Äsjane Euroopa Parlamendi otsus mõista natsismiga samal kombel hukka ka totalitaarse kommunismi poolt korda saadetud kuriteod, on kahtlematult ajalooline. Kui Tunne Kelam viis aastat tagasi Euroopa Parlamenti kandideerides seadis just selle otsuse läbisurumise üheks oma eesmärgiks, vangutasid paljud kahtlevalt pead. See, et Euroopa Parlament sellise otsuseni jõuab, tundus enam kui kahtlasena. Nüüd on see otsus kõigele vaatamata tehtud – olgu tänatud kõik, kes selleni jõudmisele kaasa aitasid. Oleks loomulikult hea, kui kommunismi kuritegude tunnustamise ja hukkamõistmiseni jõuaks ka Venemaa. Seal näivad asjad kahjuks vastupidises suunas arenevat – kommunismi kuritegudest rääkijaid ehk Venemaa mõistes “Nõukogude Liidu poolt II maailmasõjas saavutatud ajaloolise võidu” kahtluse alla seadjaid ähvardatakse lausa kriminaalkaristusega. Huvitav, kas see tabab kõiki Euroopa Parlamendis nimetatud otsuse poolt hääletanud saadikuid või ainult otsuse algatajaid? Igal juhul on selge see, et töö seisab alles ees. Otsuses on loetletud mitmed sammud, mille astumist Euroopa riikidelt oodatakse – nii kommunismi kuritegude uurimisel, teadvustamisel kui jäädvustamisel. Esimeseks neist on kahtlematult 23.augusti kui natsismi ja kommunismi ohvrite mälestuspäeva väärikas tähistamine. Seda enam, et sel aastal see tähtpäev Eesti jaoks veel mitmete teiste ümmarguste tähtpäevadega – 30 aastat Balti apellist ja 20 aastat Balti ketist ilusasti kokku langeb.
Hej! Uskumatu, ja.See on skandaal,et kommunismi kuridegudest läänes vaikitakse. Ainult vähesed vaimuinimesed on asjaga kursis. Yldsusel on ainult udune arusaamine, komm. parteid olid/on jätkuvalt respekteeritud ja kyllalt möjukad, nyyd miljö ja feminismi varjus. Mötlen vahel hirmuga, kas nii jääbki, yleelanud on ju pea köik manalas. Peaks juutide edukat “ristikäiku” kopeerima?
Olen röömus, et huvitava blogi leidsin
Edu ja tervist! Vivian
Lugupeetud Mart Laar
Arvan (ja kardan), et Venemaa ei tunnista ega mõista kunagi hukka kommunismi poolt korda saadetud kuritegusid. Vastupidi, nn ”vene ajaloolased” joonistavad aina uusi ajaloo variante, kus kannatajaks on ainult üks rahvus. ”Teised” ajaloolased on aga valetajad ja vassijad. Ja eks neid retušeerituid variante on kuulda-näha ka Eestis.
Kuidas hindate Jüri Lina raamatut ”Skorpioni märgi all” samuti Aleksandr Solženitsini ”Kakssada aastat koos(dvesti let vmeste”? Aiman poliitkorrektset vastust. Aitäh, et sellel teemal kirjutate
Toetan teie aktiivsust punavene terrori teadvustamisel. IGASUGUNE inimsusevastane tegevus tuleb reflekteerida ja registreerida, olenemata täideviijast. Vene poole küüniline suhtumine Katõni sündmustikku seletub osalt selle sobimatusega patenteeritud messiaanliku immitsaga. Hea, kui keegi julgeb närukaeltele peegli nina alla torgata. Avalikustama peaks terve käsuliini kuni otseste timukateni, paraku on vist vastavad dokumendid hävitatud või väidetakse seda olevat, nagu te Sirbis kirjutate. Sellise veretöö elluviimise mastaapsust ei suuda terve mõistus aduda. Nagu ka selle mahavaikimise kokkulepet. Wajda “Katõn” andis Aristotelese inimesemääratlusele “poliitiline loom” uue mõõtme.
PS Medvedjevi-poolne ajaloo võltsimise hukkamõist saab Katõni taustal samuti uue tähenduse.