Nädalavahetusel uksest ja aknast sisse vajuvat lubaduste massi vaadates tundub, nagu ei tahaks me ikkagi aru saada, kui tõsine Eesti olukord tegelikult on. Ma saan küll aru, et valimised on ukse ees, kuid reaalsustaju kaotamine võib praeguses olukorras väga kalliks maksma minna ehk teha ühe hoobiga tühjaks selle töö, mida oleme Eesti soost väljavedamisel teinud. Sest tõde on lihtne:
1) Kui me ei suuda lisaks valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelarvele veel ligi 3 miljardit lähema kuu jooksul kokku tõmmata, on aasta lõpuks Eestil näpud põhjas.
2) Kui me ei suuda 2010. aasta eelarvet koostades selles tulude ja kulude tasakaalu vähemalt 9 miljardi krooni võrra parandada, kasvab Eesti eelarve puudujääk 2010. aastal 7,3%-ni rahvuslikust koguproduktist.
3) Kui me eelpoolkirjeldatud samme astudes teeme neid „populaarselt“ ehk tulevikku vaatamata, lõigates jalad alt majanduse konkurentsivõimelt, siis kasvatame plahvatuslikult tööpuudust ja viime Eesti majanduslikku hukatusse.
Eesti ees seisev ülesanne on seega ühelt poolt lihtne. Eelarve tulud ja kulud tuleb tasakaalu viia ning astuda kiirelt samme tööpuuduse kasvu vastu. Teisalt on seda võimatu teha, kui iga poliitiline erakond oma „pühadest lehmadest“ ka praeguses olukorras kinni hoiab. Me oleme taas saanud suureks eituses – ei tohi vähendada töövõtjate hüvitisi, kui seda tehakse, siis hakkame kohe massirahutusi korraldada – las see miljard lennata! Meie seisame viimseni kõikvõimalike toetuste kaitsel – ka siis, kui Eestil puudub raha, et neid endisel kujul edasi maksta! Me ei tohi vähendada seda, kärpida sealt ega võtta kolmandast kohast. Kuidas eelarve aga tasakaalu saada, see ei näi poliitilist heitlust lõpliku võiduni edendavaid asjapulki huvitavat.
Niimoodi edasi ei jõua ega vankrit kraavist välja ei vea. Unustaks kasvõi paariks kuuks ära, mida me kõik eelmistel valimistel kokku oleme lubanud ning milliseid uhkeid programme neil aastatel, mil jalad maast lahti kerkisid, ellu viisime ning mõelgem sellele, mis olukorras me praegu oleme ja mida sellest väljumiseks tegema peame. Ultimatiivsed seisukohad – tulgu nad millisest suunast tahes – meid edasi ei aita.
Suurepärane — seega me lõpuks tõstame üksikisiku tulumaksu.
Tavainimesele jääb arusaamatuks, et eelarves on tulud ja kulud ning kulud ei saa olla suuremad kui tulud. Usun, et siin aitaks pikem selgitus ja kindlasti näitlikustamine. Kui töötute armee kindral Taliga (ajakirjanduslik retoorika) plaanib streiki, siis võiksime küsida streikijatelt, et kui nad ei ole nõus hüvitiste kärpimisega, kellelt siis raha ära tuleks võtta – politseilt, tuletõrjelt, arstidelt, õpetajatelt? Samuti ei teeks paha selgitada, et kui nüüd ei kärbita siis järgmisel aastal ei ole riigil raha ja hüvitisi ei maksta.
Aga kui ettevõtjad hakkavad streikima – ettevõtte omanikud otsustavad, et aitab, meie ei jaksa üksi kogu vankrit kraavist välja vedada ja lõpetavad tegevuse, ei saa kahjumit, ei vähenda kahjumi läbi oma vara?
Makstõusu jutud, mis tõstaksid ettevõtja maksukoormust on minu arvates populistlikud kuna see jutt sobib töövõtjatele ja on ju selge, et töövõtjaid on valijate hulgas kordades enam kui ettevõtjaid.
