Nende valimiste üheks positiivseks eripäraks on debattide rohkus, seda nii üle-Eesti kui valimisringkondades. Need aitavad küsimusi selgeks rääkida ning valikuid teha aga mitte ainult valijatel, vaid ka kandidaatidel. Sest nii mitmeski küsimuses on näga erakondade positsioonide täpsustumist või lausa muutumist.

Reformierakond asus näiteks juba mõned nädalad tagasi toetama tasuta kõrgharidust – ju nad arvutasid selle maksumuse öäbi ja said aru, et hirmud selle sammuga on ülepaisutatud. Ja mis veel olulisem – IRL ettepanekuga lähemalt tutvudes saadi aru, et see on õiglane ja mõistlik, aidates kaasa kõrghariduse kvaliteedi tõusule.

Viimastel debattidel on aga näha, et Reformierakond on muutmas oma positsiooni ka haldusreformi küsimuses. IRL on pikki aastaid olnud seisukohal, et see samm on Eestile vajalik. Nüüd on sama hakanud kinnitama ka Reformierakonna esindajad.

See loob head eeldused selleks, et see Eestile möödapääsmatu samm lõpuks ometi ära tehakse. Igal juhul on hea meel näha, et IRL, kes on julgenud kampaanias välja tulla selgete seisukohtade selle kohta, mida me teeme ja mida mitte, on suutnud käimasolevat debatti positiivselt mõjutada. IRL ajab selget juttu – ja usun, et see ongi meie tõusu üks peamiseid põhju, mida toetab kahtlematult see, et seda ajavad IRL ministrid on oma töös olnud head ja usaldusväärsed.

Parimaks tõendiks sellest on kasvõi see, et IRL ministrid on võitnud kõik seni toimunud sisulised debatid Eesti tuleviku üle.

Välisminister Urmas Paet on ärritunud allkirjutanud ja Sven Mikseri poolt Eesti passiivse välismajanduspoliitika kohta tehtud kriitikast ning oma ärritust ka avalikult väljendanud. Paraku näitavad välisministri avalduses esitatud mõtteavaldused kujukalt seda, et probleem, millele tähelepanu juhtisime, on reaalselt olemas. Keegi pole tahtnud ka isiklikult välisministrit rünnata, ta on oma parimal viisil Eestit maailmas esindanud. Küsimus on selles, et on viimane aeg meie välispoliitikasse uusi tasandeid lisada, konkreetsemalt see aktiivse välismajanduspoliitika suunas tööle panna.

Keegi ei kritiseerinud foorumil nimelt Eesti diplomaate, kelle kaitsele välisminister on tõusnud. Eesti diplomaadid teevad head tööd ning on Eesti huvisid tõhusalt kaitsnud. Rootsi saatkonna tegevus koos majandusminister Partsiga Ericsoni suurinvesteeringu toomiseks Eestisse on sellest heaks näiteks.

Probleem on aga selles, et meie välisesindustele pandud ülesannete iseloom võis olla piisav 10 aastat tagasi, kuid pole seda enam nüüd. Samal kombel vananenud on välisministri arvamus, et tema teab paremini, mida meie ettevõtjad peavad tegema ja mida mitte, väites näiteks, et tema ei näe põhjust, „miks peaks firma püüdlema suure hooga kohe Euroopast väljapoole“.

Kaasaja arenguid vaadates on see avaldus enam kui kummaline. Just sellise hoiaku kohta ütles Allan Martinson samal foorumil, et Eesti peaks oma ettevõtete ekspansiooni aktiivselt toetama ning et Eesti poliitika on ajast maha jäänud. Ta ütles: „Poliitikute juttudest käib siiamaani läbi, et meie päästja on välismaine otseinvesteering.

Peame aga meeles pidama, et selline investeering jääb kuhugi väärtusahela alumisse otsa. Need ettevõtted, mis meile kasu toovad ja raha meile jätavad, tekivad meie enda kapitali baasil”. Neid tuleb riigil ka aktiivselt toetada.

