Hea oli täna saata õnnitlused valimisedu puhul Angela Merkelile, kellele rahvas andis mandaadi koos vabade demokraatidega järgmistel aastatel Saksamaad juhtida. Seda mitte ainult sellepärast, et Angela on vana tuttav juba aegadest, kui Bundeskanzleri ametini veel pikk tee käia oli, vaid eeskätt seetõttu, et selline valimistulemus on hea nii Eestile kui Euroopale. Pole ju mingi saladus, et Saksa välispoliitika käis viimastel aastatel otsekui kahte jalga – kui Merkel midagi Tiiberi toetuseks ütles, leidis välisminister vastupidist, kui Merkel midagi kriitilist Venemaa käitumises välja tõi, leidis Schröderi mõju all olev sotsiaaldemokraadist välisminister vastupidist. See kahandas Merkeli mõju ja võimalusi Euroopas. Nüüd moodustatav valitsus on nendes küsimustes ja ka muudel aladel ilmselt ühtne. See suurendab Saksamaa rolli Euroopas, mis on meile selgelt kasulik. Oleks naiivne arvata, et Saksa erisuhe Kremliga lõppeks, kuid vähemalt seni on Merkel selgelt näidanud, et Seda poliitikat ei tohi ajada üle Saksamaa ja Venemaa vahele jäävate riikide peade. Merkelil on süda õiges kohas ja tänapäeva maailmas on see oluline.

Täna meenutatakse Eestis Otto Tiefi valitsust ja teisi mehi-naisi, kes erinevatel aegadel julgesid Eesti vabaduse nimel võõra võimu vastu tõusta, isegi siis, kui lootust vähe ning ka tagantjärele mõistmiseks vähe lootust. Sest Venemaa jaoks on endiselt tegemist faśistidega, keda isegi rehabiliteerimast keeldutakse. Nii läheb Vene saadik panema pärga Tallinna “vabastajatele”, mitte aga Vabadusmonumendile. Ega soomlaste elu kergem pole, Karjalas tähistatakse samuti karjala vabastamist “faśistidest”, see tähendab soomlastest. Sedalaadi arusaamad võivad tunduda naljakad,, kuid kui kaasajal “sõltumatu komisjon” süüdistab Gruusiat Venemaa ründamises olukorras, kus ükski Gruusia sõdur või lennuk ei väljunud augustisõja ajal Gruusia territooriumilt, siis pole kahtlust, et musta valgeks rääkimine jätkub täie hooga. Arvestades seda, kui palju kuulub sellesse “sõltumatusse” komisjoni koosseisu Venemaa poolt mõjutatud tegelasi, pole selline tulemus loomulikult üllatav. Siiski oleks enne lõplike hinnangute andmist vaja ära oodata komisjoni raport, praegu on tegemist “Spiegeli” spinniga. Mida siis teha? Rahulikuks jääda, kuid oma arvamust kindlalt kuulda lasta ja tähtpäevi pühitseda. Täna tehakse seda Tartus Jaani kirikus ja Tallinnas kell 19.00 Vabadussamba juures.

Lugedes Moskvast tulnud Keskerakonna ja Venemaa võimupartei poolt saadetud käsulaudu „ajaloo ümberkirjutamise“ ja „faśismi ja NSV Liidu eksisteerinud süsteemi“ võrdsustamise vastu, tundus, nagu hakkaks Eesti tagasi pöörduma Nõukogude Liitu. Eestisse tagasi pöördumise järel sõimas Savisaar läbi teda küsitleva naisajakirjaniku, kuulutas kõiges süüdi Laari ning IRL ning teatas siis lõpuks, et talle on Moskvas sõnad suhu pandud. Sama on kinnitanud ka tema jüngrid eesotsas Enn Eesmaaga, kes usuvad, et Savisaar pole midagi sellist öelnud. Siit mõned soovitused Keskerakonnale. Esiteks: selleks, et teile pidevalt Venemaal sõnu suhu ei pandaks – küll neid on pandud Repsile, küll Seppikule, nüüd ka Savisaarele – oleks mõtet Kremliga mitte salakohtumisi pidada, vaid Eesti välisministeeriumi esindajad oma ettevõtmistesse kaasata. Või räägitakse neil kohtumistel midagi, millest Eesti Vabariigi välisministeerium teada ei tohiks?

