Paljukirutud Eesti jonn on tegelikult üks hea asi. Vahest olemegi just tänu sellele suutnud sessinases maailmas üldse püsima jääda.

Kaia Kanepi on sellest hea näide. Aasta algul näis ta mängust väljas olevat. Üks jama järgnes otsekui teisele ja press kottis Kaiat halastamatult. Kaia jäi ilma treenerist, sponsorite toetusest. Ühesonaga – lõpp.

Paljudele üllatavalt järgnes sellele aga vägevaim tõus kui kunagi varem. Kaia viimaste päevade mängud on sellest heaks näiteks. Kaia mängib maailma tipus. Ja kuigi ma loomulikult tahaksin, et Kaial Tokyos edaspidigi hästi läheb, võib praeguseks sellegi turniiriga tegelikult juba rahule jääda.

Kaia tõestas kõigile kahtlejatele, mis liigas ta mängib. Kaia selle minu rahuga rahul kindlasti pole. Tema eesmärgid on kõrged ning mingu tal hästi. Rõõmu on Kaia meile kõigile aga juba praeguseks palju teinud. Kasvõi juba selle kaudu, et ehedast Eesti jonnist on jätkuvalt kasu.

Täna hommikul helistati mulle Ungarist ning anti teada, et eile õhtul oli Ungari valitsus toetanud Euroopa IT-agentuuri rajamist Eestisse.

Seda ei saa küll pidada otsustavaks võiduks – kaugelt sellest – kuid oluline samm edasi on see ometi. Eelmise vasakpoolse valitsuse ajal kaldus Ungari toetus nimelt suurema ja mõjukama Euroopa riigi Prantsusmaa poole, uuś valitsus andis ühemõttelise toetuse Eestile.

Võib loomulikult küsida, miks peab Eesti selle agentuuri eest seisma, miks peame aktiivset lobby -tööd tegema ja sõpru tülitama.

Esiteks oleks sedavõrd olulise Euroopa asutuse toomine uude liikmesriiki sõnumiks sellest, et Euroopat ei jagata uuteks ja vanadeks, et väiksel Eestil on võimalik end sellises tõsises konkurentsis maksma panna – seda peamiselt loomulikult seetõttu, et me oleme sellel alal lihtsalt head.

Eestisse rajatus NATO küberkaitsekeskusega moodustaks IT-agentuur tugeva klastri, mis aitaks kaasa meile strateegiliselt olulise suuna väljaarendamiseks. Seda, et Eesti ees avanevaid võimalusi kasutada tuleb meil loomulikult endal kõvasti tööd teha –

Tiiger peab taas hüppama hakkama.

Täna hommikul helistati mulle Ungarist ning anti teada, et eile õhtul oli Ungari valitsus toetanud Euroopa IT-agentuuri rajamist Eestisse.

Seda ei saa küll pidada otsustavaks võiduks – kaugelt sellest – kuid oluline samm edasi on see ometi. Eelmise vasakpoolse valitsuse ajal kaldus Ungari toetus nimelt suurema ja mõjukama Euroopa riigi Prantsusmaa poole, uuś valitsus andis ühemõttelise toetuse Eestile.

Võib loomulikult küsida, miks peab Eesti selle agentuuri eest seisma, miks peame aktiivset lobby -tööd tegema ja sõpru tülitama.

Esiteks oleks sedavõrd olulise Euroopa asutuse toomine uude liikmesriiki sõnumiks sellest, et Euroopat ei jagata uuteks ja vanadeks, et väiksel Eestil on võimalik end sellises tõsises konkurentsis maksma panna – seda peamiselt loomulikult seetõttu, et me oleme sellel alal lihtsalt head.

Eestisse rajatus NATO küberkaitsekeskusega moodustaks IT-agentuur tugeva klastri, mis aitaks kaasa meile strateegiliselt olulise suuna väljaarendamiseks. Seda, et Eesti ees avanevaid võimalusi kasutada tuleb meil loomulikult endal kõvasti tööd teha –

Tiiger peab taas hüppama hakkama.

Eilsetel Rootsi valimistel saavutasid parempoolsed ajaloolise võidu. Moderaadid said oma parima, sotsiaaldemokraadid aga kõige halvema tulemuse viimase 50 aasta jooksul. Kui parempoolsed on ka varem suutnud Rootsis võimule tulla, siis kaht korda järjest valimisi võita pole neil kunagi õnnestunud. Nüüd läks see neil korda.

Tänu immigratsioonivastase erakonna pääsule parlamenti, pole parempoolsel alliansil seal küll absoluutset enamust, kuid see valitsemist ilmselt ei häiri. Parempoolsete edu põhjust on nähtud mitmes asjaolus. Esiteks suutsid nad Rootsit heal tasemel hoida – eelarve puudujääk on hoitud kontrolli all ja Rootsi taastumine majanduskriisist on Euroopa kiireimate hulgas.  Korralikult valitseda on moderaadid suutnud aga varemgi.

Vahest veelgi olulisem on aga see, et moderaadid on muutunud tunduvalt sotsiaalsemaks. See ei tähenda loobumist traditsioonilistest konservatiivsetest põhimõtetest, neile on lisandunud aga tugev annus hoolivust ning mis eriti oluline – suhtlemist. Parempoolsed on viimastel aastatel inimestega aktiivselt suhelnud viisil, mis Muuli Eestis meeleheitele ajaks ja neid lauspopulismis paneks süüdistama.

