IRL tööplaan – vajame Sinu arvamust!

Minu meelest eelarve puudujääk küll ei tohiks katkestada tasakaalustatust, kus tegeldakse kõikide valdkondadega. Vaja oleks vb just detaili minna ja vaadata eraldi üle põllumajandus, IT ja muud valdkonnad.

Mina olen juba tükk aega mõelnud sellele, et miks öeldakse, et Eestis ei ole piisavalt maavarasid ja ressursse, et toota näiteks kõrgtehnoloogiat? Märkimisväärne põhjus on see, et kõrgtehnoloogiat hakkasid tootama ennekõike kindlad maad koha peal leiduvatest või kergesti sisse ostetavatest vahenditest. Eestis ei ole tehtud põhjalikku analüüsi, mis on siinsed maavarad ja nende füüsikalised omadused – sellest seisukohast, et kui meil ei ole kiibi tootmiseks materjali A, siis võib-olla saab robustse, toimiva ja mitmesugustes seadmetes kasutamiseks piisavalt kiire kiibi materjalist B, millest seda USA’s ega Hiinas lihtsalt ei ole vaja toota, sest olemas on muud materjalid. Ekspordi suurendamisest räägitakse palju, ent impordi vähendamine on teine oluline teema – Eesti kõige suuremad impordiartiklid on ilmselt Eesti kõige suuremad probleemid. Innovatiivne lähenemine materjalide kasutamisele oleks kahtlemata Eesti jaoks üks olulisemaid prioriteete, millele suunatud projekte tuleks tugevalt rahastada ja promoda – IT on tore valdkond, ent siiski üks paljude seast ja e-riik ei saa olla mingi lõplik lahendus (väidan seda, olles ise küllalt kõrgel tasemel programmeerija) …kogu see e-asi on mõeldud siiski kasutamiseks reaalsetes füüsilistes masinates ja kui kogu fookus on asjadel, nagu veebid ja tugiinfosüsteemid, siis on reaalne kasutegur tegelikult madal – ulatub väga piiratud valdkonda, so. asjadesse, millel ei ole füüsilist väljundit või millel see on kaudne.

Selline “talupojalik” suhtumine, et mida siin on ja mida sellega teha saab – samas innovatiivselt, rakendades asju nii, nagu seda mujal ei ole olnud vaja teha – viiks sihile lähemale.

Tore, et on tekkinud plaan. Ent suurim takistus on, et ei ole vaja midagi toota . Kuidas luua ettevõte, kui mingit uut toodangut pole vaja? Kõigepealt tuleb tekitada vajadus.

Näen reaalset võimalust biomassist energia tootmisel. Põllumajandusministeerium koostas juba paar aastat tagasi biomassi ja bioenergia arengukava, Seda on jõudumööda täidetud, praegu tuleks plaani järgi rakendada turumeetrmeid asja kiiremaks edendamiseks. Kriisi tõttu tuleb seda teha hästi jõuliselt. Meie suur võimalus on selles, et hakkepuitu jääb üle, mitte ei tule puudu, nagu ennustati Väo ja Tartu koostootmisjaama käikuminekuks. See tähendab, et tuleb luua kiiresti veel koostootmisjaamu. Kogu võimalik koostootmisressurss tuleb tingimata ära kasutada, lisaks viia kaugküttekatlamajad üle puiduküttele. Tuleb ära kasutada raiejäätmed. elaktriliinide alune võsa, kraavikallaste võsa, valgustusraidest tekkiv võsa. Siin on erinevaid töökohti tuhandetele. Fossiilkütuste import väheneb, põlevkivi jääb rohkem alles.

Teine võimalus on meie kasutamata maaressurss. Tuleb soodustada viljapuuaedade rajamist, kus kasvataksime talveõunu. Praegu on meil liiga paljuju sügissorte. Poola õunad on küll odavamad, kuid kuna parim osa tuleb ära koorida, ei olegi kokkuvõttes erilist hinnavahet. On vaja kaasa aidata, et tänavu suvel saaksid töötud endale ise kasvatada mahejuurvilju ja -aedvilju. Ei maksa põlata käsitsitööd – juurviljaksvatus enda jaoks, kraavipõhjade hooldamine, metsalangetus on täiesti masinaga konkurentsivõimelised.

Tänan nii Tambetit kui Avo Rosenvaldi ettepanekute eest. Põhimõte, et meil tuleb seda, mis meil endal olemas on osata ära kasutada, on ainuõige. Selles mõttes on Teie ettepanekud teatavas mõttes ka sarnased. Mis puutub biomassist energia tootmisse, siis olen selle võimalusi viimastel päevadel uurinud – siin on mõnes kohas tegemist ka seadusandluse puudujääkidega, mis seda tegevust praegu takistab. Selle asjaga tasub edasi tegeleda.

Jah, ainuõige, ent seda on aetud mõnevõrra halva külje pealt – kampaania “eelista Eestimaist” ei anna kuidagi võimalust seda teha, olles suunatud tarbijale; ettevõtlusele sellist asja tegelikult suunatud ei ole.

Raha kui sellise puudusel on üks ilmselge nõrkus – tihtipeale kaotavad töid inimesed, kes võiksid üksteisele kasulikud olla; äriliselt on asjad kuidagi põhjendatud, ent kui põllumehele ei pakuta piisavalt tööd, haiglates süüakse vähem ja samas põllumehed ei saa nii palju arstiabi, kui võiks, siis on lahendused tegelikult olemas. Takerdumine rahade liikumisse seal, kus on olemas elulised lahendused, on natuke halb – on võimalik minna mingil määral üle naturaalmajandusele, mis küll halvendab natuke ärikliimat ja majandussüsteemi üldist kindlust (nõudis palju aega ja ideoloogilist tööd, et talumehi rahamajandusele üle viia, kuna esialgu seda lihtsalt ei mõistetud ega peetud kuidagi põhjendatuks). Mul on tunne, et kriisiolukorras on üsnagi õige lähenemine vaadata üle pigem, mida siin tehakse ja kuidas seda kasutada ja tekitada olukord, kus tekivad konkreetsed tootjatevahelised liidud; näiteks saab haigekassakaardi ja muid soodustusi selle eest, kui tarnida haiglatele toitu. Selline mikromajandamine eeldab suuremat tööd, kui lihtsalt rahanumbritega mängimine – ent tänapäeval, IT ajastul, on see võimalikum ja lihtsam, kui kunagi varem.

Usun, et Eesti ärikeskkond kui selline oleks mõistlik üleni modelleerida, kõikvõimalikud tootmised ja nendevahelised seosed (mulle meeldiks sellises tarkvaraprojektis analüütiku-arhitektina osaleda btw.) ja uurida selle asja toimimist siis juba nii, et on võimalik leida konkreetsed materjalilekked, ebaefektiivsed punktid jms. Seda infot võib kasutada rahavoogude suunamisel (sest maksusüsteem vähemalt eeldab, et oma pool rahavoost käib läbi riigikassa), seaduste kujundamisel ja inimeste meelsuse kujundamisel. Igasuguse ülesande maksimaalselt efektiivsel lahendamisel saab ju määravaks täpne ja ammendav alginfo

Samas, kuna vaja on ka väga lühikese perspektiivi lahendusi – üks asi, mis on Eestis puudu, on see, mida kasutatakse näiteks kiriku puhul. Võimalus riigikassasse annetada ja pärandada – lihtsalt mingi pangaarve. Selle eest võib ju ka lausa teenetemärke jagada ja mingeid riigi jaoks odavaid “vastuteeneid” pakkuda. Riigi jaoks on oluline majanduse käimasaamine, mis võiks sisaldada tasuta ärikoolitusi jms. ning vastavat teleprogrammi, mis tutvustaks majandust kui sellist realistlikult. Samuti inimeste suuremat koostöövõimet – mingi firma või omaalgatuse õnnestumine eeldab ju seda, et tuleks kokku mõned inimesed, kes on valmis investeerima oma energiat ehk siis koostööd ja koostöövaimu – vaba turumajandus kui selline ei eelda bluffi, seaduste rikkumist jms.; tegelikult ei eelda see isegi mitte raha.

Kuna ma ei ole viimasel ajal nendele teemadele eriti süvitsi mõelnud, võib-olla kirjutan siia veel mõne kommentaari aja jooksul, kui tekib mingi impulss sellele korralikult fokusseeruda ja üldse täpseid andmeid kokku otsida ja analüüsida. Praegu ma eriti ei tea, mis on riigikassa kulud ja tulud, vaatan lihtsalt üldist muljet sellest, mis minu vahetus ümbruses toimub ja uudistes kajastub

Hea Mart,

Palun lihtsustage tööjõu importimist väljastpoolt Euroopa Liitu, eriti IT sektoris. Ekspordiks sobilikes riikides (USA, Kanada, juba ka Aasia riigid) on hetke majanduslanguse tõttu saadaval soodsalt väga häid inimesi ja sealse know-how importimine aitaks tõsta Eesti IT-firmade ekspordi- ja konkurentsivõimet, luues nõnda uusi kõrgepalgalisi töökohti.

Tean, et Eesti IT-firmade seis on hetkel võrreldes näiteks ehitusega väga hea ja nende abistamine pole prioriteetne, kuid kindlasti aitaks kvalifitseeritud tööjõu lihtsustatud import IT sektoril kiiremini majanduslanguse mõjudest üle saada ja languse ajal tehtud edusammud võimenduvad järgmise buumi saabudes mitmekordselt.

Ehk just tänu välisturgudel müümise know-how’le, mida hetkel soodne importida, muutub buumi saabudes Eesti IT-outsourcinguriigist uusi infotehnoloogilisi tooteid välja töötavaks ja turustavaks riigiks.

Elver – inimesed, kes praegu usast elukvaliteedi languse tõttu ära läheb, ei leia siiski Eestist ilmselt naljalt seda endale sobivat elukvaliteeti; vist.

IT probleem Eestis ei ole kohe kindlasti see, et sellega tegeleks liiga vähesed inimesed. Pigem on Eesti IT firmade levinud viga see, et tehakse väga üksluiselt ühesuguseid asju – näiteks on paljudel Eesti IT firmadel praegu olemas oma CMS, kliendihaldustarkvara, väiksemahuline raamatupidamissüsteem jms. Vähe tehakse mingeid asju, mida suurel osal ülejäänud firmadel ei ole – kuigi tegelikult on tegemist üsna marginaalse osaga sellest, mida IT sektoris üldse tehakse; näiteks Inglismaal tehakse paljusid asju, mida Eestis lihtsalt ei kujutleks. Seega on Eesti IT probleem see, et inimestel ei ole isiklikke ideid, suundi ja mingeid IT valdkonna siseseid “spetsialiseerumisi” – näiteks USA’s on tahetud muuta IT ametlikult insenerivaldkonnaks ja probleemid keerlevad muuhulgas selle ümber, et see jaotuks sama paljudeks valdkondadeks, kui muud inseneriteadused (raadioinsener, mehhaanik, …). Minu meelest on Eesti IT puudujäägid ilmselgelt kvantitatiivsed, kui kvalitatiivsed – ja ma ei näe mingit reaalset võimalust siia palju ülitasemel IT tööjõudu importida, sest vaadates selle valdkonna tööpakkumisi, on enamus neist igavad – nende igavate eest makstakse sama palju, kui Inglismaal, samas Inglismaal makstakse huvitavuse astme tõusmisel mingite asjade eest keskmiselt kuni 4-5 korda rohkem ja need huvitavamad moodustavad suurema osa turust, mingid lihtsad php vidinad on üsna marginaalne. Tasemel spetsialist, kellel on USA’st korralik kogemus, läheb pigem sinna.

