Parem hilja, kui mitte kunagi, võiks õhata teate peale, et valitsus asub mai algul koostama järjekordset kärpeelarvet. Teisalt pole rõõmustada midagi. Sest otsused, mida tuleb eelarve poole aasta pealt kärpimiseks teha, saavad olema kõike muud kui kerged ja meeldivad. Oleks samade otsusteni, mida nüüd tegema hakatakse jõutud aasta alguses, poleks tänane ülesanne nii raske täita. Taganeda pole aga kuskile ning süüdistada pole ka kedagi teist peale iseenda. Süüdlaste otsimine ei vii meid kuskile ja omavaheline kisklemine ka – süüdi oleme me kõik, kaasa arvatud minugi erakond ja ma isegi, kes pole suutnud end tagasi hoida kriitikanooli partnerite pihta saatmast. Eesti probleemide olemuse võttis OECD raport üsna täpselt kokku – headel aegadel tehtud halvad otsused. Välja saame sellest olukorrast tulla aga vaid ühiselt töötades, oma “poliitiliste märkide” hoidmisest loobumise ning töötavate lahenduste otsimise teel. Igal juhul on selge see, et kui Eesti ei suuda eelarve puudujääki kontrolli all hoida, kannatavad selle all kõik, ka need, kes valitsuskoalitsiooni kimbatuse üle vargsi rõõmugi tunnevad. Nii ei jää valitsuskoalitsioonil midagi muud üle, kui saada rahandusministrilt võimalikult kiirelt ettepanekud ning siis õiged, kuigi ilmselt masendavalt ebapopulaarsed, otsused ära teha. Seejuures on aga oluline ka aeg – oleme juba seda – ja see tähendab sadu miljoneid kroone – kaotanud, rohkemaks enam ruumi pole. Sest võime vaid ette kujutada Eesti olukorda, kui ühel hetkel avastame, et tegime eelarvesse järjekordse ülivalusa lõike, kuid sellestki ei piisa püstitatud eesmärkide saavutamisest. Samas on ülimalt oluline eelarve tulude ja kuludega tegeledes vaadata ka mündi teist poolt ehk seda, mida saab ära teha tööpuuduse kasvu pidurdamiseks. Töötute armee kasv võib nimelt ühel hetkel muuta mõttetuks kõik pingutused eelarve kärpimiseks. Negatiivsete otsuste kõrval vajab Eesti ka positiivset ja mis saaks olla parem, kui konkreetsete sammude astumine ettevõtluse toetamiseks ning töökohtade hoidmiseks.

Keskerakonna volikogul esines Edgar Savisaar taas huvitava avaldusega, teatades, et Eesti senised saadikud on Europarlamendis esindanud rohkem Moldaavia või Gruusia kui Eesti huve. Selline lähenemine osutab ühelt poolt kahetsusväärset huvipuudust ning teadmatusest Euroopa Parlamendi töö suhtes, teiselt poolt tõstatab aga küsimuse, keda kavatseb Edgar Savisaar ise siis Europarlamendis esindada? Eesti rahvas see igal juhul pole, sest Savisaar on nimekirja etteotsa seatud peibutuspardiks lihtsameelsetele inimestele – Brüsselisse ta minna ei kavatse. Muuks kui valijate petmiseks ei saa sellist käitumist nimetada. Nii-siis, Eesti rahvas on Savisaarele petmiseks, mitte esindamiseks. Keda Keskerakond siis aga Brüsselis esindada kavatseb? Sellele küsimusele vastamiseks on mõttekas lähtuda vanasõnast, ütle mulle, kes on Sinu sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled. Ma ei hakka siin rääkimagi, et Edgar Savisaare kampaaniat rahastavad ärimehed Slovakkiast, veelgi huvitavam on aga meeles pidada, et Keskerakonnal on jätkuvalt kehtiv koostöölepe Venemaa võimupartei Ühinenud Venemaaga. Kui muud asjad maailmas muutuvad, siis see lepe püsib kindlalt kui kalju, isegi peale seda, kui Ühinenud Venemaa Venemaa saadikud Riigiduumas seaduse algatasid, mille kohaselt II maailmasõja ajalugu moonutavad ning natsismi kommunismiga võrdsustavad tegelased tuleb viivitamatult kriminaalvastutusele võtta. Siin peitub ilmselt vastus ka küsimusele, keda Keskerakond Brüsselis esindama kavatseb hakata.

Täna algab Tallinnas Euroopa mõjukaima poliitilise jõu – kristlikke demokraate ja konservatiive ühendava Euroopa Rahvapartei (EPP-ED) Europarlamendi saadikurühma juhtide kohtumine. Tegemist on inimestega, kelle nimed pole vahest avalikkusele sedavõrd tuttavad kui peaministrite või presidentide omad, kuid kes tegelikult määravad paljuski ära selle poliitika, mida Euroopa ajab. Europarlamendi otsused kujundavad juba praegu ligi 60% meie seadustest, tema roll Euroopas – eriti selle välispoliitika kujundamises – on kiirelt kasvamas. Seda meeldivam on see, et nimetatud seltskond just Tallinna oma kogunemiskohaks on valinud. Kindlasti on see ühelt poolt tunnustus Eestile, teiselt poolt aga ka Isamaa ja Res Publica Liitu Europarlamendis esindanud ning EPP juhtide hulka kuuluvale Tunne Kelamile, kes on suutnud endale selles Europarlamendi suurimas rühmas märkimisväärse positsiooni võita. Tallinna tänavatel ning prügikastides käivat valimiskampaaniat vaadates, kus üks Euroopas liberaal-demokraatlikku saadikurühma kuuluv erakond teist sopaga üle kallab, kehitavad need Euroopa tegelikud tegijad vaid õlgu. Elu on Europarlamendis karm – loeb vaid see, kui suur sa oled – ning liberaaldemokraadid pole Euroopas paraku mingid tegijad – sest nad on lihtsalt nii väiksed. Europarlamendis on paraku aga just see mis loeb. Siiri Oviir ja Toomas Savi on kenad ja töökad inimesed, neist või nende võimalikest järglastest pole Eestil Europarlamendis kahjuks mingit tulu, sest nii kurb kui seda öelda, pole liberaal-demokraatidel oma väiksuse tõttu Euroopas lihtsalt mõju. Vabandan, kui need sõnad kedagi solvavad, kuid nii see lihtsalt on. Euroopa tegelikele tegijatele aga – tere tulemast Tallinna ja tegusat nädalavahetust!