Välisminister on pahane, et foorumi väideti, et Eesti diplomaadid astuvad meie ettevõtete huvide eest välismaal välja vaid siis, kui viimased on hätta sattunud. See polnud aga kriitika mitte diplomaatide vaid neile antud ülesannete piiratuse kohta.

Välisminister löögu lahti oma enda ministeeriumi koduleheküljel asuv dokument „Välisministeeriumi ja saatkondade poolt pakutav tugi Eesti ettevõtetele“, kus on kirjas pea sama palju asi, mida diplomaadid tohivad Eesti ettevõtjate heaks teha kui neid, mida nad ei tohi.

Mis puutub aga ettevõtete toetamisse, siis on selle kohta kirjas ilus lause, et oma saatkonnalt tohivad nad oodata vaid oma „seaduslike huvide kaitset probleemide korral asukoha riikide ametivõimudega“. Kui teiste maade diplomaadid käivad ringi ning promovad ning toetavad aktiivselt oma ettevõtete huvisid kuni suuremate riigihangeteni välja, siis meie esindajad tohivad neid toetada vaid siis, kui nende vastu midagi juba ette on võetud. See ongi vahe passiivse ja aktiivse välismajanduspoliitika vahel, mis ei sõltu mitte diplomaatidest, vaid neile antud ülesannetest.

Aktiivne välismajanduspoliitika eeldab ka laiemale hulgale meie esindajatest majandusalase täiendõppe andmist ning majandusega tegelevate esindajate hulga üldist suurendamist.

Välisminister kirjutab, et Eesti peaks rohkem tähelepanu pöörama oma tänastele põhiturgudele. Hästi, kuid vaatame, kui tõsiselt Eesti Euroopat hetkel siis ikkagi võtab. Sest selleks oma huvisid kaitsta, oleks hea omada Euroopas võimalikult tugevat esindatust, mida muuhulgas näitab see, kui palju eestlasi EL struktuurides töötab. See pilt pole just rõõmustav, meil on 4 kõrgemat ametnikku (kellest 2 ei tööta praegu oma postidel).

Meil pole ühtegi inimest teiste volinike kabinettides (Eesti tegi Läti ja Leeduga kokkuleppe esitada eestlasest Balti ühiskandidaat energiavolinik Oettingeri kabinetti … ja esitas siis 2 väikest VM ametnikku, kelle cv-delgi polnud mingit šanssi mingitki tähelepanu pälvida. Meil on 3 büroodirektorit Euroopa ühtses välisteenistuses EEASis.

Aga kui mitu delegatsioonijuhti? Õige vastus on 0. Kui aktiivselt Välisministeerium delegatsioonijuhtide kohtadele kandidaate esitas (õige vastus: 1 kandidaadi 1 kohale). Kas see on Eesti huvide aktiivne esindamine? Miks ei kandideeritud esindusejuhi kohale näiteks Tbilisis?

Suur eksitus on, nagu suudaksime Eesti ettevõtete sidemeid ja Eesti arengukoostöö võimalusi arendada Brüsselisse sinekuure luues, nagu tehti meie Euroopa Liidu esindusse ilma selgete funktsioonideta asesaadiku kohta luues.

See juhtum on tekitanud segadust nii Tallinna kui ka Brüsseli diplomaatilises korpuses. Kõige paremini ütles selle kohta üks Tallinnaski teeninud Brüsseli diplomaat: „Ma arvasin, et Eesti on selliste asjade tegemise east juba väljas“.

Selline olukord ei vasta Eesti rahvuslikele huvidele. Vaid siis, kui enda mõju eest Euroopas reaalselt hoolitseme, suudame Euroopat eest ootavate väljakutsetele vastamises kaasa rääkida, sellesse oma panuse anda.