@Tambet: Olen siinne IT ettevõtja, oman kontakte USA läänerannikul ja sealsed sõbrad-tuttavad, kes hiljuti lahti lastud, on tulnud ise ennast pakkuma. Võrreldes sealsega on Eesti spetsialistide jaoks väga odav riik, kus väga palju võimalusi, kui ainult seadused jalgu ei jääks.

Eesti IT orienteerumine pigem teenuse pakkumisele kui tootearendusele on probleem ja sel probleemil on kaks suuremat põhjust:

1) Eesti turg on liiga väike ja suuremaid turge ei tunta piisavalt, et tootearenduse riski võtta. Tööjõu vaba liikumine aitaks seda probleemi leevendada.

2) Omatoote loomine on tohutu rahaline risk. Kui sa maksad ühele heale inimesele (koos maksude) pool miljonit aastas, sul on kümneliikmeline tiim (väga konservatiivne number), tootearendus kaks aastat (väga optimistlik), pluss marketing, on risk 15-20 miljonit. See on vaid vähestele Eesti ettevõtjatele taskukohane ning ülemaailmne riskikapitalistide praktika näitab, et edu tõenäosus on umbes 20%. Riski aitaks leevendada tootearenduse kogemusega liidrid, keda Eestis lihtsalt pole saadaval.

Kokkuvõtteks: hetkel on väga soodne olukord kogemustega inimeste importimiseks ja nende know-how suudaks märgatavalt võimendada kohaliku IT-sektori võimalusi.

Elmerile veel:

btw. ei ole välisspetsialistide otsimine just eriline lahendus probleemidele hetkel – kui mõelda, et praegu on vaja mingit seeriat lühiajalisi lahendusi, mis võimaldaks rahulikult midagi kokku panna, siis lootus, et siia tulevad USA’s õppinud spetsialistid ja koolitavad kõik välja, on suht jama. Näiteks Hiina on USA’le ammu juba “odavat tööjõudu” pakkunud, aga alles viimasel ajal on reaalsuseks saanud, et Hiina tööjõu tase on tõesti piisavalt kõrgeks muutunud, et nende majandus mingil määral silma hakkaks paistma. Sealjuures lähevad reeglina USA välistöötajad hoopis kodumaale tagasi, mitte ei rohi kuhugi perifeeriasse. See on üsna naiivne “äriinimese” loogika, et tal üldse midagi nende tippklassi töötajatega peale on hakata – tegelikult oleks tegu inimestega, kellele ei ole ei piisavalt palka, võimetekohast tööd ega harjumuspärasel tasemel keskkonda siin. Eesti IT firmade juhid ei suuda tegelikul eriti loominguliselt läheneda tihtipeale asjadele ja innovatiivsuse astet ei paraneks tööjõu otsimine, pigem projektijuhtide välja vahetamine – näiteks leidub kõvasti selliseid naljanumbritest “projektijuhte”, kes ise tegelikult ei suuda programmeerida, saavad üsna uduselt aru, millega progeja tegeleb ja püüavad mingil kaudsel meetodil aru saada, kas tegu on õige asjaga ja kas see liigub õige kiirusega. Eesti IT’d ei paranda mingi lihtne tööjõu import, ilmselt ei paranda see suurt midagi.

Rohkem kõigest huvitab mind küsimus, miks ei ole Eestis isegi katsetada võimalik mittekollase ajakirjandusega.
Kas kogu eesti rahvas on veendunud, et peale kollase ajakirjanduse ei vaja keegi alternatiivi?
Kui eestlastest endist asja pole, võiks ehk teha väljaande, kus oleksid tõlkeartiklid mujalt maailmast, mis mõistlikul viisil räägivad maailmas toimuvast.
Kõik ei valda võõrkeeli ega leia aega välisajakirjanduses sobrada.
Või on kuskil keegi mingeid katsetusi sellel teemal teinud, kasvõi internetis?

Elver, jäi Sinu 1 kommentaar/vastus mulle lugemata enne jätkupostitust.

Minu isiklik suhteliselt konkreetne suhtumine IT ettevõtetesse, mis tuleneb ka kogemusest, on see, et kehtivad kaks lihtsat asja:
* Ettevõtted, mille juhid on töötajatest viletsamad, saavad tulemusi, mis vastavad juhtide tasemele, mitte töötajate omadele.
* Samad ettevõtted ei ole kuigi vastuvõtlikud ideedele, isegi mitte nendele, mis vähegi tõsiseltvõetavas firmas on elementaarsed.

Minu meelest on see täiesti kinnine ja raskesti harutatav ring, mis kehtib igal pool. Näiteks isiklikust kogemusest – kui üritasin NetGroupis mingit taski automatiseerida, kusjuures sama asi oleks Cyberneticas täiesti triviaalne olnud, et nii tuleb teha; sisuliselt pythonis generaatorit kirjutada, mis mingi hunniku menüüsid tekitaks, siis oli seal täiesti pidev kahtlus, et kas see ikka hakkab tööle ja miks siis ikka nii jne. See oli küll mingi teise firma tiim, mis seda seal tegi, ent üks on suhteliselt fakt – seda konkreetset projektijuhti oleks saanud ainult väga pika aja jooksul “ümber suunata” mõtlema nii, nagu mõistlik oleks ja tema lähenemine oli täiesti selgelt selline, mis ei võimaldakski midagi muud teha, kui käsitsi järjest mingit totakat rutiinset tööd teha, mille hästi läbi mõeldud vahend korraga teeks. Umbes kahe nädalaga sain automatiseerija valmis ja ei kujuta ette, kas nad on seda kogu tootele laiendanud, sest läksin enne minema. Kunagi varem ühes firmas mingit dial-up ühenduse installerit tehes (eestis nad enam dial-up ühendust üldse ei pakkunud, aga suht paljudes kohtades siiski) oli täpselt sama seis – anti mingi jabur kood, kus asjad lihtsalt järjest kordusid ja millest aru saamine nõudis mõttetut süvenemist; kirjutasin lihtsalt kõik ringi, nii et saaks modemeid lisada (mis oli peamine asi, mida progeja seal tegi) sisuliselt ilma programmeerimiseta – seda nad lihtsalt ei tahtnud kasutusele võtta. Seal oli tagamaa, et neil oli vaja töötunde, et arveid esitada, nagu mulle tundub praegu (ja töövestlusel mainiti, kui ma ennast kiireks nimetasin). Minu meelest Eesti probleem nr. 1 ongi selles mõttes ressursside ebaefektiivne kasutamine – mis tuleb paljuski sellest, et klientide arusaamad tarkvaraarendusest on suhteliselt kohmakad ja nende ootused ei vasta sellele, mis reaalselt toimib; väga hästi toimiv firma ongi Cybernetica, milles kasutatavate põhimõtete rakendamisega enamus kliente mitte kuidagi ei nõustu, keda väiksemate asjade turul kohata võib. Samas on mul ka kogemus olemas, kus läksin tööle firmasse, mille eelmine progeja teatas mulle, et kõige mõistlikum on mitte midagi teha, palka vastu võtta ja ülemustele vahepeal udu ajada – et nii saab ja elu on hea …ja täiesti ilmselgelt mõned said seal nii, kuigi mul oli parasjagu täiesti vastupidine hoog peal. Jällegi ülemuste ebakompetentsus, kes tegelikult ei ole võimelised taipama suurt midagi. Teine pool, muidugi, on ka see, et programmeerijate mõtlemine on tihtipeale ka selline, et nad kas ei suuda või ei viitsi ise mingeid ettevõtteid rajada ja istuvad sellistes firmades üsna rahulikult, kui keegi samal ajal reaalse maailmaga võitleb ja sealt hüvesid kokku veab.

Imho oleks Eesti IT olemasolevate ressurssidega küllalt tugev, kui siin mingit elevust või suunda tekitada …imho asi, millega Siim Kallas omamoodi väga hästi hakkama sai tagasivaateliselt – ma ei tea, kas solvan siin sellega kedagi, aga ilmselgelt lõi ta suures osas mingi õhustiku või mentaliteedi, mis konkreetselt turul (mitte haridussüsteemis või sotsiaalhoolekandes) asju tugevalt käima lükkaks. Mingi selline lüke oleks ehk olulisem, kui see know-how ongi, sest praegu pigem tundub, et keegi ei püüagi.

Need suhted USA’s elavate programmeerijatega ei maksa tegelikult midagi, kuni nad reaalselt siin ei ole Eesti seadused just ei keela välistööjõu importi?

Samas ma ei vaidle ka sellega eraldi, täiesti võimalik …lihtsalt tahaks viidata sellele, et Eesti IT probleemidest suurem osa on tegelikult see, et kliendid ei ole paljudest asjadest teadlikud ja tööandjad ei saa tihtipeale aru, mis tulemusi annaks vms.

Start-up’ide osas – kui 20% hakkavad tööle, siis peale viit katset on see juba 67% ja samas vaimus edasi …ja start-up ei pea ilmtingimata suur olema, see peab efektiivne olema

Mõtlesin veel sellele kriisiasjale ja mul tekkis paar ideed.

Majanduse käimapaneku puhul on ennekõike määrav informatsioon. Inimesi, kes oskavad üht või teist tööd, on ilmselgelt päris palju – samas mõtteviise ja oskusi, mis võimaldaks neil ka muutuvas situatsioonis oma oskusi rakendada, on ilmselgelt liiga vähe.

Eesti inimeste hulgas on väga palju neid, kes alateadliku nõukogude marsismi tõttu (sest siiski oli tollal just see info õhus ja inimesel on võimatu kogu oma kogemust maha kanda, kuna riigikord muutub) ei salli rahavoogusid – väidetavalt on see ülemaailmne probleem, et inimesed ei suuda küsida raha, ehkki nad suudavad küsida tööd; kasvõi mul endal tekib üsna aeglaselt võime näiteks klientidele kindlalt öelda, et ma ei kavatse kulutada tasuta nädalat koosoleku, kavandamise, süsteemi mahu hindamise jms. peale, kui neil on seda vaja ainult selleks, et teada saada, kas neil on olemas rahalised vahendid selle arendamiseks ja kas see on perspektiivikas – suur kogus kogemusi on alles veennud, et see on tegelikult elementaarne. Paljud “head” inimesed toetavad igasuguseid asju, mõtlemata laiemalt sellele, et kui palju nad võiksid enda rahast ära anda, et nende sissetulekud (ja seega ka see ära antav raha) järjest kasvaks ja ei saaks kannatada. Need on paar näidet puudustest elementaarses äriloogikas, mis võivad samas ärilisi suhteid mitmepoolselt kannatama panna.

