Vastupanu päev
Täna meenutatakse Eestis Otto Tiefi valitsust ja teisi mehi-naisi, kes erinevatel aegadel julgesid Eesti vabaduse nimel võõra võimu vastu tõusta, isegi siis, kui lootust vähe ning ka tagantjärele mõistmiseks vähe lootust. Sest Venemaa jaoks on endiselt tegemist faśistidega, keda isegi rehabiliteerimast keeldutakse. Nii läheb Vene saadik panema pärga Tallinna “vabastajatele”, mitte aga Vabadusmonumendile. Ega soomlaste elu kergem pole, Karjalas tähistatakse samuti karjala vabastamist “faśistidest”, see tähendab soomlastest. Sedalaadi arusaamad võivad tunduda naljakad,, kuid kui kaasajal “sõltumatu komisjon” süüdistab Gruusiat Venemaa ründamises olukorras, kus ükski Gruusia sõdur või lennuk ei väljunud augustisõja ajal Gruusia territooriumilt, siis pole kahtlust, et musta valgeks rääkimine jätkub täie hooga. Arvestades seda, kui palju kuulub sellesse “sõltumatusse” komisjoni koosseisu Venemaa poolt mõjutatud tegelasi, pole selline tulemus loomulikult üllatav. Siiski oleks enne lõplike hinnangute andmist vaja ära oodata komisjoni raport, praegu on tegemist “Spiegeli” spinniga. Mida siis teha? Rahulikuks jääda, kuid oma arvamust kindlalt kuulda lasta ja tähtpäevi pühitseda. Täna tehakse seda Tartus Jaani kirikus ja Tallinnas kell 19.00 Vabadussamba juures.
Miks kirikus? Miks mitte kuskil hiies?
Miks me peame kõigil nõukogude tähtpäevade asemele uued tähtpäevad looma. Nii on see maikuus, nii ka septembris. Järgmine samm oleks need ka puhkepäevadeks kuulutada.
Kas see pole mitte riigi nõrkus – endale saame öelda, et need on meie tähtpäevad, okupatsiooni ülistajad saavad aga oma tähtpäevi pidulikult koos ka meie lippudega tähistada.
Nõus Celticuga – tõepoolest, miks ei tähistata riiklikke ja rahvuslikke tähtpäevi ka maausu kommete kohaselt hiies?