Wolfgang Schäublet tunnen ma juba pikka aega, 1990. aastatest. Seetõttu tegi kohtumine mõlemale rõõmu. Saksamaa rahandusministrina oli küll oht, et parlamendis käivate arutelude tulemusel lükkub kohtumine mõnevõrra edasi, kuid õnneks siiski mitte. Eks olin ju minagi meie kohtumist tänu Eesti riigieelarve vaidlustega sellel aastal kaks korda edasi lükanud. Schäuble peamine huvi oli loomulikult, kuidas Eestil ja laiemalt meie regioonil läheb. See, et Eesti kindlalt euro-kursil püsib, oli talle teada ning tegi rõõmu. Schäuble õnnitles Eestit eelarve Maastrichti kriteeriumites hoidmise eest ning kinnitas, et on täiesti välistatud, et kui Eesti vajalikud kriteeriumid täidab, teda mingitel poliitilistel põhjustel eurotsoonist eemal hakatakse hoidma. Schäuble meelest on Eesti 1.jaanuaril 2011 eurotsooni teretulnud. Samas tundis ta huvi küsimuse vasu, mida on Eesti teinud teisiti, et tema olukord on sedavõrd erinev oma Balti naabritest. Kokkuvõttes oli tegemist kena ja avameelse kohtumisega, mida järgmise Saksama külastamise ajal on kavas jätkata. Olime mõlemad tänulikud ka seminarile, mis meid mõlemaid kõnelema kutsudes selle kohtumise võimalikuks tegi. Schäuble pidas siin tugeva kõne, kritiseerides mõnede Euroopa riikide soovi Venemaaga mingeid erisuhteid edendada, tunnistades ka, et veel mõni aeg tagasi ajas sama poliitikat paljuski ka Saksamaa. Schäuble kinnitas, et see aeg on nüüdseks möödas, Saksamaa ei korda tehtud vigu. Euroopa ühe suurima liikmesriigina lasub Saksamaal eriline kohustus tagada Venemaaga suhtlemisel Euroopa ühtse poliitika järgimine ning hoida ära see, et seda tehtaks üle uute liikmesriikide peade. Nõukogude terrori all kannatanud rahvad on sedalaadi katsete suhtes arusaadavalt umbuslkikud ning üldse on Scäuble meelest Lääne-Euroopal viimane aeg aru saada, millised kuriteod kommunistlike võimude poolt teiselpool raudset eesriiet korda saadeti. Selleta on Euroopa ühtsusest võimatu rääkida. Selle kõigega võisin loomulikult ainult nõustuda.

Isamaa ja Res Publica Liit on esitanud Tallinna volikogule arutamiseks alternatiivse eelarve. Selle sõnum on lihtne: Tallinn ei pea järgmisel aastal tõstma makse. Tallinlasi ja Tallinnat ähvardava müügimaksu asemel tuleks hoopis kärpida linnavalitsuse kulusid ning jätta ära kulukad propaganda-ettevõtted, nagu näiteks Tallinna Televisiooni (Kesktelevisiooni) loomine. Müügimaks oleks eriti halb idee ka seetõttu, et tänaseni on selgusetu, kellelt ja kuidas seda ikkagi koguma hakatakse. Pole sugugi välistatud, et maksu administreerimise kulud kasvavad Tallinnal suuremaks, kui sellelt eelarvesse planeeritud tulu. Sellisel kilplase elul pole mingit mõtet. IRL pakutud alternatiivne eelarve jätab ära nii eelpoolmainitud maksutõusud kui võimaldab ka kaotada maamaks kodude aluselt maalt. Lahendused leitakse ka kahele teisele põletavale probleemile – üliõpilaste sõidusoodustuste kaotamisele ning Tallinna hariduse laastamisele kõigi eriteenuste nulli viimise kaudu.  Loodetavasti jätkub Tallinna volikogul piisavalt praktilist meelt, et esitatud ettepanekut tõsiselt arutada.