Minu meelest oleks põhjendatud luua sait, mis käsitleks laiaulatuslikult teemasid:
* Kuidas käituda töövestlusel või alustada äri – töövestlus on samuti omamoodi äri alustamine, kuigi väga väikse, ühe püsikliendi ja ühe töötajaga.
* Millised suunad on perspektiivsed, mida omandada ja kui palju omandada.
* Kuidas tulla toime erinevate probleemidega, mis ette jäävad – mina olen kuidagi mõttetult palju asju, mis on tegelikult loogilised, pidanud omandama kogemustega, tihti selle tõttu, et mind ümbritsevatele inimestele käivad need asjad kuidagi närvidele või perekonnas puudus selline teadmus ja oli vastunäidustatud vanematele.

Reaalselt, kuna käima tuleb saada riiki, võiks seal olla skeeme ja arvutimodellatsioone, mis näitaks ära tüüpilisi vigu ja probleempunkte – jällegi tihtipeale asjad, mis on paljude jaoks loogilised, ent teistele natuke vähem, kas siis selle tõttu, et nad vajavad autoriteedi kinnitust oma arvamustele või selle tõttu, et nad on küll võimelised aru saama, ent ei ole võimelised püsivalt meelde jätma ja surveolukorras arvestada erinevate loogikakäikudega.

Mina näiteks olen suhteliselt nõrk järgmistes küsimustes:
* Kuidas ja millal pidada palgaläbirääkimisi – siiani olen seda teemat lihtsalt täie kindlusega ära läinud, ent Cyberneticast lahkumise üks põhjus oli see, et ma tuvastasin katsetega, et minu sissetulekud ei ole tugevas seoses minu tegevuse intensiivsusega ja tagasiside on nõrk sellele, kui tõesti pingutan mõnikord …inimene teadupärast ratsionaalne loom ja leiab selle teadmise valguses, et seda energiat võiks tulevikus kasutada. Mind näiteks isiklikult ei häiri palgalõhed, aga kui mulle tundub, et palkade ja tööoskuse vahel ei ole sidet, hakkab see häirima.
* Hinnakujundus. Lugesin näiteks mingi hinnakujundusraamatu (tegelikult umbes pool, aga millalgi lõpetan), mis tõi järjest ära väga olulisi punkte – see on teema, mis on üldse millegi tegemisel täiesti kriitiline, samas on raske õhust püüda seda loogikat. Samuti põhjustas see raamat paljudes inimestes mingit tugevat vastureaktsiooni, nii et seda tuleks delikaatselt käsitleda, ent kindlasti käsitleda. Siiamaani ei tea ma päris selgelt, millise palganumbri peaksin ütlema, kuidas on õieti seotud tase ja palk (palgatöötaja puhul ilmselgelt mitte lineaarselt), millal ma teatan põhjendatud palgasoovist ja millal ajan jama. Samas näiteks kliendiga, kellele oled juba korra öelnud liiga suure numbri, et taha enam suhelda, kui ta ei ütleb – ja kui öelda väike number, siis võib juba asja teostamine osutuda selle tõttu raskendatuks või tekkida ükskõiksus ja motivatsioonipuudus.
* Igasugune turu vajaduste hindamine, inimeste valimine, kontaktide loomine ja muu psühholoogia ja majandus.

Eesti ettevõtluse puhul on ilmne ka see, et palku püütakse hoida selles suurusjärgus, et oleks keeruline alustada iseseisvat äri ja muu pakkuda firmapidude, soodustuste ja muu sellisena, mida ei saa otseselt koguda või kasutada mittesihipäraselt. Eeldaks suurt kogust väikeettevõtlust toestavat filosoofiat, et see trend muutuks (mulle on mulje jäänud, et firmades, nagu Google või Microsoft ei ole sellist suhtumist).

Majanduskliima osas on ilmne, et paljude väikeettevõtete liidud on paljuski paindlikumad ja dünaamilisemad, kui suuremad ettevõtted, isegi kui nende tootmistulemused on identsed.

Ühesõnaga, infosüsteem, mis arusaadavalt ja ülevaatlikult, samas vajadusel detaili “zoomitavalt” annaks ülevaate sellest, kuidas seostada enda muid oskusi äriga – ja tekitaks vastavat entusiasmi ja arusaama, et äri ei ole otseselt halb, vähemalt mitte halvem, kui tööl käimine ja kartulite kasvatamine -, sisaldades erinevaid skeeme, simulatsioone jm. võimalikult paljudele arusaadaval kujul, võiks isegi üsna kiiresti positiivse mõju omandada. Minu arvates võiks kaasaegne inimene majandust vallata sama elementaarse asjana, kui viisakust või liikluseeskirju – kõik ju teavad ka, et esimeste autode ajal usuti, et neid juhtima õpib ainult väike “eliit”, kui reaalsus osutus hoopis teistsuguseks.

Tambet, küllap see on õige, mis oled kirjutanud, ometi vaataksin veidi ka mitte iga üksiku inimese, vaid suuremate gruppide hoiakuid. Mõtlesin Soomest mõneks päevaks kesamökki üürida. Uurisin hindu ja olusid vast kahesajal pakkumisel. Uurisin ka siinset talu-peremajutust. Ja üks suur erinevus torkas küll silma siinsete ja sealsete pakkujate vahel. Kui soomlastel oli mökki juurde kuuluv paat, aerud, päästevestid, õnged jms eranditult tasuta, siis siinsetele on need eranditult eraldi tasu eest.
Usun, et hoiakud on need pidurid, mis uputavad ka kõige säravama plaani. Olgu siis tegemist majanduse päästmise või kosja minekuga.

Võtan siin ette ainult 1. Eelarve ja 2. Ettevõtlus. Täiesti taotluslikult pigem kritiseerin kui pakun lahendusi. Aga siis seemneks…

1. Eelarve tasakaalu all toodud punktid ei näita teid kuidas tegelikult saavutada avaliku sektori defitsiidi vähendamine. See on selge, et tulumaksumäära vähendada ei saa. Pere- ja lastepoliitikas saab nö säästa kõige suuremas mahus sellega, et ära jätta ühetaoline lastetoetus, mis üldsummas on üksjagu aga üksikperedele, eriti Eesti keskmise kandis ja ülespoole, ei oma olulist mõju. See oli korra arutelul aga lasti põhja. Muud täiendavad meetmed nõuavad lisaraha. Tuleb vist eeldada, et ministeeriumide palga- ja majandamiskulude all peetakse silmas ainult ametnikke, mitte õpetajaid, arste, politseinikke jne, kes moodustavad enamuse palgasaajate massist. Ilmselt oleks vaja seda teha ja sellel oleks eelkõige eeskuju andev roll. Praktikas räägime me ilmselt mõnest sajast miljonist. Majandamiskulusid ei ole nii lihtne 10% väiksemaks võtta, sest seal on palju püsikululisi elemente.

2. Ettevõtlus
- erisoodustusmaksu “kaotamine” tervishoiukuludelt ei vähenda oluliselt ettevõtjate maksukoormust. Hetkel ettevõtted kulutavad sel otstarbel minimaalselt. Inimesed eelistavad hüve raha näol mitte tööandja kaudse spordisaalihüve kaudu. Rohkem raha võib küll liikuda läbi tervisekulude, kuid kogu töötajate hüvede väärtuse hulka see ilmselt oluliselt ei mõjuta;
- selleks, et tööandja maksukoormus ei tõuseks oleks kärpida vaja palju rohkem, sest maksukoormus tõuseb niikuinii a) haiguspäevade kompenseerimise kohustus Euroopa ühtedes lodevamates arstide poolt haiguspäevade andmise tingimustes b) töötuskindlustusmakse tõuseb ilmselt 3%-ni pääsu pole isegi siis kui toetuspoliitika üle vaadata
- vähegi mitteäpu ettevõtja leiab omale maatüki ise. “Toetus” võiks seisneda selles, et maa soetamine ja detailplaneeringute kinnitamine ei peaks vinduma kohalike omavalitsuste korruptiivses otsustusahelas. Tugiinfrastruktuuri väljaehitamine on julge lubadus aga kus on need miljardid mida selleks kasutada? Ainuüksi vee, elektri ja kanalisatsiooni vedamine ning teede ehitamine näiteks poole kilomeetri kaugusele maksab palju? Või mida selle infra all silmas peetakse? Töötajate koolitus – ok aga enne on vaja ettevõtteid. Aga miks ainult välisinvestoritele?
- kortermajade energiatõhususe tõstmine – ok
- ükski pank ei hakka “rohkem laenama” kui reservimäära vähendatakse mõne protsendipalli võrra. Las laenugarantiide ja osafinantseerimisega tegelevad Kredex jms. Pangad tegutsegu kommertsalusel.
- kohaliku väärtpaberituru arendamine praegustes oludes- väga küsitav
- IT strateegia – Eesti probleem ei ole “lai riba” – kui nüüd seda mõeldakse. Eesti IT sektori nõrkused on väga ilusasti näha World Economic Forumi skooringtabelites. Paras materjal läbi närimiseks. Tegelikult oleme me IT osas nii heal järjel, et see ei ole enam kõige kriitilisem edufaktor.
- mis puudutav turiste ja tax-freed, siis siin nikerdamine ei aita. Vaja on midagi skandaalset ja radikaalset. Indrek Neivelt käis kunagi välja mõtte, et panna konkreetselt Vene suunal käima räige tax-free kaubandus. Igati poolt. Ainus tõsiselt võetav lahendus.
- Eesti merenduse konkurentsivõimet on võimalik tõsta ainult Tallinki subsideerimise või neile eritingimuste loomise teel. Kas see on mõistlik, on iseküsimus. Üldkontekstis ei tundu olevat eriline teema. Aga eks või aimata, miks see lause sees on.
- Omavalitsuste eurorahade kaasfinantseerimisvõime – OK
- Ettevõtete asutamine odavamaks – odavam saab olla vaid siis kui lubada asutamist ilma omakapitalita. Starditoetuste saamine lihtsamaks tähendab, et raha hakatakse loopima. Puudu on hoopis headest äriideedest.

Programmiliste etteastetega on esinenud ka Kesk ja Reform
http://eesti.wordpress.com/2009/01/12/faceoff-savisaar-vs-reform/

1.Esmalt too lagedale KGB-laste nimekirjad…
2.Avalikusta 1992 aasta sügise sündmused…
3.Põhjenda mille eest andsid vene maffia liikmetele eesti kodakondsuse…
4.Ütle kui palju said altkäemaksu Eestimaa maha parseldamise eest juutidele ehk IMF-le…
5.Ütle mil pood end oksa…
Vargad ahju!

Tegelikult võiks ametnike palgaga teha nii, et kui kõigil on raske, olgu neil raske. 10 miinimumpalka riigikogu liikmele ning kõik soodustused ära jätta. Kõvasti jääks raha alles. Vahepeal oli jutt, et keegi lubas rattaga tööl käia… Aga palun, kasutage kasvõi bussi tööl käimiseks nagu enamus inimestest teeb.

Indrek: sellised erinevused näitavad tegelikult sissetulekute erinevust. Talumees, kelle üldtulude kõrval paadi hooldus üsna väikse osa moodustab, paneb selle hinna sisse, samas kui talumees, kes peab küsima omahinnale lähedast tasu, küsib pigem kõige eest eraldi.

Sama asi on see, et pankadest võib saada erinevate asjade osas tasuta konsultatsioone, kuna nende asjade üldtulu on piisavalt suur – näiteks võivad nad rääkida sulle tund aega mingist asjast, mille puhul nad saavad ühelt inimeselt viiekümnest kohe või aastate jooksul näiteks miljoni, sellal kui uue pangakaardi tegemise eest küsivad parema meelega pigem raha, kui sa just väga ei veena, et sul on seda tasuta vaja.