Vastasel korral jäetakse meid otsustamisest rahulikult kõrvale. Oma osa selles mängib kardetavasti meie kartus Euroopa asjades tegelikult osaleda, arvamus, et meid niikuinii keegi ei kuula. Oleks me kakskümmend aastat tagasi olnud sama passiivsed, poleks meil ei Euroopa Liitu ega Nato-sse asja olnud.

Kui siis oli Eesti välispoliitika peamiseks eesmärgiks endale tee nendesse organisatsioonidesse lahti raiuda, siis eelseisvatel aastatel peaksime keskenduma sellele, mida me neis pihta hakkame, kuidas neis Eesti huvisid konkreetselt
kaitseme.

Aktiivne välismajanduspoliitika, mis aitab meie rahvuslikul ettevõtlusel maailmas läbi lüüa, oleks selle suhtumise oluliseks osaks.

See on mõiste, mida politoloogid ei taha tunnustada. Elades edasi vanades poolmarksistlikes teooriates ei suudeta kuidagi paika panna, kas rahvuslus on vasak- või parempoolne ega suudeta seetõttu ka aru saada, mis poliitikat rahvuslik-konservatiivsed poliikud siis ikkagi ajavad.

Sama keeruline on aru saada mõistest avatud rahvuslus, mis mõne meelest on sedavõrd vastukäiv mõiste, et seda ei saa olemas olla. Rahvuslus peab ju mõnede meelest olema suletud ja tagurlik, avatus selle juurde ei kuulu.

Ometi on suur hulk rahvuslusi maailmas just sellised, õigemini sisaldub igas rahvuslikus liikumises nii suletud kui avatud pool. Kumb neist peale jääb parajasti, sõltub paljudest teguritestm huvilistel soovitan pikemalt oma doktoritööd rahvuslusest lugeda.

Miks ma aga seda kirjutan,sest ühel või teisel kombel on sama mõiste viimastel päevadel seda küll otseselt mainimata mitmetest debattidest läbi kõlanud. Samast ajast kirjutab oma usutluses (EPL, 19.02) tegelikult ka president Toomas-Hendrik Ilves, pidades eestluse üheks peamiseks probleemiks hirmu maailma ees, alaväärsuskompleksist tulenevat madalat enesehinnangut ning lõputut muretsemist selle pärast, mida maailmeist küll arvata võib.

Sedalaadi edetabelitele tuginev maailmapilt võib ketgelt aga lanegda ka teise äärmusse ehk veendumusse, et oleme ühel või teisel alal maailma parimad. Vaadates seda, kuhu oleme jõudnud, oleks viimane aeg sellistest kõikumistest üle saada ning võtta nii ennast kui maailma rahulikult.

Meil on aeg harjuda, et me pole ei kõige hullemad ega ka kõige parimad, oleme samasugused nagu teised rahvad – ja just seetõttu on meil mitte õigus vaid lausa kohustus selles avatud maailmas ka oma rahvuslikke huvisid kaitsta ja edendada.

Selleks peame aga maailmasse avatult suhtuma ning sellega senisest palju aktiivsemalt läbi käima. Avatus ning kaasaegsus aitab meil oma identiteeti säilitada, identiteeti säilitamata pole meil aga lootust avatud ja kaasaegne olla.

Sellest oligi mitmetes debattides juttu, alates „Tuulelohe lennust“, kus räägiti vajadusest energiliselt toetada rahvusliku kapitali ning ettevõtluse läbimurdu laiemasse maailma või siis IT-debatist, kus tõdeti, et Eestil oleks siingi aeg roosad prillid eest võtta ning oma võimalusi aktiivselt kasutama hakata.