Pühadest lehmadest rääkides – mis püha lehm see vanemahüvitis on? Miks need, kes palgaralli tipus vanemapalgaga koju jäid ei või solidaarselt teiste ühiskonna liikmetega panustada? See, et vanemahüvitise saajaid ja töötuid surutis ei puuduta ei ole õiglane. Nägin isiklikult kuidas lastetarvete kaupluses müüdi 15 minuti jooksul kaks 10 000 kroonist lapsevankrit .
Sihilikult liialdades võiks ju öelda, et kui töötu, vanemahüvitise saaja jt saavad raskel ajal riigilt söögiraha ja abi eluasemekulude katmiseks on ju isegi hästi. Raskel ajal ei pea riik maksma kinni abisaaja kõrget elustandardit.
Te olete ise kahel korral Eesti raskest olukorrast välja toonud ja ka täna on teil reaalne plaan olemas. Kas on mõeldamatu, mistahes koalitsioon selliselt, et kõik ministrid oleks määratud vastavalt võimekusele. Erakondlik poliitika unustataks ja kõigil oleks üks eesmärk. Asjad hakkaksid kiirelt liikuma ja usun, et meil oleks mõne aasta pärast taas põhjust rääkida Eesti imest.
Soovid jõudu ja jaksu ning toetan valijana teie tegemisi!
Nii.
Mina olen teinud 10 aastat järjest tööd (alates 20 aastaseks saamisest), k.a. ülikooli kõrvalt. Ka preagu on töökoht olemas ja kõik on hästi, aga tulevikku vaadates on vaja kaaluda ka halvimaid variante e. koondamist.
Koondamist mitte mingit puhkusele minekut hea elu peale, nagu Reformierakond oma europarlamendi valimisvihikus kahtlustas.
Nüüd kui minul läheks kehvasti, siis lisaks töö kaotusele tahab ka IRL mulle vee peale tõmmata, sõltumata sellest, et olen alati ausalt makse maksnud ja olnud korralik kodanik. Heh. Tundub nagu nadi. Ma oleks pigem kindlama tuleviku nimel valmis need “maksuvabad reeded” ära kaotama. See oleks nagu minu elukindlustus Ergost – maksan selleks, et kui juhtub. Loodame, et surma ei saa, aga kui saan, siis …
Valitsus esitas Riigikogule vastuvõtmiseks uue töölepingu seaduse, milles rõhutatakse paindlikku turvalisust. Sellest on järgi jäänud ainult paindlikkus ja kõrvaldatud turvalisus.
No iseenesest on ju tore, et IRL näitab eeskuju kuidas oma põhimõtetest raskel ajal loobuda. Korruptsiooni vastane võitlus on juba unustatud ja maffiarühmitus nimega Rahvaliit on rehabiliteeritud. Kes pätte toetab on ka ise pätt.
Sotside pihta turmtule andmisel olete natuke sihikuga eksinud. Sotside esindet ametühingud ei nõustunud ühe lepingupoole õiguste lõikamisega. Küll on nad nõus mõlema osapoole (tööandjad ja -võtjad) võrdse kohtlemisega, ehk seaduse kehtimahakkamise edasilükkamisega. Vist kuni 01.2011
Tulude tõstmise koht on ka ettevõtjatele (palmisaartele) tehtud reinvesteeringute tulumaksuga maksustamine. Dividendide maksustamise vähendamist (nagu 25.05 ÄP’s lobistatakse) pole küll mõtet kaaluda.
Üldiselt on jutt õige ja ainuke põhjus erakorraliste valimiste nõudmisest loobumiseks on sellega kaotatav aeg.
Jutuks on kõik ilus küll, aga vaadates tõele näkku, teeb tänane valitsus kõik selleks, et alla keskmise elavate inimeste elu veel hullemaks põrguks muuta.
Tean õpetajat, kelle sissetulek kuus on 9000 EEK neto. Kõrgema palga saamiseks pidi ta omandama kõrghariduse, mida RIIK lubas igati toetada – isegi LEPING sõlmiti.
Kulud on tal niigi miinimumini viidud, kuna on kaks last ja korter (pangalaenuga).
Tänase seisuga maksis ta õppelaenu iga kuu 700.-, aga RIIGI jõhkra ülekohtu ja LEPINGU rikkumise tulemusena peab ta nüüd iga kuu tasuma 1700.-
Olen olnud siiani IRL-i valija, aga nõnda karjuv ülekohus paneb vihast iiveldama. Mis inimesed te olete.