Sarnane suhtumise erinevus, muide, on näiteks minu suhtumises projekti eeltöödesse tarkvaras. See sõltub tegelikult kõik numbritest – näiteks firma, millel on standardpakkumine veebi kohta, teeb veebipakkumised pigem tasuta, pannes õige kliendi nime ja valides kuskilt vormist pakkumise baaskomponendid, võib-olla muutes mõnda lõiku käsitsi. Suurfirma, kes tahab müüa kümne miljoni kroonist infosüsteemi mõnele riigile, teeb samuti kõvasti tasuta eeltööd – mis neile siiski maksab reisikulud, töötajate aja jne…, väike firma ei hakka elu sees reisima teise riiki ega isegi kliendile külla minema naaberkvartalisse, kui just aega üle ei ole, vaid teeb selle pakkumise meili või telefoni teel. Minul nt. on pakkumistega seoses kaalutlus, et ma lihtsalt vaatasin üle viimaste aastate pakkumised ja tegin kindlaks, et on kümneid inimesi ja firmasid, kes on justkui midagi tahtnud ja pärast minu poolt tehtud päevast või nädalast analüüsi ja sellele järgnevat hinnakalkulatsiooni leidnud, et neile selline asi siiski ei sobi (või on vahepeal selgunud, et neil on aktiivne konkurent või suur seaduste muutumise risk – keegi tahtis vahepeal minult mingit tööd mingis sendioksjoni süsteemis, kuhu ma küll panustada ei jõudnudki peale ühel koosolekul passimis). Sellisel juhul ongi see, et kui selliseid projekte on kõikidest projektidest 60-70%, siis oleks see mõttetu ajakulu. Samas, kui mul oleks komme teha mingi süsteem valmis ja müüa sajale kliendile, siis genereeriks ma neid hinnapakkumisi arvutil.

Selles mõttes ma ei tea nende talumeeste nüansse, aga kui Soome talumehele pole selle paadi parandamine suurem kulu ja ta arveldab rahadega nii, et saabki igal juhul korralikku kasumit, siis ta ei pea sellist asja tegema – või juhul, kui seal 90% juhtudest paat on. Kui Eesti talumehe jaoks on paat eraldi kulutus või lisaväärtus, siis ta küsib raha. Endale mulle meeldib süstasõit ja süst saab küll iga sõiduga paar kriimu juurde; parandamine tähendaks tervet päeva mingeid tegevusi, mida ma õieti ei oskagi – ja on palju inimesi, kes võõra süstaga sõites ilmselt üldse ei mõtlegi sellisele asjale.

Täpselt sama moodi, nagu mõni firma võib südamerahus teha kliendile pikki telefonikõnesid Rootsi, sest selle kliendi pealt saadav kasu on piisav, teine firma suhtleb rootslastega pigem meilitsi.

Lõpuks on ikkagi see, et kui kliendi suhtumine on see, et asi peab saama korralikult tasustatud, saab talle igasugust lisaväätust pakkuda; kui on näiteks klient, kes üritab iga asja puhul aru saada, mille eest ta maksab ja äkki saab kuskilt odavamalt, siis tuleb raha küsida.

Toon veel näite äriõpikust – nii mõnigi firma on minevikus lisaks korralikule tootele pakkunud ka tasuta supporti ja jõudnud olukorda, kus konkurent pakub vähem korralikku toodet ja mitte mingit supporti. Sellises olukorras küsib konkurent oluliselt vähem raha ja võidab palju kliente endale – sel juhul pole korraliku toote pakkujal muud võimalust, kui luua uus tooteklass, mis on vähem kvaliteetne, ilma suppordita ja odav, mis on tema ainus võimalus oma suuremaid kogemusi ja oskusteavet efektiivselt ära kasutada sellisel turul. Paljusid kliente huvitab lihtsalt raha rohkem, kui see, et teenusepakkuja juures on hea vaade, nahkdiivanid ja tasuta kohvi – sama moodi võib olla, et Eesti talumeestel on oluliselt suurem kokkupuude kliendiga, kes läheks teise talusse, kui üks kolmest kliendist kasutaks paati ja iga klient maksaks 33% nendest paadihooldustasudest, mida võiks sama hästi küsida ühelt. Siis oleks hind selle paadihooldustasu võrra ju teise talumehe omast suurem – Soomlane või Soome turist samas ehk ei pane seda raha tähelegi, vaid valib lihtsalt talu, mis talle kõige rohkem meeldib. Ja kui 10% sealsetest klientidest panebki, siis oleks see piisavalt marginaalne osa, et nad ei kujunda seda “suhtumist”.

Selles mõttes on suhtumise üks põhifaktoreid ikkagi selle suhtumise objekt, mitte head ja halvad talumehed. Btw. rääkisin mina ka suuresti suhtumise kujundamisest.

Võtan siin ette ainult 1. Eelarve ja 2. Ettevõtlus. Täiesti taotluslikult pigem kritiseerin kui pakun lahendusi. Aga siis seemneks…

1. Eelarve tasakaalu all toodud punktid ei näita teid kuidas tegelikult saavutada avaliku sektori defitsiidi vähendamine. See on selge, et tulumaksumäära vähendada ei saa. Pere- ja lastepoliitikas saab nö säästa kõige suuremas mahus sellega, et ära jätta ühetaoline lastetoetus, mis üldsummas on üksjagu aga üksikperedele, eriti Eesti keskmise kandis ja ülespoole, ei oma olulist mõju. See oli korra arutelul aga lasti põhja. Muud täiendavad meetmed nõuavad lisaraha. Tuleb vist eeldada, et ministeeriumide palga- ja majandamiskulude all peetakse silmas ainult ametnikke, mitte õpetajaid, arste, politseinikke jne, kes moodustavad enamuse palgasaajate massist. Ilmselt oleks vaja seda teha ja sellel oleks eelkõige eeskuju andev roll. Praktikas räägime me ilmselt mõnest sajast miljonist. Majandamiskulusid ei ole nii lihtne 10% väiksemaks võtta, sest seal on palju püsikululisi elemente.

2. Ettevõtlus
- erisoodustusmaksu “kaotamine” tervishoiukuludelt ei vähenda oluliselt ettevõtjate maksukoormust. Hetkel ettevõtted kulutavad sel otstarbel minimaalselt. Inimesed eelistavad hüve raha näol mitte tööandja kaudse spordisaalihüve kaudu. Rohkem raha võib küll liikuda läbi tervisekulude, kuid kogu töötajate hüvede väärtuse hulka see ilmselt oluliselt ei mõjuta;
- selleks, et tööandja maksukoormus ei tõuseks oleks kärpida vaja palju rohkem, sest maksukoormus tõuseb niikuinii a) haiguspäevade kompenseerimise kohustus Euroopa ühtedes lodevamates arstide poolt haiguspäevade andmise tingimustes b) töötuskindlustusmakse tõuseb ilmselt 3%-ni pääsu pole isegi siis kui toetuspoliitika üle vaadata
- vähegi mitteäpu ettevõtja leiab omale maatüki ise. “Toetus” võiks seisneda selles, et maa soetamine ja detailplaneeringute kinnitamine ei peaks vinduma kohalike omavalitsuste korruptiivses otsustusahelas. Tugiinfrastruktuuri väljaehitamine on julge lubadus aga kus on need miljardid mida selleks kasutada? Ainuüksi vee, elektri ja kanalisatsiooni vedamine ning teede ehitamine näiteks poole kilomeetri kaugusele maksab palju? Või mida selle infra all silmas peetakse? Töötajate koolitus – ok aga enne on vaja ettevõtteid. Aga miks ainult välisinvestoritele?
- kortermajade energiatõhususe tõstmine – ok
- ükski pank ei hakka “rohkem laenama” kui reservimäära vähendatakse mõne protsendipalli võrra. Las laenugarantiide ja osafinantseerimisega tegelevad Kredex jms. Pangad tegutsegu kommertsalusel.
- kohaliku väärtpaberituru arendamine praegustes oludes- väga küsitav
- IT strateegia – Eesti probleem ei ole “lai riba” – kui nüüd seda mõeldakse. Eesti IT sektori nõrkused on väga ilusasti näha World Economic Forumi skooringtabelites. Paras materjal läbi närimiseks. Tegelikult oleme me IT osas nii heal järjel, et see ei ole enam kõige kriitilisem edufaktor.
- mis puudutav turiste ja tax-freed, siis siin nikerdamine ei aita. Vaja on midagi skandaalset ja radikaalset. Indrek Neivelt käis kunagi välja mõtte, et panna konkreetselt Vene suunal käima räige tax-free kaubandus. Igati poolt. Ainus tõsiselt võetav lahendus.
- Eesti merenduse konkurentsivõimet on võimalik tõsta ainult Tallinki subsideerimise või neile eritingimuste loomise teel. Kas see on mõistlik, on iseküsimus. Üldkontekstis ei tundu olevat eriline teema. Aga eks või aimata, miks see lause sees on.
- Omavalitsuste eurorahade kaasfinantseerimisvõime – OK
- Ettevõtete asutamine odavamaks – odavam saab olla vaid siis kui lubada asutamist ilma omakapitalita. Starditoetuste saamine lihtsamaks tähendab, et raha hakatakse loopima. Puudu on hoopis headest äriideedest.

Ma ei ole küll rahanduses väga tugev aga pakun, et teist sammast ei peaks peatama kui riik emiteeriks sama summa suuruses kohustuslikke võlakirju mida pensionifondid peaksid ostma. Selliselt jääks raha eestisse riigi eelarve käsutusse, pensionifondid saaksid oma osa võlakirjade näol arvele ja ei peaks seda riigist välja investeerima. Riik ei peaks ka väljast kallist laenu võtma.

Tõnu, see on natuke Münhauseni iseenda juukseidpidi väljatõstmise trikk. II samba sissemakseid tahetakse peatada ju põhjusel, et riik tahab eelarve tasakaalu huvides kulutusi ajutiselt kokku tõmmata. Nüüd kui kulutus siiski tehakse ja selle katteks emiteeritakse võlakirju, mille nood samad pensionifondid peavad üles ostma, siis eelarve on küll tasakaalus aga raha ka ringlusse juurde ei teki.

Kogu praegusest langusest ja deflatsioonist väljapääsemise võti on rahapakkumise suurendamine. Head on need võtted, mis rahapakkumist kogumahus suurendavad. Kas siis nii, et maksude vms näol korjatakse vähem raha kokku või suurem hulk raha nt riigieelarvest lükatakse ringlusse. Antud juhul on peaeesmärk eelarvetasakaalu säilitamine, s.t. kulu tõmmatakse alla. Lisaks riigipoolsete maksete peatamisele ei maksa ka eraisikud, ehk see raha jääb tarbimiseks ehk sisenõudluse kasvatamiseks. Lisaks on nii ehk nii riigil kava laenu võtta.

Kõik see võib nö talumehe mõistusele avantüristlik tunduda aga rahapoliitika on seda juba oma olemuselt.

See oleks see võimalus millest sotsid räägivad, et hiljem kompenseeritakse siis võlakirjade lunastamise kaudu. Aga põhipoint, et raha jääb ikkagi eestisse mitte ei lähe välisaktsiate ostmiseks riigist välja.