Ei hakka salgama, et IRL viimase aja aktiivne suhtlemine valijaga on suuresti Rootsi moderaatide käest õpitud. Poliitikas näib see aga edu toovat – inimesed ei soovi, et neid esindaks suhtlemises erakondadega ajakirjandus, nad soovivad seda ise ja otse teha. Ilmselt sellest suhtlemisest tulnud tagasisidest pärineb ka moderaatide kasvanud sotsiaalsus – sest tegemist on küsimustega, mis inimesi huvitavad ning kus nad soovivad poliitikute suuremat aktiivsust näha.

Parempoolsed lahendused sellel alal näisid aga vähemalt Rootsi valijatele tunduvat usutavamad kui vasakpoolsed õhulossid. Mis puutub Eestsse, siis on parempoolsete võit meile kahtlematult positiivne. Juba Carl Bildti aegadest on Eestil Rootsi näol olnud väga kindel liitlane. Meie tunneme neid ja nemad tunnevad meid. See tagab tiheda ja pideva läbikäimise, mis on kasulik mõlemale poolele.

Kui oled poliitik, siis politoloogide meelest on kõik, mida sa teed halb. Tavaliselt süüdistatakse poliitikuid selles, et nad valijatelt midagi ei küsi. Nagu näha on poliitikuid võimalik süüdistada ka selles, et nad valijate käest nende arvamust küsivad.

Kardetakse, et tegelikult me ikkagi ei taha teada, mida inimesed elust Eestis arvavad ning kust nende king kõige rohkem pigistab. Arvatakse, et esitatud küsimustik ei anna selleks võimalust. See ei ole nii, selles veendumuseks tuleb küsimustlikule ainult rahulikult otsa vaadata.

Esimeses selle osas on igaühel võimalik ise ja ilma sundimata nimetada kaks probleemi, mida kõige tähtsamaks peetakse. IRL ei ütle siin ühtegi vastust ette ega saa vastuseid mõjutada. Teine osa – ehk jah-ei-ei huvita- vastused tulenevad inimestelt meie arvukatelt kohtumistelt kuuldud probleemidest ning IRL algatustest.

Meid nimelt tõesti huvitab, mida neist arvatakse. Kui leitakse, et see on kõik enesetmõistetav, siis on mul ühelt poolt selle üle hea meel, teisalt tundub paraku aga, et nii lihtne see pole.

Võtame näiteks eelarve tasakaalu kirjutamise põhiseaduse või valitsemiskulude külmutamise neljaks aastaks. Ajakirjandust lugedes pole nagu suurt toetust neile ettepanekutele käsitlenud.

Üsna äge vaidlus käib pensionite suuruse sidumise üle laste arvuga, ka koduomanike võlakaitse eelnõu menetlemine Riigikogus läheb läbi tõsiste vaidluste, koduomanike vabastamine maaksust on Tallinna volikogus aga mitu korda läbi kukkunud.

Väga oluline on aga ka küsitluse kolmas osa ehk pärimine, millised kaks esitatud nimekirjast on vastajale kõige tähtsamad. Isegi politoloogia lektor peaks aru saama, et nendest vastustest saab IRL enda jaoks hulgaliselt väärtuslikku informatsiooni.

Ning kui keegi arvab, et me ei kavatse oma valitsemisprogrammi esitatud arvamustest lähtuvalt tuginevalt koostada, siis see arvaja eksib sügavalt. Miks me muidu seda küsitlust siis korraldame.

Lisaks on lähinädalatel paljudel inimestel üle Eesti ka vahetult IRLi küsitlejatega rääkida – ikka otse ja keerutamata. Needki arvamused pannakse kirja ning lisatakse küsitluse tulemuste juurde.

Mis aga kõige olulisem – inimeste vastuvõtt on ületanud kõik lootused – kui tavaliselt saadakse sedalaadi küsitlustele vastuseks tuhatkond ankeeti, siis juba esimese nädalaga on neid kogunenud rohkem.

Inimesi huvitab oma muredest rääkida ja ettepanekuid esitada – selle võimaluse oleme me neile ka andnud.

Olen Saksamaal koos Euroopa äri- ja poliitikategelastega arutamas, mis Euroopast ja maailmast edasi saab. Eelarve tasakaalust ja võlakoormast tehakse siin pidevalt juttu. Sellel taustal on hea, et ka meie oleme rääkima hakanud sellest, kuidas tasakaalu ka pikemas perspektiivis tagada. Kuigi IRLi on juba süüdistatud Eesti majanduse liig karmidesse raamidesse seadmises ja Laari isiklikult põhiseaduse oma näo järgi ümber tegemises, on lugu tegelikult tõsine. Tahan soovitada osadel kriitikutel meie ettepanekut pealkirjast kaugemale lugeda, et aru saada, mida siis tegelikult teha kavatsetakse. Ettepaneku sisu on eelarve tasakaalu tagamine pikemas perspektiivis majandustsükleid arvestades ning riigi kulutustele pikemaks perioodiks lae seadmine. Kõik kriitilised arvamusavaldused hoian kindlasti alles, sest kui vastav eelnõu kunagi Riigikogu menetlusse jõuab – kas põhiseadust täiendades või ilma selleta –  siis on hea vaadata, kuidas samad inimesed käituvad. Eeelarve tasakaalu on aga meil vaja eeskätt selleks, et Eesti saaks edasi-tagasi hüplemata areneda,inimestel oleks tööd ning pensionid oleks võimalik stabiilselt välja maksta. IRLi ja eelarve tasakaalu vastu aktiivselt võitlusse astunud Jüri Pihlile soovitan aga vähem Keskerakonna kintsu kaapida – usu, Jüri, see ei tasu ära. Pigem oleks tark mõelda välja, kuidas hoida ära järgnevatel aastatel Tallinna müügimaksust tulenev hindade tõus – siis oleks sotsid tõesti töörahva eest väljas.