Rahvuslusest rääkides ei saanud viimasel debatil lahti tundest, et see meenutas osalt kuidagi ärkamisaegseid Jakobsoni isamaakõnesid. Et kunagi oleks nagu olnud kuldne aeg, kus Tiiger aktiivselt hüppama pandi, millele järgnenud tume olevik, kus Tiiger on magama pandud ning kuskilt kaugelt paistab uus koiduaeg, kus iiger äaratakse ning rõõmsalt kepslema pannakse.

Nii nagu ma pole kindel, kui palju omaaegne Jakobsoni esitlus eestlust tegelikult edasi aitas, ei pea ma praktiliseks ka seda mütologiseeritud käsitlust. sest müüdid ei aita meil ei tegelikkust mõista ega ka reaalselt, avatult ja julgelt midagi tegelikku korda saata.

Jah, oleme loonud meie IKT-le aluse, kuid selle asemel, et roosadest prillidest ennasthaletseva halani langeda, peaksime siingi mitte nutma, vaid need reaalsed sammud, milles kõik osalejad ühiselt veendunud olid, ka ära tegema, seda eriti hariduse vallas.

Avatud rahvuslus ehk tasakaalu otsimine ning leidmine nende kahe näiliselt vastandliku mõiste vahel, on see, mida Eesti XXI sajandil vajab.

Pidasin Riigikogus neljapäeval riiklikult tähtsa küsimuse “Eesti vastus Euroopa väljakutsetele” arutelul alljärgneva kõne. Riputan selle huvilistele lugemiseks ka siia üles.

——————————————–

EESTI HUVIDEST EUROOPAS

Tänane arutelu siin Riigikogus sai alguse arusaamast, et Euroopa on meile tähtis. Sellest lähtudes teeb Isamaa ja Res Publica Liidule muret, kas meie teadmised, meie aktiivsus Euroopa suunas vastavad ikka Eesti rahvuslikele huvidele, kas me ikka saame aru, et oluline pole ainult mingitesse organisatsioonidesse kuulumine, vaid see, mida me seal teeme.

Sellel taustal tekitab muret, kui tõsiselt Eesti Euroopat hetkel siis ikkagi võtab. Konkreetselt näitab seda näiteks see, kui palju eestlasi siis EL struktuurides töötab. Meil on 4 kõrgemat ametnikku (kellest 2 ei tööta praegu oma postidel). Meil pole ühtegi inimest teiste volinike kabinettides (Eesti tegi Läti ja Leeduga kokkuleppe esitada eestlasest Balti ühiskandidaat energiavolinik Oettingeri kabinetti … ja esitas siis 2 väikest VM ametnikku, kelle cv-delgi polnud mingit šanssi mingitki tähelepanu pälvida. Meil on 3 büroodirektorit Euroopa ühtses välisteenistuses EEASis. Aga kui mitu delegatsioonijuhti? Õige vastus on 0. Kui aktiivselt Välisministeerium delegatsioonijuhtide kohtadele kandidaate esitas (õige vastus: 1 kandidaadi 1 kohale). Kas see on Eesti huvide aktiivne esindamine? Miks ei kandideeritud esindusejuhi kohale näiteks Tbilisis?

Suur eksitus on, nagu suudaksime Eesti ettevõtete sidemeid ja Eesti arengukoostöö võimalusi arendada Brüsselisse sinekuure luues, nagu tehti meie EL-esindusse ilma selgete funktsioonideta asesaadiku kohta luues. Milline kaasus on tekitanud segadust nii Tallinna kui ka Brüsseli diplomaatilises korpuses. Kõige paremini ütles selle kohta üks Tallinnaski teeninud Brüsseli diplomaat: Ma arvasin, et Eesti on selliste asjade tegemise east juba väljas.

Selline olukord on skandaalne. Vaid siis, kui enda mõju eest Euroopas reaalselt hoolitseme, suudame Euroopat eest ootavate väljakutsetele vastamises kaasa rääkida, sellesse oma panuse anda. Vastasel korral jäetakse meid otsustamisest rahulikult kõrvale. Oma osa selles mängib ka meie kartus Euroopa asjades tegelikult osaleda, arvamus, et meid niikuinii keegi ei kuula. Oleks me kakskümmend aastat tagasi olnud sama passiivsed, poleks meil ei Euroopa Liitu ega Nato-sse asja olnud.