Miks saab keegi riigifirma juht või mõni kõrge ametnik, kel on aega ka veel nõukogudes istuda, 10 – 20 korda suuremat palka. Kas ta on 10-20 korda parem, kui õpetaja. Selline ülekohus ei mahu pähe.
Kui IRL sellisele ülekohtule vastu ei astu ja riigipoolset sigatsemist ei lõpeta, siis on üks üsna suur seltskond, kes Teid lihtsalt enam ei vali.
Kui teistel on mingi lootus ise oma sissetulekut parandada siis lapsega kodus oleva ema vanemahüvitise kallale minemine on võrreldav kinniseotud kätega lamaja peksmisega! See aeg kui neid praegu kodus olevaid lapsi plaaniti ja tehti ei rääkinud mitte keegi isegi teoreetilisest võimalusest, et vanemahüvitist vähemaks võetakse.
Jääb mulje, nagu ei kirjutakski siin üks valitseva erakonna juht vaid hoopis noor opositsioonipoliitik. Kes on need “me”, kes peaksid praegu viivitamata otsuseid tegema? Ja veel ebapopulaarseid? Tehke siis, sest olete positsioonil, kus neid otsuseid võib teha! Vähem möla, pikem samm.
Tulumaksu langetamine oli viga. Langetada tulumaksu ülekuumeneva majanduse juures oli rohkem kui viga – see oli sulaselge idiootsus. Nüüd, kui majandus kukub, pole tulumaksu kerge tõsta aga ilmselt seda tõstma peab. Ei maksa hellitada lootust (Ansip seda küll teeb), et taastub paari aasta tagune majanduse dünaamika – tingimusi selleks ju pole.
Kui valitsuserakonnad oleks sagedamini reaalsusega kontaktis, oleks olukord parem. Paraku pole ilmselt ajupotentsiaali. Praegugi prevaleerib propaganda ratsionaalsuse ja tavalise sündsuse ees. Paraku ka siin blogis.
Lisaksin veel mõned mõtted:)
Lugesin just üht artiklit MIT-i professori ja IMF-i endise peaökonomisti Simon Johnsoni sulest:
http://www.theatlantic.com/doc/200905/imf-advice
Keskendub USA-le aga kirjutab ka muu maailma olnud kriisidest. Üks huvitav mõte – majanduslikke lahendusi on enamasti lihtne leida. Põhjus, miks need tihti ei tööta, on poliitikute suutmatus/tahtmatus teha vajalikke otsuseid. Selle taga on sageli semukapitalismi seosed – seosed ärieliidi ja poliitikute vahel. Nii tehakse sõpradele sobivaid otsuseid, isegi , kui need üldise olukorra halvemaks teevad.
Tõepoolest ülimalt lihtne: “Eelarve tulud ja kulud tuleb tasakaalu viia ning astuda kiirelt samme tööpuuduse kasvu vastu.”
Miks seda kulude poolt siis tuludega tasakaalu ei viida???
Tulusid suurendada ei saa. Maksukoormus on niigi üle 50%. Mis näitab, et maksudest riigile koguneva rahaga käiakse väga ebamõistlikult ringi.
Mis puutub “pühasse lehma” töövõtjate hüvitise näol siis on see ainult praeguse valitsuse kiiks suruda läbi vaid tööandjatele kasulik osa Töölepinguseadusest. Riigi ja ettevõtja vastutus soovitakse töövõtja (võiks öelda, et ettevõtja valede otsuste tõttu töötuks jäänud endise töövõtja) kaela lükata. Miks IRL seda toetab? IRL pole ju ametlikult ettevõtjate partei?!
Kui seadus ei kukkunud hästi välja siis lükatagu see tervikuna (koos töövõtjate hüvitistepaketiga ja ettevõtjate vastutusest vabastamisega) edasi!
Jõudu riigi kulutuste kokkutõmbamisel!