Tänan kõigi heade ettepanekute eest – on kena näha, et ka omavahel suudetakse asju selgeks vaielda. Seetõttu lisaksin vaid mõned mõtted.

1. Need võlakirjad oleks kena asi, aga antud hetkel nad meid ka eita – sest II samba sissemaksed peatatakse tõesti selleks, et defitsiiti kontrolli all hoida – võlakirjade väljaandmine või kohustus ära jäänud sissemaksed kompenseerida, võtab aga riigile kohustuse, mis samuti jookseb defitsiidi sisse – siis oleks parem juba II sammas rahule jätta.

2. Mis puutub sotsiaaltoetuste vajaduspõhiseks muutumisse, siis tõesti on see korra läbi kukkunud – nii nagu mitmed teisedki omal ajal esitatud ettepanekud, mis häda suurenedes on hiljem aga läbi läinud. Nii et sellega tuleks edasi tegeleda – mis puutub riigi majandamiskultusutele, siis kui järgida, kui palju need viimase kolme aasta jooksul on tõusnud, pole tegemist kärpega, mis tapaks. – kuigi seda tuleb natsa diferentseeritult vaadata, välisministeeriumile oleks see ilmselt probleem.

3. Nüüd ettevõtluse toetamise juurde – merenduspoliitika ei tähenda mitte ainult Tallinki, vaid eeskätt laevade eesti lippude alla tagasitoomist mõne samasuguse sammu astumisega, nagu meie naaberriigid teevad. Olen nõus, et IT sektor on suhteliselt heas seisus, seda enam tasuks sinna aga investeerida. Kindlasti pole lairiba ainus samm, ettepanekud on siis teretulnud. Ettevõtete asutamist odavamaks muuta saab registeerismiskulude vähendamise ja ärajätmise kaudu – Euroopas on seda tehtud – ja kogu seda toetuste protsessi mitte rahaliselt, vaid asjaajamise poolest lihtsustades. Meelituspaketi all olen nõus märkusega, et seda peaks pakkuma tegelikult kõigile suurematele investeerijatele – maa võiks tulla riigi maafondist ja asjaajamisega peakski riik aitama – haldusreform oleks siin ka kasuks olnud, aga sellega läks nii nagu alati – ja mis puutub ühendusteedesse, siis siin on riigil tegelikult ju valiku õigus – suur inevsteering tasuks mõne invetseeringu ümbersuunamise ära.

Kriitika oli tegelikult asjalik – kui saaks sama asjalikke ettepanekuid ka, oleks veelgi tänulikum

“Riigi” majandamiskulutused

Siin on tegemist ilmselt mitme komponendiga
a) valitusastuste personal
b) kohalike omavalitsuste personal ja kulud
c) avaliku sektori teenistujad (õpetajad, kultuuritöötajad, politseinikud, päästeameti töötajad, arstid)
d) riigi osalusega äriühingutes eelkõige palgad

Liikudes tagurpidi:
d) riigi osalusega äriühingud on vist mõistlik rahule jätta. Eesti Energia juhatuse liikmed võivad küll suuri palku saada aga tööjõu osas konkureerivad nad teiste selle maailma suurtega ning nende tegevuse mõõt on kasum, rahavoog ja kasv nagu igal muul äriühingul. Seega, see pole sotsiaalpopulistide asi näidata näpuga nende palkadele. Üks ekstreemne näide on näiteks Lennuliiklusteeninduse AS, mille juht on läbi aegade saanud väga suurt palka. Aga vaataks tõele näkku – meil ei ole ühtegi teist nii kasumlikku ja nii vastutusrikka rolliga riigi äriühingut;

c) avaliku sektori teenistujad, kellel kõigil on hiljuti palku tõstetud või nende tasu/tööaja struktuuri muudetud (päästeamet) ei anna ilmselt eriti midagi ära võtta. Mõne aja pärast tulevad ilmselt õpetajad oma täiendavate nõudmistega välja. Kerget tasudega ülepingutamist on märgata meditsiinis aga nagu reaalsus näitab, ka nende kõrgemate palkadega arstide väljavool märkimisväärselt vähenenud ei ole, seega, küüniliselt võttes – liiga palju sai tõstetud. 2-3 korda, et põhjamaadega konkurentsis olla me tõsta ei suuda;

b) kohalike omavalitsuste tasupoliitikasse vist riik sekkuda ei saa? või kuidas sellega on? Ja ega peale Tallinna suurt midagi kärpida pole. Tegelikult peaks veel selle valitsuse ajal vastu võtma tasendusmaksete loogika mis oleks ainus tõsiseltvõetav regionaalpoliitiline meede, paneks Tallinnale põõna ja sisaldaks ka näiteks haldusreformi präänikut. Loogika lihtne – riigi keskmisest eelarvetulu per elanik näitajast suurematelt võetakse sellest suuremast osast nt 20% ära ja antakse sellest allapoole jääjatele vastavalt erinevuse suurusele. Aga antakse ainult neile, kes on reforminud.

Oleme ausad, Kiisler keeras vindi üle. Oli maksimalist. Mina läheneks, et mis halvasti, see uuesti. Ok, alternatiiv on keerulisem, ja see on nii, et võtta Eesti regionaalgeograafia gurud kokku (Mäeltsemees, Raagma jpt), panna kaheks päevaks tuppa lukku ja välja lastakse siis kui uus vallakaart on olemas. Tegelikult on juba enam-vähem teada, et mis vallad kellega kokku heita plaanivad. Probleemid on a) finantsilised b) inimlikud konfliktid c) poliitilised ehk liitumine toob mittesobiva häälte ümberjaotumise liitvallas ja d) on vaja kindlust ja selget pilt kust ja kuidas hakkab regionaalraha tulema. Ja ma arvan, et geograafid tulevad ettepanekuga teha suurusjärgus 30-70 valda. Selline kunagise kihelkonnasüsteemi 21. sajandi variant. Kõige imelikum ongi, et peale Kiisleri radikaalplaani keegi enam ei püüagi. Kõige selle juures on aga üks probleem 2009-10 seda ei toimu, sest pole raha ja raha läheb kohe sellesse hea mitu miljardit. Plaani võiks teha ja näiteks aastast 2012 elluviimiseks.

a) valitsusasutuste personal:
- ühtpidi, olukorras, kus meil on vaja kärpida kokku 6-7 miljardit, siis küsimus on, et kui palju tegevuskulusid on võimalik kokku hoida. Tegin sellise quick and dirty analüüsi: võtsin 2009 riigieelarve, nokkisin välja kõik üle 50 miljoni tegevuskulu kirjed (mõni ja sisse mõni välja). Sain kokku tulemuseks 12,5 miljardit. Nüüd võtsin sealt maha järgmised asjad ehk siis tinglikult need mida ei saa, pole mõtet või ei tohi kärpida:
Riigikogu liikmed 89 695 958
Presidendi kantselei 51 259 014
Riigikontroll 65 382 431
õiguskantsler 27 927 000
Riigikohus 68 051 514
Rahvusarhiiv 72 738 147
Haridus- ja Teadusministeerium 121 174 914
Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus 50 199 005
Kutseõppeasutused 908 549 569
Rakenduskõrgkoolid 349 966 793
Riigikoolid 385 196 406
Teadus ja arendusasutused 39 110 420
Kinnipidamiskohad 705 433 307
EMHI 47 667 278
Kultuuriministeerium 50 365 750
Kontserdiorganisatsioonid 135 118 320
Muuseumid 202 605 821
Teatrid 168 270 539
Maksu- ja Tolliamet 657 829 365
KMA 201 107 874
Piirivalve 648 709 674
Politseiamet 1 586 589 520
Päästeamet 796 980 923
SotsKindl amet 150 297 387
Tööturuamet 100 838 154
Ja tulemuseks sain 4.8 miljardit.
10% on 480 miljonit aga kahtlen, kas 10% on reaalselt võimalik, pigem 7% ehk ca 340 miljonit. Nüüd mõtleme nende tuhandete inimtundide peale, mis selle tulemuse saavutamise peale kulub ja mõtleme milline on selle tegevuse kuluefektiivsus.

Ma ei taha öelda, et ei saa. Kui vaja, saab kõike aga mis hinnaga? Võib-olla aitaks hoopis mingi muu loogika
a) untouchables – min-id ametid jms keda ei puudutata
b) need kellele antakse ette pliiatsist imetud protsent ja olgu kärbitud
c) 5-10 ametit, kelle puhul on näha eriti räige dünaamika – nende puhul võetakse kulutused ribadeks lahti hakkab mahalaskmine
d) ja/või loogika, et
eelarve mahuvahemik / nõutav kärbe protsentides
> 500 mil 10%
> 250 mil 8%
> 100 mil 7%
> 50 mil 5%
< 50 mil 3.5%

Tegelikult on miljardikärbete tegemiseks vaja kas järeelejäänud häid ideid (ja II sammas pole selles valguses mitte paha) või siis on tõesti vaja rida realt eelarve läbi käia.

Palgakulude 25% tõus ei ole näitaja, näitaja on per ametikoht töötasu. Mitme ministeeriumi/ameti koosseisus (RahMin, Põllumin) on loodud EL-iga seotud funktsioonidega seotud täiendavaid üksusi jne. Palju detaile. Ilma neid teadmata 10% kärpega väljatulek tähendab, et tagajärg on et Ansip räägib kivinenud näoga kohe saabuvast õnnest ja Padar lihtsalt mossitab, sest ilmselt tema alluvad on talle tšaartidega juba midagi ära tõestanud. Siin on ilmselt veel palju analüüsida aga tavakodanikul infot napib.

* * *

Tallinki ja võib-olla ka mingi portsu kaubalaevu Eesti lipu alla saab ainult ühe meetodiga – tööjõumaksude vähendamise või kaotamisega (ettevõtte tulumaksu meil pole ja käibe/aktsiisimaksuga pole mõtet mängida). Küsimus, et kas ja mida annab oli see vist Lätile see, et neil on soodustused merendusele? Tallink on niikuinii teel monopoli staatusesse ja tööjõud on veel aastaid kordades odavam põhjamaade omast. Kogu meie merendusäri mahust moodustab Tallink enamuse. Kui me teeme asja tõeliselt soodsaks, siis muutume me suure tõenäosusega ka mugavuslipu maaks. Kas me seda tahame – iseasi. Olulist eksportkäivet see meile ka juurde ei tooks. Ilus mõte aga ma kuidagi ei oska leida seda kasu või hüve mis see Eestile tervikuna toodaks.

* * *

IT sektoriga jah tegelikult olulist muret pole. Oleme lihtsalt riiklike teenuste internetis pakkumise osas maailmas esimesed ja nüüd tuleks korda saada mõned rumalalt lihtsad asjad
- ID kaardi tarkvara normaalseks (tehakse)
- kõik mõeldavad avalikud teenused netti (X tee nii tehniline kui kasutajaliides normaalseks)
- kohalike omavalitsuste avaliku teabe lahendus normaalseks jne
ja rohkem polegi avalikus sektoris tahta.

