Tants energiaturu seaduse ümber on viimase aja piinlikumaid poliitilisi sündmusi Eestis. Lähenevatel valimistel on arusaavalt poliitikutele oma mõju, kui loogiliselt võttes ei peaks see neid sundima tagasi pöörama alles pool aastat tagasi tehtud otsusi. Veelgi hullem on lugu aga sooviga paari seadusparandusega tagasi pöörata ehk sisuliselt tühistada läinud aastal Riigikogus vastu võetud energiamajanduse arengukava, mida oli enne seda mitu aastat arutatud. Kui nüüd leitakse, et Eesti ikkagi ei vaja kava ette nähtud põlevkiviblokke, siis tuleks tegelikult läbi vaadata kogu energiamajanduse arengukava, et panna paika, kust ja kuidas Eesti endale energiat saab. Küsimus on Eesti rahvuslikus julgeolekus, sest kui me ei suuda endale energiajulgeolekut tagada, on julgeolekust laiemas mõttes keerukas rääkida. Julgeolek ei sünni aga tühjale kohale, selle tagamiseks on vaja konkreetseid otsuseid.  Praegune segadus selleks kaasa ei aita. Loodetavasti pääseb terve mõistus siiski võidule ning lobby-rühmade asemel hakatakse taas mõtlema Eesti riigile ja selle huvidele.

Tänasel meediakonverentsil sai räägitud meedia rollist ja mõjust tänases Eestis. Tuletasin meelde nii 1939.aastat Eestis, mil vähemalt osaliselt oli meedia tasalülitamine ning sellesttulenev vähene informeeritus sellest, mis maailmas reaalselt toimus, üheks põhjuseks “vaikivale alistumisele”. Sellega seoses on oluline, et meedia ka kaasajal – tõsi küll paljuski vastuvoolu ujudes – annaks avalikkusele pildi maailmas toimuvast. Seda on hetkel Eesti meedias vähem, kui sooviks. Kui me ei suuda aga end ja oma tegemisi maailmaga suhestada, ei tea me, mis on meil läinud hästi ja mis halvasti ning langeme kas liig optimistliku või liig pessimistliku lähenemise küüsi. Tõde on tegelikult tavaliselt vahepeal.

Nii on see näiteks euro tulekuga. Kindlasti on tegemist väga vajaliku ja õige sammuga, mille suunas astutud sammude eest Eestit õigusega kiidetakse. Samas ei saa eurofooria katta ei jooksvaid probleeme ega euro tulekuga seotud väljakutseid. Jooksvatest väljakutsetest on kahtlematult suurim tööpuudus. Kui eelmisel aastal mõõdeti valitsuse edukust selle alusel, kas valitsus suudab eelarve puudujääki Maastrichti kriteeriumite alla suruda, siis sellel aastal mõõdetakse seda selle alusel, kas tööpuuduse kasv on aasta lõpuks peatatud või mitte.

Maailmas toimuva reaalne vaatamine teeks ka selgeks, et euro saabumine ei lahenda majanduse struktuurseid probleeme, kui me seda ignoreerime, võib euro meile kasu asemel sootuks kahju tuua, nii nagu see mitmelgi maal, nagu Kreekas, Portugalis või Hispaanias praeguseks juhtunud on. Meil tuleb hoolitseda selle eest, et oleksime vähem võlgu, et meie eelarvepoliitika jääks ka peale euro saabumist piisavalt konservatiivseks, et me suudaksime tõsta Eesti konkurentsivõimet, lüües selleks makse alla ning teostada need vajalikud reformid, mida oleme paraku seni edasi lükanud. Vaid ise tegutsedes ja mitte euro imeväele lootma jäädes suudame Eestit edasi viia.

Kahe Eestile väga olulise tähtpäeva vahel – 3.jaanuaril 90 aastat tagasi lõppesid Vabadussõja lahingud ning 2.veebruaril möödub 90 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest – pöörduvad mõtted paratamatult Eesti tänaste probleemide kõrvalt vähemalt hetkeks ka ajaloole. Olen teadlik, et igasuguste edetabelite tegemine ajaloolistest sündmustest on sügavalt subjektiivne – igal inimesel on neist oma nimekiri olemas ning vaevalt, et ta teistega kattub. Seda enam pakuks aga huvi mõnda sellist nimekirja lugeda, eriti kui ise mõne äsja kokku oled pannud. Minult on kirjastus “Grenader” nimelt tellinud raamatu “20 lahingut Eesti ajaloos”. Mul on oma nimekiri koos ning töö käimas, kui oleks aga huvilisi, siis ootaksin ka teiste pakkumisi – et millised need 20 lahingut Eesti ajaloos olema peaksid. Jutt on siiski Eestis või selle vahetus läheduses löödud lahingutest – Tannenberg ja Poltaava – mis mõlemad Eesti ajalugu otsustavalt mõjutasid – jäävad sellest nimekirjast välja- Iga arvamus on teretulnud.

Kuigi uus aasta on alanud mingis erilises kirkuses ja lumevalguses, ei saa maailmast ja selle probleemidest ei üle ega mööda. Kas USA pingutused saavutada murrang Afganistanis annavad tulemust, kas maailm saab majanduskriisist üle või seisavad ees uued vapustused, kuidas läheb meie naabril Lätil – need ja paljud teised küsimused erutavad uuel aastal paljude meeli. Meid huvitab aga loomulikult kõige rohkem, kuidas läheb Eestil. Eurotsoni pääsemisest oleme palju rääkinud ja õnneks ka palju teinud. Samas ei maksa unustada seda, et euro pole eraldi võttes lahendus, ta on pigem võimalus probleemide tõsise lahendamise kallale asuda. Uskudes vaid euroimeväkke ei suuda Eesti kriisist väljuda. Nii peamegi juba nüüd hakkama otsima vastust küsimusele, milline on elu pärast eurot. Eesti peamiseks väljakutseks 2010 aastal on seetõttu aasta esimesel poolel ilmselt veelgi kasvav tööpuudus. Võitlus selle vastu on meie peamiseks prioriteediks. Tulevikku pole aga võimalik vaadata minevikku ignoreerides. Meil puuduks igasugune lootus oma probleemidele lahendusi leida, kui meil poleks oma riiki, milles seda teha. Seda riiki poleks meil aga nende meesteta, kes Vabadussõjas selle meile kätte võitlesid. Homme, 90.aastat tagasi vaikisid Vabadussõja rinnetel relvad – Eesti rahvavägi oli Narva rindel tagasi löönud punaväe meeleheitlikud katsed Eestisse taas sisse tungida. Seda hetke meenutatakse homme, 3.jaanuaril kell 10.15 esimest korda uue Vabadussamba jalamil. See on väärt hetk, mida meenutada!