eest kaitsta, sest ainult siis on võimalik inimkonda edasiviiv kultuuride areng ja koostoime. “Suurima loomingulisuse ajajärgud olid niisugused, kui kommunikatsioon oli muutunud piisavaks, et üksteisest kaugel asuvad partnerid saaksid üksteist vastastikku stimuleerida, kuid polnud siiski piisavalt tihe ja kiire, et indiviidide ja rühmade vahelised hädavajalikud tõkked vähenenuks sedavõrd, et liiga kergeks osutunud suhtlus tasandanuks ja ühtlustanuks nende mitmekesisuse.” (C.L-S)
Mul on tunne, et me nagu ise kuidagi häbeneme öelda seda, mis peaks iseenesestmõistetav olema.
Vabandan oma väljenduse pärast aga teil on täiega “haiged” lubadused. Palun ärge muutuge meeleheitlikuteks. Paha vaadata ja kuulata. Loodan, et te erakond eriti hääli ei saa, sest vastasel korral peaksite hakkama utoopiliste lubadustega “tegelema”.
Jõudu edaspidiseks.
Hr Mart, on kindlasti ajaloolasena märkimisväärselt tugev isiksus, aga..
Tegemist on ikkagi poliitikaga.
Ja mul on küsimus: mida te võtate ette praegu ja tulevikus muulaste probleemi lahendamiseks.
Mina eestalsena ei ole nõus, et mu lastelastel on riigikeeleks võibolla tulevikus vene keel. Ma pole nõus maksumaksjana tinglikult toitma ja kasima kodumaata inimesi, kes pendeldavad vangla ja tänavate vahet, ohustades nii mind kui kaaskodanikke. Ma pole nõus kaubanduskeskuses ringi käies sunduslikult kuulama jätkuvat võõrkeelset häirivat reklaami, kuigi keeleseadus meil ju on. Ma pole nõus et ma ei saa oma perega puhatagi, tänu lärmavatele ja märatsevatele integreeritud ja mitte integreeritud muulastele.
Seda loetelu võiks jätkata lõpmatult. Kus on minu õigused omal kodumaal elades, omale keelele ja kultuurile?
Nii see kestab juba aastast aastasse ja olukord süveneb püsivalt.
Hr mart ajaloolasena peaks hästi teadma kuidas see lõpeb, liivimaa arengut jälgides.
Milleks tsiteerida kedagi, kes kunagi millalgi midagi ütles. Julge olla eestlane ja ütle ise ka midagi, midagi mida rahvas mäletaks.