IT kui ekspordisektor on üks suur küsimärk ehk ma pakun, et ekspordisektorina on see Eestis hetkel olematu.
Lahutame kogu pildist maha järgmised firmad: Playtech, Skype, Raintree, Fujitsu Services ehk siis välisosalusega ja/või allhankefirmad. Järgi jäävad suured Helmes ja Webmedia ja suur hulk pisilasi. Enamus sellest IT sektorist elab riigiasutuste ja üksikute suurettevõtete tellimustest ehk sisenõudlusest. Tuhm allahankeprogrammeerimine on sama hea kui IKEA-le Hiina hindadega lastekiike vorpida.

Ehk siis kus on innovatsioon IT sektoris ja kus see olla võiks?

Nimetage 10 Eestis loodud IT alast, soovitavalt tarkvaralist toodet või teenust, millel oleks asja maailmaturule (=90% eksporti)? Kuidas nii teha, et neid oleks 100, 1000 või rohkem.

* * *

Praegu ei too välisinvestorit siia ei tasuta tüdrukud ega igavene päikesepaiste.
Siia ei meelita
- lääne-euroopalikult ignorantne “kogu Baltikum on pankrotis”
- veidra valuuta Eesti krooni devalveerimisrisk
- väga jäik tööjõu sisseveo poliitika (massimmigratsioon mulle ka ei meeldi aga praegune olukord pole lahendus)
- Euroopa üks kõrgemini maksustatud tööjõukulusid – puudutab eelkõige ülemist otsa ehk lääne tasemel inimese siin töötamisel pole mingit pointi – aitab sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamine

Sorry, jätkasin kriitikalainel aga loodetavasti puhastab natuke horisonti, et jääks ruumi tõesti töötavatele ideedele.

Ei taha muuseas üldse konkurente propageerida aga IRL-i programmil on üks väike puudus: liiga pikk. Peaks olema 10-20 meeldejäävat punkti ja tilu-lilu välja jätta.

Keski ja Refi vastavad üllitised siin
eesti.wordpress.com/2009/01/12/faceoff-savisaar-vs-reform/

Jälle jõudsid ministeeriumid ette!

Riigiametnike imetasud on sulanud kevadise lumena
http://www.epl.ee/artikkel/464732

Jälle jõudsid ministeeriumid ette!

Riigiametnike imetasud on sulanud kevadise lumena
vee vee vee .epl.ee/artikkel/464732

Arutlused on arusaadavad, aga selle IT asjaga on üks asi veel. Läbi jooksnud idee, et IT tippspetsialiste peaks saama lihtsalt importida ongi üks põhialuseid, et tõsiselt eksporditavaid arendusi tulema saaks hakata. See haakub täielikult ka Elveri poolt räägituga. Eestile on vaja rohkem Niklaseid ja Zennströme, kellel oleks visioone pakkuda. Koodikribajate tase, ehkki siinkohal massiga pole lüüa, on väga hea. Seda probleemi saab vabalt lahendada rentacoderi tega. Oluline on siiski eesmärk!

Mul on väga hea meel, et selline blogi on olemas ja Sa mitte ainult ei loe seda vaid pead ka vääriliseks vastata. Tänases olukorras pead Sa jõuliselt tegutsema, sest praegune valitsus täna on täiesti saamatu. Kui see jätkub, siis on täiesti teada, kelle käes saavad olema võtmed lähitulevikus. Eelmine kord kui eesti asja ajasid, natuke küll teises kontekstis(aga võib olla ka mitte) moto- plats puhtaks! oleks ülivajalik ka täna. Teistele lugejatele teadmiseks, et põhiliseks pean tänase platsipuhastamise all silmas siiski väikeste suurepalgaliste ametnikuhingede minemapühkimist ehk lolluste ja korruptsiooni lõpetamist. Kui hästi mõelda, siis selle teostamine pole ju üle jõu käiv. Idiootsustesse langenud ideevälgatusi nende poolt saame ju lugeda pressist pea iga päev.

Aga asjast ka.

Minu ettepanek majanduse taastamiseks oleks energeetika.
Ei pea silmas just oma tuumajaama, ok riiklikus mõttes poleks ka see halb. Paraku esiteks on selle perspektiiv liiga kauge ja ähmane, teiseks see eeldab, et seda suht-koht rohelist energiat peaks hakkama kasutama tulevikus rajatavad ekspordi tööstused. Kui natukegi mõelda, siis on ju selge, et neid siia ei tule. Selleks ei pea isegi tulevikku ennustama.
Hoopis mõttekam oleks tekitada alus igasugustele smart grid tehnoloogiatele http://en.wikipedia.org/wiki/Smart_grid
seda igatepidi laiendades näiteks elektritransa infrale, mikrokoostootejaamadele, päikese, tuule ja akude ning passivmaja tehnoloogiatele, biokütustele. Võiks tekkida täiesti uued siseturu tööstuse valdkonnad, millele sekundeerib teadus-arendustöö ülikoolides. Sellega peab kaasa tulema ka seadlusandlus. Selleks ajaks kui taastuks välisnõudlus, oleks eestil pakkuda müügiks juba uus edulugu nagu selleks oli kunagi IT tiiger (ok täna nimetatakse seda küll kohi kassiks mõnedes ajakirjandusväljaannetes)
Kokkuvõttes- aksiisimaksude asemel terendaks riigikassas ikka kogu komplekt. Tööhõivest rääkimata. Lisanduks pea sõltumatus paariareziimide armust, CO2 õhkupaiskamise minimeerimine(loe ka kvootide müük), selle tõttu euroliidu, miks ka mitte maailma pailapse staatus jms. Väliskaubandusbilansist pole ilmselt mõtet rääkidagi. EUR saabumise garanteerimiseks tuleks see ka kasuks.
Ehk wikipedia lingil klikkanule – Obama idee rakendamine pisiriigis natuke “paksema” eesti riigi poolt ja sealt kiiresti maksimumi väljavõtmine, see võiks olla üks peamisi aluseid sellest siiski mitte tsüklilisest vaid siiski üsna põhimõttelisest kapitalismi kriisist täna.

Ehk- ärgem unustagem, et riigi eelarve “kärbsed” on ikkagi tagajärg, mitte põhjus! EESTIMAALASED, PALUN TEGELEGE IKKA PÕHJUSTEGA!

Häid pühi kõigile!

Läheb väga IT spetsiifiliseks aga
- täpselt nii: Eestile on vaja oma Niklaseid ja Zennströme, maakeeli öeldes visiooniga ja riskialdis välja mõtlejaid ja käimatõmbajaid. Edevuse mõttes võiks need ju eestlased olla;
- koodijate osas jälle õigus – Eestis neid üksjagu on aga vaadates kui parajalt hädas enamus suuremahuliselt koodijaid värvata soovijad ettevõtted on, siis eriti ei hõiskaks. Aga selleks on meil Valgevene, Rumeenia, Indiani välja

ja nüüd peamine

- selleks, et Niklas-Zennströmi poolt sünnitatud superidee kas delegeerida või välja arendada 10 koodija poolt kribatavaks on vahele vaja 2-3 “tarka ja kogemustega inimest” (arhitekt-specija-testija etc). Selleks, et see asi turundada-piierritada-supportida-loojerdada, on vaja veel 2-3 samasugust “tarka ja kogemustega”. Just selliseid pole Eestis varnast võtta.

Mõnikord on odavam palgata aastaks ajaks 10 Eesti keskmise palgaga kunn, kes esimesel tööpäeval hakkab tegelema asjaga, mida ta elupäevad on teinud, mitte eksperimenteerida grupi entusiastlike iseõppijatega, kelle näiline odavus on võrdeline nende püha katsumuse ebaõnnestumise tõenäosuse ja pöördvõrdeline tulemuse saavutamise kiirusega.

To araterl…

…ma ei viitsinud kõiki asju lugeda, aga selle IT asja lugesin läbi.

Minu meelest on BlueMoon Eesti firma, kes on teinud innovaatilisi lahendusi või osalenud neis programmeerijana – Settlers I, SoundClub, KaZaA, palju teisi ja lõpuks Skype. Eesti firma, mis oli tõeliselt tasemel ja mille endised programmeerijad (imho olid need neli inimest täielik Eesti tarkvaratootmise kese – näiteks OKIA, kes samuti kunagi suht tuntud oli, tegeles peamiselt sellega, millest ei ole suurt midagi järel ega isegi erilist mälestust, sama lugu paljude teistega). Kunagi lugesin BlueMooni lehelt nende ajalugu ja strateegia oli suhteliselt lihtne – väga ettevaatlik inimeste valik kiire ja kaootilise laienemise asemel, just see, millest räägid Sina. Skype kui toode muidugi vajab sadade kaupa inimesi, kes ilmselt BlueMooni tööle ei oleks saanud. Ühest isiklikust kokkupuutest nendega jäi mulje, et neist omakorda Ahti oli põhitegija.

Mulle jääb mulje, et tegelikult ei saagi Eesti tarkvaratootmine veel kuigi innovatiivne olla – “päris” programmeerijad ongi need, kes väga noorelt õppima hakkasid ja arvestades, et tegelikult tulid arvutid Eestisse ca. 15 aastat tagasi (vähemalt oli see aeg, kui oli võimatu veel koolis õpetajale tööd diskil anda), siis näiteks 10 aastaselt õppima hakanud on hetkel 25 (tuues näiteks iseennast) …Ahti on üks väheseid näiteid, kes 1982 aastal arvutile ligi pääses ja proges – http://www.bluemoon.ee/team/ahti/index.html. Siit lihtne järeldus – nende hulgas, kes praegu on 10 aastased, tuleb häid programmeerijaid (aja jooksul) vähemalt 10, aga kuni 100 korda rohkem, kui minu generatsioonis oli …või teist pidi – ütleme, üle 140 IQ peaks olema 2%-il inimestest ehk siis 14 000 eestlasel, kellest alla 15 aastased on ehk ca. viiendik ehk siis 2 800, kellest enamus ilmselt puutub programmeerimisega noorelt kokku – sellise äärmuslikult robustse hinnangu kohaselt võiks häid programmeerijaid järgmise 10 aasta jooksul tulla juurde oma 1000 – neist omakorda igalühel veel mõnel teisel alal ka annet, mis muudab programmeerija üldse efektiivseks (programmeerija, kes oskab ainult programmeerimist ja ei saa aru vähemalt ühest muust valdkonnast, ei saa juba “definitsiooni kohaselt” olla innovatiivne milleski muus, kui programmeerimistööriistade arendamises – mis on ka põhjus, miks meil on tänapäeval sedavõrd head programmeerimistööriistad).

Siit tulevadki arvud:
* 70. aasta ringis sündinutest võib tuua välja ühe nime, kes tõesti ilma on teinud – sellega solvan võib-olla suurt hulka inimesi, aga täiendaksin, et rõhk on sõnadel “ilma teinud”, mitte otseselt taseme hindamisel.
* 80. aasta ringis sündinutest on sarnase taustaga programmeerijaid vähemalt 10 korda rohkem, sest võimalusi on olnud palju kordi rohkematel. Samas ei ole nad veel Skype loomise vanuses..
* 90. aasta ringis sündinutest võiks sarnase taustaga olla omakorda 10-100 korda rohkem.

