Kuigi uus aasta on alanud mingis erilises kirkuses ja lumevalguses, ei saa maailmast ja selle probleemidest ei üle ega mööda. Kas USA pingutused saavutada murrang Afganistanis annavad tulemust, kas maailm saab majanduskriisist üle või seisavad ees uued vapustused, kuidas läheb meie naabril Lätil – need ja paljud teised küsimused erutavad uuel aastal paljude meeli. Meid huvitab aga loomulikult kõige rohkem, kuidas läheb Eestil. Eurotsoni pääsemisest oleme palju rääkinud ja õnneks ka palju teinud. Samas ei maksa unustada seda, et euro pole eraldi võttes lahendus, ta on pigem võimalus probleemide tõsise lahendamise kallale asuda. Uskudes vaid euroimeväkke ei suuda Eesti kriisist väljuda. Nii peamegi juba nüüd hakkama otsima vastust küsimusele, milline on elu pärast eurot. Eesti peamiseks väljakutseks 2010 aastal on seetõttu aasta esimesel poolel ilmselt veelgi kasvav tööpuudus. Võitlus selle vastu on meie peamiseks prioriteediks. Tulevikku pole aga võimalik vaadata minevikku ignoreerides. Meil puuduks igasugune lootus oma probleemidele lahendusi leida, kui meil poleks oma riiki, milles seda teha. Seda riiki poleks meil aga nende meesteta, kes Vabadussõjas selle meile kätte võitlesid. Homme, 90.aastat tagasi vaikisid Vabadussõja rinnetel relvad – Eesti rahvavägi oli Narva rindel tagasi löönud punaväe meeleheitlikud katsed Eestisse taas sisse tungida. Seda hetke meenutatakse homme, 3.jaanuaril kell 10.15 esimest korda uue Vabadussamba jalamil. See on väärt hetk, mida meenutada!
“Uskudes vaid euroimeväkke….”
No just seda ma kardangi, et ainult euro tulekule loodetakse. Miski ei viita sellele, et keegi valitsejatest püüaks puude taga metsa näha – ehk siis ühiskonnas reaalselt toimuvaid protsesse mõista. Kahtlane, kas nad selle metsa olemasolustki teadlikud on.
Aga head uut igatahes.
Tõnu
Mart Laar Chest
Tahaksin kirjutada väga lühidalt, kahe lausega. Mart Laar on öelnud kord, et miks me võime kanda särgil mõrtsukast Che pilte ja ei tohi kanda mõrtsukast Hitleri vuntse . Mulle läks se väga südamesse kuna käin isegi mõrtsukast Che särgiga, koguni esinen selles. Põhimõtteliselt on ühel mu lemmikpoliitikul, Laaril 100 % õigus. Kanda enda seljas tapja, heast materijalist särki pole juts kohane.
Üks minu esimestest raamatutes oli Che Guevara elulugu. Pärast Valtoni „Tee lõpmatuse teise otsa“. Juba lapsena – tõepoolest- ma mõistsin selle inimese tragoodiat. Ma kannangi seda särki vaid selleks, et alati kui peeglisse vaatan tuleks mulle meelde kuidas ühest arstist võis saada mõrtsukas. Et ma ise kunagi selliseks ei muutuks… Ma ei ole Che fänn kuskilt otsast aga ma ei saa sinna midagi parata et ma mõistan teda
Ja ometigi olid Che viimased sõnad: Te tapate inimese
Sorry kui läks valesti
Mait Vaik
Hea Mait! Tänan siira kirja eest, tegemist oli ilmselt tõesti traagilise saatusega. Mart