Tänane konverents Zagrebis oli mitmeski mõttes huvitav. Esiteks sai kohtuda taas mitme vana tuttava – Robert Harrise ja John O’Sullivaniga kunagisest Raudse Leedi meeskonnast ning Tśiili majandusime ühe autori Jose Pineraga – ajada taas juttu Lech Walesaga ning saada ka mitmeid uusi tuttavaid, kelle peetud ettekannetest mõne aja pärast oma ajaveebis täiendavalt juttu teeksin. Konverentsil tõusid esile kaks järeldust. Esiteks, mida selgemalt ülemineku alguses side kommunismiga ja endise nomenklatuuriga läbi lõigatakse, seda paremini kokkuvõttes asjad välja tulevad. Isegi, kui hiljem asenduvad esimesed mittekommunistide poolt juhitud valitsused omal ajal komparteisse kuulunutega, on pööre juba toimunud ja suur hulk tööd tehtud. Horvaatias pole siiani paraku isegi kommunismi kuriteod tõsiselt hukka mõistetud – nii leidsid vähemalt horvaadid ise, pidades just seda põhjuseks Horvaatiat kummitanud korruptsioonile ja reformide aeglusele. Uue valitsuse ja peaministriga olevat asjad Euroopat Horvaatias esindavate diplomaatide hinnangul asjad siiski selgelt paremuse poole liikuvat, mis annab alust loota, et Euroopaga liitumine Horvaatial ikkagi korda läheb. Teiseks tõdemuseks on korduvalt rõhutatud vajadus maailmale senisest rohkem rääkida, mida kommunism endast reaalsuses kujutab. See on seda olulisem, et tänaseni on paljud maad-rahvad endiselt totalitaarse kommunismi kontrolli all. Loodan ka ise sellele tööle kaasa aidata, peagi oma uut raamatut Europas esitledes. Huvi selle vastu on juba enne ilmumist suur, nii et sain ka kutse seda igal juhul Londoniski eraldi tutvustada. Üks raamat ei too loomulikult kevadet, kommunismi olemuse selgitamiseks on vaja ohtralt ja organiseeritult tööd teha. See, et see võimalik on, osutab aga Europarlamendi selle aasta otsus kommunismi kuriteod ühemõtteliselt hukka mõista samal kombel, nagu seda on tehtud natsismi kuritegudega. Selleks meile kõigile jõudu tööle.

Eile algas NSV Liidu rünnakuga sõltumatu Soome vastu Talvesõda. Vähesed meenutavad, et tegelikult oli Soome samasugune Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide ohver nagu Eesti ning teda ootas ees täpselt samasugune saatus. Sellest saatusest pääses Soome vaid tänu oma vastuhakule. Kaotades arvukalt territooriumi ja hulgaliselt inimelusid, säilitati ometi kõige olulisem: riiklik iseseisvus. See oli pikemas perspektiivis ülimalt oluline ka Eestile, sest Soome iseseisvuseta oleks Eesti tulevik olnud ilmselt veelgi raskem. Seda süngem on tõdeda, et paljud Soomet pommitanud lennukid tõusid õhku Nõukogude Liidu käsutusse Eestis antud lennuväljadelt. See on sünge tõsiasi, mida peame ühelt poolt meenutama ning kahetsema, teiselt poolt aga meeles pidama, mida iseseisvuse vabatahtlik loovutamine võib kaasa tuua. Eesti rahva hoiak toimuvasse oli aga juba tollal selge. Eestist läksid Soome vabatahtlikud, siit koguti aktiivselt annetusi Soome toetuseks. Eestist saadeti Soome salakanaleid mööda ka andmeid vene pommitajate startide kohta, mis võimaldasid neid lahe põhjakaldal “väärikalt” vastu võtta. Seda, et kindral Laidoner samal ajal Moskvas Punaarmee paraadi vastu võttis, nimetatakse reaalpoliitikaks. Nagu Eesti kurb saatus tõendab, ei tasu see kokkuvõttes kunagi ära.