Viimastel päevadel uuele tasemele jõudnud verbaalne sõnasõda koalitsioonipartnerite vahel on tõstatanud küsimuse, kas järgmisel nädalal on Eestis võimul sama koalitsioon või enam mitte. Sõna on võtnud ka Vabariigi President, kes peab vajalikuks koalitsiooni jätkamist – vähemalt seni kuni Eesti majandust saatuslikult mõjutavad otsused on langetatud. Selle seisukohaga saab vaid nõustuda. Eestil on hetkel vaja küll kõike muud kui valitsuskriisi. Olen jätkuvalt veendunud, et praegune valitsuskoalitsioon on Eestile antud hetkel parim. Olen juhtinud kahte valitsust, kuhu on kuulunud maailmavaateliselt erinevad jõud ning mõlemad nad on edukalt toimida suutnud. Miks ei peaks seda siis tegema ka praegune? Küsimus on ka vastutustundes – koos on praegune valitsuskoalitsioon aidanud praegust suppi kokku keeta, koos tuleb meil see ka lõpuni helpida.
Koos jätkamiseks on vaja hetkel teha kolme asja:
1) Lõpetada sõnasõda avalikkuses – see ei aita koosmeele tugevnemisele kaasa.
2) Lähtuda kõigis otsustes kahest Eestile antud hetkel olulisemast ülesandest – viia eelarve tulud ja kulud tasakaalu ning seista vastu tööpuuduse kasvule, toetades selleks kõiki võimalusi kasutades ettevõtlust.
3) Unustada lähemateks nädalateks poliitiliste “punktide” kogumine, erinevate erakondade pühad lehmad, huvigrupid või kihid, keda üks või teine erakond arvab end esindavat ning lähtuda ainult vajadusest Eesti kriisist välja viia. Eesti ei tohi muutuda varem tehtud vigade või ülejõukäivate lubaduste pantvangiks – lähtuda tuleb hetkel vaid sellest, mis aitab eelarvet kontrolli alla saada ning tööpuudust vähendada.
Koalitsiooni jätkamine on seda võimalikum, et tegelikult on kokkulepe ju väga lähedal. Eelarve kontrolli alla saamiseks vajalikud kärped on kindlasti ebameeldivad, kui igal juhul tehtavad. IRL on kompromissideks valmis. Leiame, et kuigi läbiv palgakärbe avalikus sektoris on ilmselt möödapääsmatu, ei saa seda rakendada miinimumpalka saavate töötajate puhul ning ka keskmist palka saavate töötajate palgakärbe peaks olema väiksem kõrgepalgalistest. Mis puutub töölepingu seadusesse, siis on siin samuti laual mitmeid võimalusi, ülejõukäivate lubaduste korrigeerimisest paraku aga pääsu pole. Kõige rohkem vajame aga tahet koos edasi tegutseda ning Eesti kriisist välja viia. Kui see tahe puudub, siis pole tõesti enam midagi teha.
Probleem on selles,et üleval pool inimesed ei saa aru ja ei anna endale aru, mida nad teevad.Tekib rahval küsimus,mis Riigi Isadele tähtis on,kas eurole üleminek või rahva ja riigi heaolu?.Tundub,et euro huvitab rohkem kui rahvas.Teised riigid aitavad rahvast,teevad raha süste küll pankadesse,tööstustesse jt.kohtadesse aga meie riik ei võta midagi ette ja laseb rahval täielkult põhja minna ja vaesuda.
kaotage alampalk ära, see on yks põhjus, miks inimesi lahti lastakse ja töökohad kaovad.
1. Langetame lahja alko aktsiisi, turgutame tarbimist ja muudame ennast põhjanaabritele taas aktiivsemaks. Nagu näha 2 järjestikust aktsiisi tõstmist pole laekumist suurendanud, ainult õlu on poes väga kalliks läinud. Vähendame salaalko osakaalu. Samas tuleks keelata igasugune alkoholi reklaam. Kes teab see leiab ka ise toote üles. Miks võib alkot reklaamide internetis suvalisel kellajal?