Teiseks soovituseks oleks puhkenud segadus kiirelt ära klaarida. Seda pole raske teha. Esiteks tuleks selleks nõuda, et vastav avaldus „Ühinenud Venemaa“ koduleheküljelt viivitamatult kõrvaldataks ning teiseks selgitada, mida Savisaar oma juba Eestis tehtud avaldusega – et järeldusi II Maailmasõja suhtes pole ikkagi mõtet relvideerida – ikkagi täpselt mõtles. Kui Savisaar „talle suhu pandud sõnu“ ühemõtteliselt ümber ei lükka ja „Ühinenud Venemaa“ oma üles riputatud pressiteadet ei korrigeeri, ei jää Keskerakonnal üle muud, kui oma koostöölepe „Ühinenud Venemaaga“ tühistada. M.Reps lubas juba aastate eest, et kui „Ühinenud Venemaa“ hakkab Keskerakonnale oma ajalookäsitlust peale suruma, on koostööl lõpp. Kaua Keskerakond end ja seega paraku ka Eestit mõnitada laseb? Nii ongi Savisaare ees võimalus tõendada, et ta pole valetaja, klaarida segadus ja edaspidi ettevaatlikum olla. Kui ta seda ei tee, on lood hullud. Sellisel juhul tahaks küsida nii Enn Eesmaalt, Võsa Petsilt kui Meie Mehelt, eriti aga neilt tublidelt muusikutelt, näitlejatelt ja sportlastelt, kes te Keskerakonda kultuuri ja spordi arengu toetamiseks viimastel kuudel astunud olete – mida teie sellest arvate? Kas kommunismi kuritegude eitamine Moskva survel on tõepoolest arvamus, mida Te jagate? Kas Eesti elanikkonna lõhestamine, mida selline „non pasaran“ stiilis Moskva taktikepi järgi tantsimine endaga kaasa toob, on tõesti see, mida õigeks peate? Kui te nüüd vaikite, on see ka Teie arvamus.

Nii on Keskerakonnal hetkel lahti kaks teed: kas naasmine Eesti teele või asumine teele tagasi Nõukogude Liitu. Kumba mööda astuma hakatakse, seda on varsti näha.

Lugesin tänast “Aripäeva” ja olin algul üllatunud, siis tegi kirjutatu mulle nalja, lõpuks aga pean avaldama tunnustust kõigile, kes üritavad mind panna Euroopa Komisjoni liikme kohale kandideerima. Tänan soovituste eest, kuid ma tõesti ei taha seda teha. Olen öelnud korduvalt ajakirjandusele, kirjutanud oma blogis ja kinnitanud ka peaministrile, et ma ei soovi nimetatud ametikohale kandideerida. Seetõttu ei saa ma aru, miks mõni ajakirjanik järjekindlalt sama juttu ajab. Kas lugemisoskus on otsa saanud või on sel mingi muu põhjus, seda ma ei tea. Igal juhul võiks selle jutu lõpuks jätta, minu otsus on selge. Miks ei soovi ma Euroopa Komisjoni kandideerida? Vastus on selge: ma ei soovi loobuda oma avalikust tegevusest ei Eestis ega väljaspool seda. Euroopa Komisjoni liikmena on kirjadel Obamale lõpp peal. Euroopa Komisjoni liige peab eeskätt teenima Euroopa huve ning esindama hästi oma maad – poliitikategemine peaks olema siin välistatud. Seetõttu oleks tark valitsusparteidel mitte kõrgeid ametikohti omavahel jagada, vaid mõtelda laiemalt – miks mitte ka suhteliselt mittepoliitilise kandidaadi peale. Nii on seda mitmed maad, näiteks Soome teinud – ja olnud seetõttu komisjonis vägagi edukad. Soomes on suudetud kandidaate nimetada ka opositsiooni ridadest – eeldusel, et tegemist on kandidaadiga ühest kahest suuremast erakonnast Euroopa Parlamendis.