Kurvaks näiteks sellise passiivsuse tulemusest on Eesti valitsev vaikus Euroopa ja sealhulgas Eesti saatust oluliselt mõjutava Sarkozy-Merkeli nn. konkurentsivõime pakti suhtes. Ametlikult pole seda küll olemas, kuid tegelikult liigub selle sisu nagu tont mööda Euroopat ringi – jõudes ka ajakirjandusse tihti ülepingutatud kuulujuttudena. Selle pakti ametlikult mitteeksisteerivas kavandis on mitmeid punkte, millele Eesti võiks ilmselt kõhklematult alla kirjutada. Nendes ettepanekutes käsitletakse näiteks kutsetunnistuste üldist tunnustamist, pensionisüsteemide kohendamist vastavalt demograafilistele vajadustele, palkade indekseerimisest loobumist ja mitmeid teisi Euroopale olulisi küsimusi. Eestis endas juba arutatud küsimuste hulka kuulub näiteks ka ettepanek kirjutada nõue eelarve tasakaalu tagamiseks sisse eurotsooni riikide põhiseadustesse. Isamaa ja Res Publica Liit esitas vastava ettepaneku juba pool aastat tagasi – ning kuigi me siiani oleme seda otsust erinevatele põhjustele viidates edasi lükanud, näitab see siiski, et liigume Euroopaga samas suunas.

Nii pole Eestil vaja seda arutelu karta, kuid me peame teadma, et me suudame selles ülimalt olulises arutelus tõesti kaasa rääkida, selles oma huvisid kaitsta – vajaduse korral ka ei üteldes. Oleks naiivne arvata, et kõigega vaikne nõustumine Eesti huvisid edasi viiks. Samas tuleb meeles pidada, et Eesti suurim rahvuslik huvi on tugev ja edasiliikuv Euroopa – kaitstes seda, kaitseme me parimal viisil ka Eesti huve. Ennast allasurudes ja salates me seda paraku ei tee.

Kuid just sellest lähtudes – kui me arvame, et maksukonkurents Euroopas on hea ja õige asi, kui usume, et see aitab nii meid kui Euroopat edasi – siis peame seda ka kaitsma – kaitstes nii Euroopat kui ka iseennast.

Või kui me leiame, et teenuste direktiivi tegelik elluviimine, ühtse turu tegelik käivitamine oleks nii meie kui Euroopa huvides, siis ei pea me vaikselt nurgas istuma ning Saksamaa-Prantsusmaa reaktsioone kartes võbisema, vaid sõna võtma ning Hollandist tulnud „Uue Hansa” algatust toetama. Miks me seda teinud pole, sellest ei saa ma paraku kohe kuidagi aru.

Selliseid näiteid võib kahjuks palju tuua. Mida öelda lõpetuseks. Eesti rahvuslike huvide kaitsmine Euroopas on võimalik. Eesti rahvuslike huvide kaitsmine Euroopas on vajalik. Eesti rahvuslike huvide kaitstes kaitseme me ka Euroopa huve. Selleks tuleb meil Euroopat aga tõsiselt võtta, selle ettevõtmistes ja tegemistes aktiivselt kaasa lüüa, astuda Euroopasse mitte ainult vormiliselt, vaid ka südames.

Laari kohvikus peetud diskussioonil Allar Jõksiga kerkis üles juba mõnda aega probleemiks olnud küsimus ehk partide kasutamine valimisvõitluses.

Partide all peetakse silmas tegelasi, kes kandideerides esindusorganites, kus nad seaduse jäärgi saaksid töötada vaid oma praegusest töökohast loobudes.