2. propageerime sihtturismi (teadusturism, koverentsturism, sporditurism, raviturism, pokker jne) ning vajadusel aitame riiklikult. Meile on tähtis, et välismaa raha toodaks eestisse ning see läheks eestis ringlusesse.
3. Lööme korra majja FIE majanduses. Rahakott erarahakotist lahku, tekkepõhine raamatupidamine jne. Usun, et selles vallas tehakse liiga palju maksude optimeerimist. Enamik FIEsi on miinuses või omadega nullis. FIE tulu peaks olema maksuvaba, mis jääb ettevõtlusesse, kuid endale makstav erarahakotti minev tulu maksustatud nagu palk.
4. HALDUSREFORM! sellega saaks ka ametnikearmee taas optimaalseks. Ettevõtted struktureerivad ennast ümber, seda peab ka riik tegema. Ühtlustada tuleb ka kasutatav IT baas ning ka haldusasutuste kodulehed peaksid olema ühesugused, et igas asutuses oleks analoogne asi kergelt leitav. Võrdluseks tasub uurida USA ülikoolide kodulehekülgi. Need on kõik täpselt sama struktuuriga ning kogu info on kergelt leitav ning analüüsitav.
5. Kaaluda Tallinnasse või kui Edgariga kokkuleppele ei saa siis mõnesse muusse linna/valda punaste laternate tänava loomist ning riiklikult maksustatud “teenuste” pakkumist. Vt ka punkt 2. Nõudlus antud valdkonna vastu on olemas ning äri käib ju nii ehk naa. Ka “spetsialistid” on meil olemas, keda ka usinalt teistesse riikidesse eksporditakse. Raha tuleb riigil üles korjata!
6. Maksuvabastada vaid Eestisse tagasi investeeritud ettevõtlustulu.
7. Lõpetada igasugune JOKK skeemide kasutamine PPP skeemides. Igasugune koolide remontide ja munitsipaal pindadega sahkerdamine. Läbipaistvus puudub täielikult.
8. Haridussüsteem KOV kontrolli alt riigi kontrolli alla. Koolimajad, lasteaiad jne tuleb viia Riigi kinnisvara omandisse. Haridustöötajate jne palk maksta otse mitte läbi KOV. Nii on võimalik haridusvõrku tõhustada, optimeerida ning saada lahti ka ühest haldusreformi pidurdavast tegurist, KOVi pidevast kemplemisest haridusteemadel.
9. Eurorahad tuleb vähemalt 90% ära kasutada. Kibekähku on vaja leida meetmed, et kiiremas korras võtta kasutusele kogu infrale mõeldud raha. Ehitussektor vaagub hinge ning riik saab sama raha eest hetkel oluliselt rohkem. Kokkuvõttes võidavad kõik. 1) Via Baltica, Tallinn-Tartu, Raudtee Vene suunas, uus sild Narva (mnt raudtee) jne. Meie geograafiline asukoht paratamatult teeb meist transiidimaa.
10. Viia sisse ametnike rotatsiooni nõue, et ei oleks eluagseid ametikohti. 20 aastat ühe koha peal istunud inimene on töövõimetu ning vanas kinni.
Mõningaid noore inimese mõtteid, tahaksin ka 10a pärast elada vabas ja õitsvas Eestis!
“Viimastel päevadel uuele tasemele jõudnud verbaalne sõnasõda koalitsioonipartnerite vahel…”
Vanade kreeklaste kultuurist on ka meie keelde kandunud verbaalset sõnasõda tähistav mõiste ‘agoon’. Verbaalne sõnasõda = agoon.
Mõisteid ja seisundeid veidi vabamalt arendades võiks siis öelda, et praegu on koalitsioon jõudnud agooniasse.