Olukord ei Eesti majanduses ega ka Eesti naaberriikides pole kiita. Seda sõnumit on viimastel päevadel lõputult korratud. Näib, et lõpuks hakkab olukorra tõsidus ka otsustajatele kohale jõudma. Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga hinnangul tuleb kärpida sellel aastal eelarves veel vähemalt 7 miljardi krooni ning järgmisel aastal vähemalt 13 miljardit. Selle eelduseks on omakorda 3 miljardi kroonilise kärpe viivitamatu teostamine. Paraku pole valitsus sellel alal suutnud suuremalt edasi liikuda. 20.aprillil on aga viimane päev, mil saadud andmete alusel Euroopa Liit koostab mai teisel poolel hinnangu Eesti majandusele. Kui me selleks ajaks oma esimese kärpega hakkama pole saanud, siis läheb olukord äärmiselt tõsiseks. Nii pole Eestil enam võimalust otsustamisega oodata. Kui tahame praegusest olukorrast väljuda, tuleb kõigil unustada oma poliitilised märgid ja prioriteedid ning teha seda, mida Eestil vaja. See on esiteks eelarve tasakaalu saamine ning teiseks töökohtade hoidmine. Kõiki esitatavaid ettepanekuid tuleb kaaluda neist peamistest prioriteetidest lähtudes. Kui jätkame maja ühest otsast juba haaranud tulekahju kustutamist jätkuvalt klaasiga vett tassides, on varsti kogu maja tules. Nii pole valitsusel muud võimalust, kui täna kell neli algaval kabinetinõupidamisel kokkuleppele jõuda ning poliitilistest põhjustest lähtuv otsuste blokkimine lõpetada.

Lugesin just “Postimehe” on-line versioonist uudist “Valitsus jätkab pensionisammaste kõigutamist”. Kuigi juttu on valitsusest, pole ühelegi valitsusega seotud poliitikule või ametnikule viidatud, uudis ise aga ajab lugejal – eriti loomulikult kolmanda sambaga liitunutele – kananaha ihule. Paanika pole aga küll see, mida Eestil praegusel niigi raskel hetkel vaja läheb. Nii pean oma kohuseks üheselt ja selgelt deklareerida: III samba kõigutamine jääb nüüd küll ära – kui keegi peaks seda tõesti teha tahtma. Juba II samba sissemaksete peatamine on väga valus ning arvukalt riske sisaldav otsus, kui nüüd asuda ka kolmanda samba kallale, ei jääks Eesti riigi usaldusväärsusest suuremat järele. Seda on riigil praegusel keerulisel ajal igal juhul vaja. Nii võin IRL esimehena kinnitada, et III samba kallale valitsus ei lähe. Mul on seda lihtsam teha, et seda küsimust pole koalitsioonis ka arutatud. Kui mõni ametnik või poliitik neid mõtteid oma peas hellitanud ka on, siis valitsus pole midagi sellist otsustanud. Sedalaadi mullid tekitavad paraku parajat segadust ning suurendavad hirme, mida meil on selletagi palju. Olen veendunud, et samal seisukohal on ka meie koalitsioonipartnerid.

Äsjane Euroopa Parlamendi otsus mõista natsismiga samal kombel hukka ka totalitaarse kommunismi poolt korda saadetud kuriteod, on kahtlematult ajalooline. Kui Tunne Kelam viis aastat tagasi Euroopa Parlamenti kandideerides seadis just selle otsuse läbisurumise üheks oma eesmärgiks, vangutasid paljud kahtlevalt pead. See, et Euroopa Parlament sellise otsuseni jõuab, tundus enam kui kahtlasena. Nüüd on see otsus kõigele vaatamata tehtud – olgu tänatud kõik, kes selleni jõudmisele kaasa aitasid. Oleks loomulikult hea, kui kommunismi kuritegude tunnustamise ja hukkamõistmiseni jõuaks ka Venemaa. Seal näivad asjad kahjuks vastupidises suunas arenevat – kommunismi kuritegudest rääkijaid ehk Venemaa mõistes “Nõukogude Liidu poolt II maailmasõjas saavutatud ajaloolise võidu” kahtluse alla seadjaid ähvardatakse lausa kriminaalkaristusega. Huvitav, kas see tabab kõiki Euroopa Parlamendis nimetatud otsuse poolt hääletanud saadikuid või ainult otsuse algatajaid? Igal juhul on selge see, et töö seisab alles ees. Otsuses on loetletud mitmed sammud, mille astumist Euroopa riikidelt oodatakse – nii kommunismi kuritegude uurimisel, teadvustamisel kui jäädvustamisel. Esimeseks neist on kahtlematult 23.augusti kui natsismi ja kommunismi ohvrite mälestuspäeva väärikas tähistamine. Seda enam, et sel aastal see tähtpäev Eesti jaoks veel mitmete teiste ümmarguste tähtpäevadega – 30 aastat Balti apellist ja 20 aastat Balti ketist ilusasti kokku langeb.