Hea on lugeda lubadusi – kasvõi “luua 20 000 uut töökohta”
ütle Mart, kes neid töökohti loob – kõik on kõvad mehed rääkima ja lubama, aga kui tegudeks läheb, siis neid mehi küll näha pole
Kui juba sellised suured numbrid on ette võetud, siis paluks IRL tegijate poolt panna iga päev kirja, mitu töökohta Teist keegi juurde loonud on.
Hea oleks lugeda ja võrrelda, kas olete ainult jutumehed või tegudemehed
See vanemahüvitise ülempiir saab veel IRL-ilegi kirstunaelaks.
Lugupeetud Mart Laar
IRLi pikaajalise toetajana pean kahjuks teatama, et seekord jään Teiega eriarvamusele. Valitsus käitub ametiühingutega üleolevalt ja ignoreerides Kolmepoolselt kokku lepitud lepingut ühepoolselt rikkudes rikub valitsus kindlasti head poliitilist tava, kui mitte enamat. Demokraatiast kõrvale kaldumist kasutavad Eestis ära alati iseseisvusvastased jõud. Põhjuseks ei saa mingil juhul olla raha puudumine ja maksutõusu vältimine vaid, seaduse jõustumine tuleb lihtsalt edasi lükata ja võtta see siis vastu uuel kujul või muutustega, kui raha on valikuteks. Mingit positiivset mõju majandusele see seadus antud hetkel ei avalda. Ühtegi ettevõtet see uus seadus vee peal ei suuda hoida, ega ühtegi töökohta see ei säilita. Vastupidi paljud inimesed jäävad veel hullemasse majanduslikku olukorda ja see vähendab siseturu tarbimist veelgi. Samuti ei suuda see säilitada valitsuse stabiilsust, sest valitsuse koosseis muutub. Rahvaliitu, kui poliitilist laipa mööda valitsuskoridore vedades saavutatakse küll hetke eesmärgid, aga kogu lugu on pehmelt öeldes häbiväärne ja lühinägelik. IRL kaotab valimistel hääli ja mille nimel? Parandamaks ülbe ja ennasttäis Reformierakonna positsioone. Kõik see mängib hea positsiooni kätte ainult Keskerakonnale.
Hea Mart Laar tõmmake tankistimüts silmadelt ja hüpake Reformierakonna tankilt maha, sellega ei tasu lõpuni sõita. Kui IRLi konservatiivsed vaated põhinevad rahvuslikel või kristlikdemokraatlikel ideaalidel, siis antud juhul ei kaitse Te kumbagi. Rahvuselane ei saa kaitsta ainult kitsa ringi tööandjate huve. Mis huve antud juhul? Kelle huvides on koalitsiooni minek parteiga, kellel ei olegi kindlat maailmavaadet ja kelle juht on tunnistatud kurjategijaks – korruptandiks. Mängides politiilisi mänge, mängite maha kõik ideaalid ja muudate IRLi samanäoliseks populistide ja korruptptantidega, kellest alati on püütud erineda. Tänapäeval pole ammu enam põhiküsimuseks vasak- või parempoolsus, kõik räägivad tasakaalustatud arengust ühiskonnas, küsimus on rohkem kuidas ja kui puhtalt poliitilisi mänge mängitakse. Rahvuslus ei saa olla klassipositsioonidele asetuv. Meil on kõigil ühine Eesti.
Eestis, kus lapsi sünnib poole vähem, kui rahvuse jätkusuutlik areng eeldab, ei saa toetada ühtki valitsust, kes tahab kokku hoida koolilõuna, 300 kroonise lastetoetuse või ranitsatoetuse pealt ja samal ajal tunneb sügavat muret ettevõtjate käekäigu üle. Kui ettevõtja oma nime väärib, tuleb ta välja ka kitsal ajal.
Eurole üleminek on majandust elavdav, kui seda majandust selleks hetkeks enam alles on. Eurole üleminek ei saa olla eesmärk omaette, mis pühitseb kõik abinõud.
Kutsun siinkohal üles kaitsma IRLi valitsuses eesti rahvuse huve ja loobuma koalitsioonist Reformierakonna ja Rahvaliiduga. Eesmärgiks tuleks seada uue koalitsiooni loomine sotsiaaldemokraatidega, kaitsmaks rahvuse huve laiemas mõistes.