Vaid ise tegutsedes ja mitte ainult euro imeväele lootma jäädes suudame Eestit edasi viia.
Tänasel meediakonverentsil sai räägitud meedia rollist ja mõjust tänases Eestis. Tuletasin meelde nii 1939.aastat Eestis, mil vähemalt osaliselt oli meedia tasalülitamine ning sellesttulenev vähene informeeritus sellest, mis maailmas reaalselt toimus, üheks põhjuseks “vaikivale alistumisele”. Sellega seoses on oluline, et meedia ka kaasajal – tõsi küll paljuski vastuvoolu ujudes – annaks avalikkusele pildi maailmas toimuvast. Seda on hetkel Eesti meedias vähem, kui sooviks. Kui me ei suuda aga end ja oma tegemisi maailmaga suhestada, ei tea me, mis on meil läinud hästi ja mis halvasti ning langeme kas liig optimistliku või liig pessimistliku lähenemise küüsi. Tõde on tegelikult tavaliselt vahepeal.
Nii on see näiteks euro tulekuga. Kindlasti on tegemist väga vajaliku ja õige sammuga, mille suunas astutud sammude eest Eestit õigusega kiidetakse. Samas ei saa eurofooria katta ei jooksvaid probleeme ega euro tulekuga seotud väljakutseid. Jooksvatest väljakutsetest on kahtlematult suurim tööpuudus. Kui eelmisel aastal mõõdeti valitsuse edukust selle alusel, kas valitsus suudab eelarve puudujääki Maastrichti kriteeriumite alla suruda, siis sellel aastal mõõdetakse seda selle alusel, kas tööpuuduse kasv on aasta lõpuks peatatud või mitte.
Maailmas toimuva reaalne vaatamine teeks ka selgeks, et euro saabumine ei lahenda majanduse struktuurseid probleeme, kui me seda ignoreerime, võib euro meile kasu asemel sootuks kahju tuua, nii nagu see mitmelgi maal, nagu Kreekas, Portugalis või Hispaanias praeguseks juhtunud on. Meil tuleb hoolitseda selle eest, et oleksime vähem võlgu, et meie eelarvepoliitika jääks ka peale euro saabumist piisavalt konservatiivseks, et me suudaksime tõsta Eesti konkurentsivõimet, lüües selleks makse alla ning teostada need vajalikud reformid, mida oleme paraku seni edasi lükanud. Vaid ise tegutsedes ja mitte euro imeväele lootma jäädes suudame Eestit edasi viia.
Tõesti, euro ei ole küll imerohi, mis kaotaks ära kõik meie probleemid. Euro on eelkõige vahend, mis suurendab usaldust Eesti vastu. Oleme ausad, ükski ärimees ega investor ei soovi oma raha kaotada.
“…tõsta Eesti konkurentsivõimet, lüües selleks makse alla ..”
See on siis mingi imerohi või? Aitab siis, kui majandus üle kuumenenud ja ka siis, kui alajahtunud! Ajaks naerma, kui ise siin ei elaks.
Valitsus – meenutan, et ka IRL kuulub valitsusse – on maksude kärpimise asemel neid lihtsalt ümber kantinud ja seda kehvemal järjel inimeste kahjuks.
Kärbitud on meil tublisti ja eelarve nõnda isegi Maastrichti kriteeriumidele vastavaks viidud, kuid seal sisaldub ka teatud osa keemiat – ühekordsed tulud vara müügist, Sadama ja EE dividendidega mängimine (võtame Sadamalt dividende ja siis laename need tagasi – tõesti geniaalne aga raha ju juurde ei tulnud!). Mida teha siis, kui need tehingud on tehtud?
Mida teha siis, kui euroraha enam ei tule? Pilt pole kuigi roosiline.
Teine kärbetega seonduv aspekt on prioriteedid. Nähtavasti pole haridus prioriteediks, ka tervishoid, sisejulgeolek (Päästeamet ja Politsei) ja kultuur pole. Aga kõrgemate riigiametnike ja riigikogu liikmete palgatõus on. Parteide rahastamine on. Rikaste emapalga tõus on.
Selles valguses tekib mul küsimus – kui me niisuguste meetmetega tahame elavdada majandust ja meelitada ligi investoreid, siis millist majandust me täpsemalt elavdada tahame ja milliseid investoreid ootame?