Täna 15.aastat tagasi oli ilus päev. Aastakümneid kestnud okupatsiooni järel lahkusid Eestist siin asunud võõrad väed. Esimest korda peale II maailmasõda võisid Eesti lapsed minna 1.septembril kooli ilma, et nende maal oleks viibinud võõrad sõjamehed. Nagu Lennart Meri ütles, lõppes sel päeval Eesti jaoks II maailmasõda. Selle päevani jõudmiseks olid võidelnud ja langenud kümned tuhanded mehed ja naised, nüüd sai see teoks. Ka viimased läbirääkimised vägede väljaviimiseks olid olnud väga rasked, hea sõnaga tuleb meeles pidada nii Eesti läbirääkijaid kui häid sõpru välismaalt, kelle toetuseta oleks olnud lootusetu Venemaad järeleandmistele sundida. Oli ju Venemaa positsioon läbirääkimiste käigus olnud vägagi karm – väed lubati välja tõmmata mitte enne kui 2011.aastaks. Kui Eesti ei soovinud oma nõudmistest taganeda, ähvardati teda sanktsioonidega. Oleks Eesti järgi andnud, jäänuks uks Euroopa Liitu ja NATO-sse meile suletuks. Selles mõttes oli 31,august 1994 Eesti ajaloos üheks pöördepunktiks. Omal ajal räägiti palju ka sellest, et Eesti oleks võinud vägede väljaviimisega oodata. Gruusia tegi seda ja maksis selle eest kallist hinda. Oleks Vene väed kauem Eestis püsinud, oleks nende väljasaamine olnud tunduvalt raskem. Igal juhul võime sellele päevale 15 aastat tagasi rõõmuga tagasi vaadata – see oli Eesti jaoks hea päev.

Kui mulle mõni aeg tagasi ühendust võeti ja teada anti, et Kesk- ja Ida-Euroopat väisav USA ase-riigisekretär Philip H. Gordon soovib oma lühikese Tallinna külaskäigu ajal minuga eraldi kohtuda, oli selle üle hea meel. Nagu näha, oli Kesk- ja Ida-Euroopast president Obamale saadetud kirjal mõju olnud. Pole ka imestada, sest kui sellises kirjas oma rahvast ka sellised suurkujud nagu Vaclav Havel and Lech Walesa alandavad, siis pole seda nii lihtne tähelepanuta jätta. Muuhulgas näitab see pöördumine jätkuvalt ka seda, et Kesk- ja Ida-Euroopa suudab jätkuvalt oma peaga mõtelda ehk kiita heaks just need USA sammud, mis neile mõistlike ja õigetena tunduvad – ning muidu oma arvamust ka mitte vaka all hoides. Ametlikule diplomaatiale rahvadiplomaatia lisamine on sellisel kohal praktiline samm. Teemaks oli peamiselt loomulikult eelpoolmainitud kiri. Hea oli tõdeda esiteks, et seda võetakse tõsiselt – kohtumine oli sellest juba ise-enesest heaks märgiks. Ning kuigi vestlus oli nagu diplomaatilises keeles öeldakse “avameelne”, oli huvitav ja kasulik kuulda USA poolseid selgitusi oma kavadest. Lõpuks võisime vaid tõdeda, et kasu oli sellest ilmselt mõlemale poolele. Nii nagu kirjastki Obamale.

Indrek Tarand on välja pakkunud mitu huvitavat ideed. Esiteks, et Tallinn vajab vahetust. Sellega ei jää üle muud kui nõustuda, põhjusi selleks on Tarand piisavalt üles lugenud. Teiseks tegi Tarand ettepaneku, et Tallinn võiks saada apoliitilise linnapea, kes ajaks ikka eeskätt linna, aga mitte partei asju. Tegemist pole uue ideega. Seda on Tallinnas varemgi välja käidud, viimati minu mäletamist mööda Paltsu linnavalitsuse ajal. Mitmel pool maailmas asju just niimoodi aetakse – poliitilised otsused kuuluvad poliitilise rahva poolt valitud volikogu pädevusse, kes võtab avaliku konkursi abil tööle linnadirektori, kelle asi on konkreetselt linna juhtida. Vähem korruptsiooni Tallinnas tuleks ju kõigile kasuks. Piisas aga vaid Tarandil oma ideega välja tulla, kui hirmus kisa puhkes. Tublid keskerakondlased tegid kohe kõigile selgeks, et tegemist on väga halva ideega. Et ilma parteita on linna juhtimine lausa ilmvõimatu, et kui linnapeal parteilist juhet pole, siis läheb asi untsu. Seda oli mõnevõrra üllatav kuulda. Ma saan aru, kui keskeerakondlased oleks Tarandi peale pahandanud, et ta julges linnapead Savisaart solvata. Sest tegelikult ei ripu Tallinna linnapea mitte Keskerakonna lõo otsas, vaid Keskerakond Tallinna linnapea lõa otsas. Sellest aga paljuski Tallinna tänased probleemid just tulenevad. Apoliitiline linnavalitsus aitaks Tallinnas asju rahulikumalt ja üksmeelselt ajada ega tooks ei ühes ega teises suunas kaasa mõttetut poliitilist vägikaikavedu. Nii et minu meelest on Tarandi pakkumisel jumet. Erakonnad võiksid pead kokku panna ning asja tõsiselt arutada.