Pardid teavad suurepäraselt, et nad ei kavatse seda teha, kuid kandideerivad ikka, Viimastel europarlamendi valimistel võttis Indrek Tarand selle teema valusalt üles, kuid paraku pole see kaasa toonud muutusi seadusandluses.

Põhjus selleks on lihtne – seda pole üldse nii lihtne teha. Kandideerimisõigus olevat nimelt sedavõrd püha, et seda ei saavat piirata. Nii jäi küsimus erakondade südametunnistuse ja eetika asjaks.

Paraku oli see olemas vaid kahel erakonnal. Roheliste nimekirjas kandideerides oleks Europarlamendi saadik Indrek Tarand neile kindlasti hulga hääli toonud.

Sama mõju oleks kahtlematult ka eurosaadik Tunne Kelami kandideerimisel IRL nimekirjas. Ometi jäeti see tegemata.

Reformi ja Keskerakonna nimekirjas kandideerivad nende eurosaadikus rahulikult, teades täpselt et valituks oluliseks nad Riigikogus kohta sisse ei võta.

Täitsa kummaline on aga sotside käitumine. Kuulutades, et tegemist on „uue algusega“ panevad nemadki Põlva, Valga- ja Võrumaal Ivari Padari kandideerima, kellest saab ilmselt sotside üks suurimaid häältemagneteid.

Padar on tore mees, kuid antud hetkel on tegemist valijate petmisega. Sest on ta ju ka ise teatanud, et Riigikogusse tööle ei asu. Kuidas käituks tarbijakaitseamet, kui ostjale pakutakse vitriinis uhkeid ja kauneid õunasid, ostmise järel aga selgub, et paberisse on mingid vissid pakitud.

Võib loomulikult rääkida sellest, et Padar toetab maailmavaadet ja ega inimest ei saa takistada kandideerimast, kuid lisaks kandideerija õigustele on olemas ka valija õigused. Sotsid võiksid eetikast rääkimise igal juhul lõpetada ning tagada valijatele õigused ausalt valimiskampaaniale.

Selleks on arutelude käigus sündinud mõned konkreetsed ettepanekud. Nimelt tuleks Riigikogu ja Europarlamendi valimise seadust täiendada punktidega, mis sätestavad selle, et kandideerija kinnitab kirjalikult valimiskomisjonile, et valituks osutumise korral asub ta valitud kohale.

Selleks, et see avaldus ei jääks vaid sõnakõlksuks, annab kandidaat ka avalduse, mis lõpetab valituks osutumise korral automaatselt volitused, mis on ühitamatud valitava ametikohaga,

Olen veendunud, et sellise süsteemi kehtestamine aitaks poliitilise kultuuri parandamisele Eestis oluliselt kaasa.

1. Täiendada tuleks Riigikogu valimiste seaduse § 28 lg 2 p 2 järgmiselt

§ 28 lg 2 Kandideerimisavalduses isik:

2) kinnitab, et ta vastab käesolevas seaduses Riigikogu liikmekandidaadile esitatud nõuetele ja asub valituks osutumise korral Riigikogu liikmeks.

2. Täiendada Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 33 lg 2 p 2 järgmiselt

Kandideerimisavalduses isik:

2) kinnitab, et ta vastab käesolevas seaduses volikogu liikmekandidaadile

esitatud nõuetele ja asub valituks osutumise korral kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks.

3. Täiendada Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 76 lõige 1 punktiga 7

Euroopa Parlamendi liikme volitused lõpevad enne tähtaega:

7) Riigikogu liikmeks valituks osutumise korral

4.Täiendada Riigikogu liikme staatuse seaduse § 8 lg 2 punktiga 6

Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega:

6) tema kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks valituks osutumise korral

5.Täiendada Vabariigi Valitsuse seaduse § 12 lg 2-2

Erandina käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust loetakse minister tagasiastumisavalduse esitanuks tema valimisel kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks.