Riigikogus seadusi osta ei saa

Vaidlused monopolide vastase seaduse üle on lõppemas. Kui eelmisel nädalal tundus hetkeks, et lugu on mage ning seadus on läbi kukkumas, siis praeguseks on pilt teine. On selge, et IRL ei saanud nõustuda olukorraga, kus monopolide ohjeldamiseks mõeldud seadus kippus muutuma monopole loovaks või soodustavaks seaduseks.

Neil päevil küsiti minult otse: kas tõesti on asjad nii kaugel, et Riigikogus saab mõni ettevõte endale osta vajalikke seadusi. Vastasin lühidalt – ega ikka saa küll.  Mõnedki hõõrusid tekkinud olukorras käsi, koalitsioon tundus olevat tülli läinud ning osa tarkpäid hakkas rääkima valitsuskriisist.

Ei hakka salgama – valitsuskoalitsioonile oli tõehetk kätte jõudnud, kus tuli otsustada kas ja kuidas edasi minna. Õnneks oli tegemist tormiga veeklaasis. Valitsuskoalitsioon istus kokku ning leidis avameelse arutelu järel lahenduse, mis võimaldas suurendada kohalike kütuste – nii puidu kui prügi osakaalu energiamajanduses, andes inimestele tööd ning vähendades Eesti energeetilist sõltuvust Venemaast.

Eesti elujõud

_MG_4693 copy

Seistes täna öösel põlevate küünalde ees Käru raudteejaama juures meenutasime neid mehi, naisi ja lapsi, kes täna 69 aastat tagasi loomavagunitesse laaditi ning Siberi poole teele saadeti.

130620101023vaikeJõudsin Kärusse otse Rakverest Eesti ürgse elujõu pulbitsevalt demonstratsioonilt – Eesti Meeste tantsupeolt. Selles tantsus oli nii maagiat kui jõudu, mis paneb uskuma, et Eesti elujõud pole kuskile kadunud. On hea meel, et tantsuga pidevalt tegelevate meeste kõrval lõid selles kaasa ka selleks peoks kokku saanud rühmad alustades Eesti Rahvusringhäälingust ja lõpetades Isamaa ja Res Publica Liiduga. Tulemus oli tõesti vägev. Tuhat tänu Maie Oravale ja teistele korraldajatele.

Samas ei saa lahti mõttest, et umbes sama kindlalt tunti end Eestis ilmselt ka 1937. aastal, mil Eesti iseseisvumisest oli mööda saanud 19 aastat - sama palju kui sel aastal Eesti taasiseseisvumisest. 1937. aastal poleks keegi suutnud isegi hirmsamas unenäos ette näha seda õudust, mis neli aastat hiljem Eestit tabas. Samal kombel tundub maailm meilegi täna ilmselt üsna ohutu paik. Nii polegi imestada kui mõni, kellel rahatähed südametunnistuse asemel silme ees tiirlevad, võib leida, et minevikust pole vaja rääkida ja rahvast hirmutada, sest need ajad on ju lõplikult möödas. Loomulikult ei saa ükski rahvas minevikus elada. Tulevikku sammumiseks pole möödaniku tundmisest aga pääsu – muidu võib lihtsalt juhtuda, et oleme määratud seda uuesti läbi elama. Nii on see ajaloos läinud ning vaevalt, et inimkond 70. aastaga tundmatuseni muutunud on.

Selleks, et minevik ei korduks on meie tõhusam relv vaikselt ja kindlalt oma ajalugu endaga kaasas kanda. Mitte selleks, et nutta ja halada või rusikat taskus hoida, vaid ikka selleks, et uhkelt kinnitada – vaatamata kõigele, mis meiega juhtunud on oleme me ikkagi alles. Oleme elujõudu täis vaba rahvas vabal maal ning tahame pea püsti tulevikku sammuda. Seda kinnitas nii eilne meeste pidu kui vaiksed leinahetked Kärus, mille korraldajaid tahan omalt poolt veelkord tänada.

*Foto Käru mälestusürituselt on ajalehest Nädaline. Rohkem pilte ürituselt leiate siit.