Niisiis – innovaatiliste projektide arv tõuseb iseeneslikult ja ehk investeerivad ka BlueMooni tüübid efektiivselt; nii saabki selle arvu suurenemise. Valitsus võib kõikide märkide põhjal seda protsessi ainult häirida – IT valdkonna Start-Upid ei vaja valitsuse poolset tuge või vähemalt ei suuda valitsus seda kergesti pakkuda võrreldaval tasemel ASI loojatega. Siia alla ei käi muidugi riiklikud projektid jms. ehk siis e-riigi loomine, mis olevat ise innovatsioon (ma ei ole sellesse viimasesse väga süübinud, kuna ei ole eriti paljude riikide “püsiklient” ja seega ei oska võrrelda, milline e-riik on innovatiivne; kirjanduse põhjal on USA omas palju sellist, millega Eesti võistelda ei suuda – meil on siin küll e-valimised ja e-pass, mida neil ei ole, aga samas on neil virtuaalne “kiirabi”, mis suudab kiiresti lahendada lihtsamaid probleeme, mida võiks isegi funktsionaalsemaks asjaks pidada).

Riik saab IT valdkonnas ehk ainult paremaid juhte palgata – ma ei ole praegusega kursis, aga viimati, kui arvutimaailma lugesin, olid “Eesti IT-juhid” veel mingid üleeelmise põlvkonna inimesed, kes võib-olla arvuteid siia riiki sisse juhatasid, ent keda ei saa nende puudulike teadmiste juures arvuti ehitusest ja tööpõhimõtetest enam väga mingiteks “gurudeks” pidada – võimalik, et nad õppisid esimesena painti kasutama, aga paint on praegusel hetkel suht ajalugu ja edasi ei ole nad eriti liikunud. Seega oleks aeg ehk neid ridu värskendada Samas ei tea kah, sest ilmselt neid ametiposte keegi peale pensionäride väga ei vajagi, ülejäänud saavad selle e-riigistumisega juba suht ise hakkama?

Üks võimalus eelistada eestimaist on kehtestada kohalikule tootele poole väiksem käibemaks. Sarnane käibemaksu erinevus on näiteks portugalis, kus on ka veel erinev käibemaksu määrad tööstus ja toidukaubale ning teenustele.

Praegusel hetkel kui riigi võimul oleks julgust teha kaalutletud Suured otsused oma majanduse suunamiseks ning valmidus muudatustesse panustamiseks, näeksin ma perspektiivi kolmes valdkonnas:

Transport – praegu tuleks investeerida raudtee ehitusse, et ehitada kiirrongi ühendus Tln. Trt. vahel. See annaks tööd hulgale firmadele ja inimestele. Riigihange peaks olema juba niimoodi üles ehitatud, et soodustaks töötute värbamist antud projekti raames. See oleks investeering, mis hakkaks koheselt raha tagasi tooma erinevalt maanteede laiendamisest. Kusjuures ühendus peaks olema ehitatud niimoodi, et raudteejaama asukoht tartus oleks kesklinnale lähemal kui ta praegu on.

Tootmine – riik peaks tugevalt toetama ja innustama neid järelejäänud põllumehi tootma eesti oma toiduaineid. Tuleks leida see viis kuidas istutada nii palju kartulit ja vilja, et ära täita riigi reservid ja tagada oma toiduained lõpptarbijale taskukohase hinnaga. Siin saab taas läbirääkida põllumeestega, et rakendada tööta jäänud inimesi suvisele tööle. Samas oleks võimalik ka riigi abiga (kasutades riigi sidemeid) otsida sellele kaubale turgu ka Euroopa liidus.

Kaevandamine – sellest on nüüd mõni kümnendik möödas kui lõppes fosforiidi sõda, kuid praegu tuleks meil mõelda enda rahva huvidele, mitte enam välistele. Siin oleks Eestil võimalik luua väga tugev organisatsioon ja alustada mõistlikult kaevandamist ja eksporti oma maavaradele. Fosforiit on praegu Meie maavara.

Kokkuvõttes on minu soovitus preagu mitte nii palju kulutada energiat säästmisele (mis ei ole siiski vähem oluline) kuivõrd teha julgeid otsuseid meie riigi uute suundade rajamisel.

Huvitav, miks siin arutelusabas nii vaikne on? Kas inimesed on lootuse kaotanud, pole ideid või pole huvi? Retooriline küsimus.

Diferentseeritud käibemaks omamaisele toodangule. Lühidalt – jama. Juhtub see, et meil tekivad näiteks täiesti Eestimaised banaanid, Eestimaised autod ja mida iganes veel. Lihtsalt lisandväärtusest peab x % moodustama kodumaine panus ja siis ongi kõige õigem näiteks osta sisse naeruväärse hinnaga rohelisi banaane ja neid kohalikus küpsetusmajas gaasikeskkonnas valmis küpsetada. Marginaal ja küpsetusraha on ju kohalik lisandväärtus. Kuna suur osa meie riigieelarve tuludest on KM siis tulemus on KM laekumise kolmandiku võrra vähenemine mis on näiteks 10 miljardit krooni. Kas meil on seda õnne vaja?

Superraudtee Tartu ja Tallinna vahel tähendab, et tuleb ehitada täiesti uus raudtee. Selle 1 kilomeeter maksab umbes 100 miljonit krooni. Kokku 20 miljardit krooni. Umbes neljandik veel kärpimata riigieelarvest. Umbes see summa mida oleks vaja Eesti kaitsevõime viimiseks Soomega võrdlust kannatavale tasemele. Superraudteed töötud ei tee. 10 000 inimest võib ju labidaga tammi kaevata nagu Volga-Don kanalit jossifi ajal aga kuidagi stuupid on see mõte.

Põllumajanduse subsideerimine – minu mäletamist mööda on Mart Laar selle postituse autor ja just see mees, kes suhtus täiesti põhjendatult põllumajandusse nagu igasse teise majandusharusse – kui ei suuda konkureerida, siis tuleb muuga tegeleda. Selleks, et muuta Eesti põllumajandus vähegi kasumlikuks on vaja iga aasta subsideerida ca 5 miljardit aastas. Selleks, et muuta see “taskukohaseks” oleks vaja veel ehk 3 miljardit. Eksporditoetusteks võib vabalt reserveerida 10-15 miljardit – muul viisil Euroopa liidu teiste riikidega ei konkureeri – seal subsideeritakse põllumajandustoodangut 40-60% omahinnast.

Fosforiit – praeguseks ei ole olemas tehnoloogiat, kuidas ulatuslikke keskkonnakahjustusi tekitamata õhuke fosofriidikiht kätte saada ja ei ole ka tehnoloogiat kuidas maagist ulatuslikult mürgiseid s.h. radioaktiivseid aineid tootmata (kuhu need ladustada?) fosforiiti sealt kätte saada.

Energiasäästu (korrusmajade soojustamine) mõte ei ole mitte ainult säästa energiat vaid anda tööd spetsialiseeritud ehitusfirmadele.

Hoian põialt sulle mees (Y)

Saatke see Ansip troonilt ära.Muud ta ei tee kui ainult jama jama otsa.Tõepoolest soovin et mu lastel oleks turvaline keskkond ja riik,mis hoolib lastest ja võimaldab ka lapsega esimese eluaasta kodus veeta,mitte et ei peaks hakkama tööl käima peale sünnitust.Loodan,et te suudate midagi muuta.Hoian pöialt ja olen teie poolel.

Minu ettepanek on järgmine:
Viia kõik riigi asutused ja suures osas( alates 35%) riigi eelarvest finantseeritavate riigiasutuste töökorraldus mingile üldlevinud standardile (ISO vms).

Eesti on uhkeldanud väikeste ametnike hulgaga, kuid ometi on suur hulk töövõtjaid kelle palk tuleb riigi eelarvest. Euroopa ja välispartnerite jaoks võib see ju lahe olla, kuid tegemist on enesepettusega.

Töökorralduse üldtunnustatud standardile viimise all pean silmas seda, et iga töötaja töö ning tööaeg oleks mõõdetav ning täpselt jälgitav. Registreeritud on töö aja algus ning lõpp, tehtud tööd ning sellele kulutatud aeg. See võimaldaks väga konkreetselt mõõta töötaja/ametniku panust ning tulemuslikkust.

See võimaldaks ka palgafondist nn “õhu” välja laskmist või siis konkreetsete sammude astumist, et parandada ressursside jagunemist.

Nõustun Aigariga. Lisaks on minu arust Eesti riigiasutuste kasutada ka liiga palju erinevaid dokumendihaldusprogramme, mis nuumavad väga paljusid tootearendajaid. Tegevused ja dokumendiliigid ei erine asutuseti sugugi kardinaalselt. Võiks olla üks soft, mille arendust telliks Riigikantselei vastavalt seadusandluse ja e-riigi vajadustele. Praegu toimub paljudes asutustes killustatud nuputamine ja ajaraiskamine IT-müügimeeste kavala lobbytöö mahitusel. Riik peaks siin olema kindlameelsem

Vaatamata kriisile ja suurele töötusele on meid, eestlasi, ikkagi liiga vähe selleks, et meid taolises asendustegevuses ära lörtsida.

Nii kaua,kui mina olen elanud,siis pole vist ükski erakondoma lubadust pidanud.
Mitte et ma kritiseerin,aga lihtsalt on järjekordne trikk.

Aga Mart,edu sulle!

1. Langetame lahja alko aktsiisi, turgutame tarbimist ja muudame ennast põhjanaabritele taas aktiivsemaks. Nagu näha 2 järjestikust aktsiisi tõstmist pole laekumist suurendanud, ainult õlu on poes väga kalliks läinud. Vähendame salaalko osakaalu. Samas tuleks keelata igasugune alkoholi reklaam. Kes teab see leiab ka ise toote üles. Miks võib alkot reklaamide internetis suvalisel kellajal?

2. propageerime sihtturismi (teadusturism, koverentsturism, sporditurism, raviturism, pokker jne) ning vajadusel aitame riiklikult. Meile on tähtis, et välismaa raha toodaks eestisse ning see läheks eestis ringlusesse.

3. Lööme korra majja FIE majanduses. Rahakott erarahakotist lahku, tekkepõhine raamatupidamine jne. Usun, et selles vallas tehakse liiga palju maksude optimeerimist. Enamik FIEsi on miinuses või omadega nullis. FIE tulu peaks olema maksuvaba, mis jääb ettevõtlusesse, kuid endale makstav erarahakotti minev tulu maksustatud nagu palk.

4. HALDUSREFORM! sellega saaks ka ametnikearmee taas optimaalseks. Ettevõtted struktureerivad ennast ümber, seda peab ka riik tegema. Ühtlustada tuleb ka kasutatav IT baas ning ka haldusasutuste kodulehed peaksid olema ühesugused, et igas asutuses oleks analoogne asi kergelt leitav. Võrdluseks tasub uurida USA ülikoolide kodulehekülgi. Need on kõik täpselt sama struktuuriga ning kogu info on kergelt leitav ning analüüsitav.

5. Kaaluda Tallinnasse või kui Edgariga kokkuleppele ei saa siis mõnesse muusse linna/valda punaste laternate tänava loomist ning riiklikult maksustatud “teenuste” pakkumist. Vt ka punkt 2. Nõudlus antud valdkonna vastu on olemas ning äri käib ju nii ehk naa. Ka “spetsialistid” on meil olemas, keda ka usinalt teistesse riikidesse eksporditakse. Raha tuleb riigil üles korjata!

6. Maksuvabastada vaid Eestisse tagasi investeeritud ettevõtlustulu.

7. Lõpetada igasugune JOKK skeemide kasutamine PPP skeemides. Igasugune koolide remontide ja munitsipaal pindadega sahkerdamine. Läbipaistvus puudub täielikult.

8. Haridussüsteem KOV kontrolli alt riigi kontrolli alla. Koolimajad, lasteaiad jne tuleb viia Riigi kinnisvara omandisse. Haridustöötajate jne palk maksta otse mitte läbi KOV. Nii on võimalik haridusvõrku tõhustada, optimeerida ning saada lahti ka ühest haldusreformi pidurdavast tegurist, KOVi pidevast kemplemisest haridusteemadel.

9. Eurorahad tuleb vähemalt 90% ära kasutada. Kibekähku on vaja leida meetmed, et kiiremas korras võtta kasutusele kogu infrale mõeldud raha. Ehitussektor vaagub hinge ning riik saab sama raha eest hetkel oluliselt rohkem. Kokkuvõttes võidavad kõik. 1) Via Baltica, Tallinn-Tartu, Raudtee Vene suunas, uus sild Narva (mnt raudtee) jne. Meie geograafiline asukoht paratamatult teeb meist transiidimaa.

9. Viia sisse ametnike rotatsiooni nõue, et ei oleks eluagseid ametikohti. 20 aastat ühe koha peal istunud inimene on töövõimetu ning vanas kinni.

Mõningaid noore inimese mõtteid, tahaksin ka 10a pärast elada vabas ja õitsvas Eestis!

Tere, lugupeetud Mart Laar.
Mul on ainult üks küsimus.
Kui mina oma ettevõttes kärpisin töötajate palku 20% ja juhatusel kärpisime palku 40%, siis miks riik kärbib palku ainult 8-10%. Mina olen väikeettevõtja ja ma tunnen/tean palju teisi väikeettevõtjaid kes on teinud samasugused palgakärped. Mis pühad lehmad on riigiteenistujad, et nende palku ei kärbita? Minu nägemus on, et ka avaliku sektori palku tuleks kärpida propotsioonis erasektoriga.
Tänan tähelepanu eest.

Tere,

Tekkis seoses Teie plaaniga mitmeid küsimusi:
1.3. Kärpida ministeeriumite palga- ja majandamiskulutusi vähemalt 10%.
-> Kas mitte ei lange need hetke seaduste järgi niikuinii, kuna keskmine palk hakkab vaikselt langema ja seda saame Meie (ettevõtjad) otseselt mõjutada.

1.4. Külmutada teised riigieelarvest tehtavad kulutused
-> Millest jutt (seda võivad kõik välja käia)??? Konkreetsemalt, palun.

2.1. Tööandjate maksukoormust tuleb vähendada, mitte tõsta. Käesoleva aasta 1.juuliks tuleb kaotada erisoodustusmaks tervishoiukuludelt.
-> Kuidas te seda teha kavatsete?? See on läbi aegade jäänud kriisi ajal lahendamata probleemiks?? Ega Te ei taha tõsta maksumaksja (e. tööinimese) maksukoormust või siis võtta suuri laene Riigile??

2.6. Pöörata erilist tähelepanu IT-sektori arengule. Selle soodustamiseks käivitada juba 2009.aastal uus lairiba strateegia, mis valmides tagaks kohalikele ettevõtetele hea konkurentsivõime. Toetada tuleb ideed rahvusvahelise IT-Akadeemia väljaarendamiseks Eestis.
-> Kas Te tõesti arvate, et Eestisse tekib mõni IT-tootja, kes suudab ka reaalselt konkureerida USA või muu arenenud EU riigiga??? Meil ei ole piisavalt tööjõudu, et selles vallas midagi ära teha. Nn. IT-buum lõppes hiljuti ja ainuke asi, mida me saavutasime oli Skype (mida ei saa pidada ka Eesti tooteks, kuna see müüdi ammu maha). Muud tooted – X-tee, e-valimised jne. on samuti spetsiifilised ja ei võimalda
erilist eksporti. Meil ei saa kunagi olema ettevõtteid nagu Google, Intel, Adobe jne., sest lihtsalt ei ole tööjõudu. Eesti keskmine IT ettevõte on mõnisada töölist. Adobe’s ca. 6000-8000.
Pigem ütleks, et Eestis on ettevõtlus liiga killustunud: meil on statistiliselt ca. 130 000 juriidilist isikut/FIE’t/ühingut -> mis teeb iga 10nda isiku ettevõtte omanikuks (oleks see vaid nii). Kui me suudaks koondada väikesed kokku üheks suureks, siis võibolla me suudaks isegi mõne suurettevõttega konkureerida. Muidugi tundes eestlase iseloomu, siis nii see ei läheks ka parema tahtmise juures.

2.11. Teha ettevõtete asutamine odavamaks ja starditoetuse saamine lihtsamaks.
-> Kivi eelmise küsimuse kapsaaeda. Kas see parandaks üldse midagi – ainult suurendaks likvideeritavate ettevõtete arvu (kergelt tulnud -> kergelt läinud). Ettevõtte asutamine kiirmenetluse korras on praegugi ainult ca. 3000-3500 EEKi. Mida sa siin enam odavamaks teed??

3.2. Rakendada nimetatud meetmeid ka põllumajandussaadusi töötlevates ettevõtetes, andes nii toetust raskes olukorras olevale maaelule.
-> Maaelu ei parane seni kuni ei liideta kokku väikefarme suurteks … ainult tootmismahtude suurendamisega ning tootmise moderniseerimisega (automatiseerimisega) saame selles valdkonnas konkurentsivõimet parandada … lisaks tuleks üle saada egost kvaliteedi suhtes … miks tuua sisse tooreid hollandi tomateid kui me võiks ka need siin toota ja samuti välja saata (niikuinii kõik tuleb ühest kasvuhoonest)

3.4. Kõrgelt haritud ekspertide meelitamiseks Eestisse ning siin kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks tuleb kehtestada sotsiaalmaksule ülempiir.
-> Nalje teete??? Sellisel juhul maksavad madalapalgalised sotsiaalmaksu ju kõrgepalgaliste eest kinni??? Pigem tuleks eksperte ise toota … ehk siis teha meie PEAD’el õppimine välismaal odavamaks ja lihtsamaks (lootes, et mõni jääb ka Eestisse). Kas Valitsus ei ole seni veel aru saanud, et Meil on Eestis väga palju helgeid päid teaduses (kellest paljud on muidugi Riigi vähese toetuse tõttu ära ostetud USA vms. poolt).

Punkt: 4. TÄIEND- JA ÜMBERÕPE ASJAKOHASEKS -> See tundub väga kulukas ja keeruline protsess … Kas ettevõtted ja töölised on selleks valmis?? Ümberõppimine pole kunagi probleemiks olnud … selleks on tahet vaja (mõlemapoolset).

5.1. Kaotada hiljemalt 1.juuniks erisoodustusmaks tasemekoolituselt.
-> Millegipärast tahate igalt poolt ära kaotada erisoodustusmaksu … miks siis üldse seda vaja…

Üldiselt punkt 5. TARKUS TOOB TÕUSU jääb ikka sama probleemi taha … nimelt vaba tahe … kas tööline soovib ümberõpet … kriis läheb varem või hiljem mööda … inimene ei muutu üle-öö … need, kes soovivad õppida – küll need juba leiavad kuidas seda teha (hea muidugi on kui seda saaks teha lihtsamalt ja lõpuks koos praktikaga).

Tahaks pigem näha ka reaalseid projekte, mida välja pakute … või vähemlt sõna, et Teil on mõnes valdkonnas juba midagi olemas … lubada ju võib, et saame 5-e rikkama Euroopa riigi hulka … aga sellest on vähe kasu, kui plaani ju tegelikult ei ole … see ongi vahe teoorial ja praktikal …

Tervitades,
Kristian

Siin räägitakse enamasti arendustegevusest mis võtab aastaid pusimist ja maailmas sidemete loomist.
Võib-olla kümme aastat.
Augus olema aga praegu. Mart, aga kas me ei võiks võtta esiti ette energiatõhususe projekti ja vooderdada kõik meie must-tuhat korterelamut ära? Mis ma praegu vaatan, et Rohelised oma utoopiliste ideedega on küll pidevalt tagasi lükatud, aga teil endal pole ju konkreetset plaani?

Teate, mis veel majandusele kaasa aitaks? Kärpige oma neetud palkasid ja asi v ask

Hea Ailar! IRL saadikud on oma palku kärpinud, ühepoolselt ja isikliku avalduse alusel. Selle soovitusega võiks pöörduda aga küll teiste erakondade poole – aga ega see üksi nüüd kindlasti majandust kraavist välja ei aita

Loen meetmetest:
2.1. Tööandjate maksukoormust tuleb vähendada, mitte tõsta. Käesoleva aasta 1.juuliks tuleb kaotada erisoodustusmaks tervishoiukuludelt.

Kas see on lubadus või see meede viiakse ka lähiajal reaalselt ellu?
Inimeste tervise/terveksolemise maksustamise peatamine on ülioluline meede. Pigem tuleks neid inimesi, kes vaatamata küigele suudavad olla jätkuvalt terved – premeerida, sest nende tööpanuse arvelt laekuvast sotsiaalmaksust ravitakse neid, kes on haiged, ei tööta või ei tahagi tööd teha.

Soovime selget vastust.

Raha teeb raha, seega olenevalt, kui raha on õhku täis tuleb see välja lasta, ja lisada eelarvesse rohkem raha ja käibet, mitte toetada eksporti, sest eksport koosneb ju toetuste saajate toodangust 50 % järelikult on selle väärtus poole tegelikust. Valitsus tööle ja maksustada töö tükitöö alusel, teeb tööd saab palka ei tee ei saa istugu palgata puhkusel nagu on kalurid, kes saavad raha väljapüütud ja realiseeritud püügist. Ei loe siis mingi auaste ega tiitel ega hariduse tase, sest julge on ainult loll, kes ei hooli riskidest nagu Riigikogu tegelikult on ju! Ärge öelge, et minul pole õigust. Kui võtta mooduliks nõue, et kui ei esita ideed ja ei täida seda ideed on saamatu ega sobi tiitlit kandma ehk eesti keeles ei oma potensi olla valitud . Miks valida Riigiametisse inimest koha täitmiseks kui temast pole asja, kui impontent on sugu jätkamisel ametnikuks ei tule ju emapalga saajaid juurde, tegelikult on süüdi naaber nagu oli mõisate aegu, et mõisnik koinis kõiki noori teenijate ja pärisorjade naisperet, et saada omale tööjõudu ja nüüd ongi kõik eestimaalased mõisnike järeltulijad ega taha teha tööd vaid ainult ligimehe naist koinida.Veri lööb teatud aja pärast ju ise välja. Mina olen ju ka Päritolult Toube sohilaps, kuid kui olen üle joonud tulevad suust saksakeelsed sõimusõnad kui on süda paha ja oksendan ja see ongi päritolu pass.Kes on aga Riigikogu tegelikult , pole aimugi , sest pole peldiku koristaja olnud kes tagumiku luuaga peaks alumisel korrusel pühkima, sest siis saaks teada, kes on kes, aga mikrifoni võiks ju paigutada wc potti alla!