Kaks tubli naist – Imbi Paju ja Sofi Oksanen – on Helsingis organiseerinud 1949. aasta märtsiküüditamise tähtpäevale pühendatud seminari, millel näidatakse dokumentaalfilme kommunismi ajaloost ning esitletakse kogumikku “Kõige taga oli hirm”. See igati kena ettevõtmine on tekitanud raevupuhangu Vene võimuparteis, mille kolleegiumi liige Irina Jarovaja on ürituse karmide sõnadega hukka mõistnud. Eriti häirib Jarovajat seminaril näidatav dokumentaalfilm “The Soviet story”, mis pidavat rahvaid üksteise vastu üles ässitama. Jarovaja sõnul ülistatakse selles dokumenttalfilmis “fasistide eestlastest käsilasi, kes tapsid Hatõnis ja põletasid Pihkvamaal külasid”. On lausa muljetavaldav, kui palju valesid võib ühte lausesse panna. Esiteks ei tapnud eestlased kedagi Hatõnis ja teiseks pole ei sellest konkreetsest kuriteost ega millestki sarnasestki filmis juttu. Selles ei süüdistata kuidagi ka Vene rahvast – jutt on sellest, et kommunism ja natsism on väga sarnased ning et mõlemad tuleb ühel kombel hukka mõista. Balti riikidest pole nimetatud filmis muuseas üldse palju juttu – kommunismist ja natsismist aga küll. Nii jääb mulje, et Jarovaja pole ise nimetatud filmi näinudki. Selle vastu aitab vaid üks rohi – nimelt seda filmi vaadata. Pealegi on nüüd võimalused selleks ka avaramad, sest “The Soviet Story” DVD saabub kohe müügile. Huvilistel pöörduda aadressil www.sovietstory.com – soovitan soojalt, on hea film. Imbile ja Sofile aga palju jõudu – sellist sõimu vaadates olete igal juhul õigel teel!
See kuidas toimetaja Leena Hietanen ja yhiskonnateadlane Johan Bäckman a-talkis eestlasi ja meie riiki mönitasid, yletas tösiselt vöetavuse piiri. Eesti riiki polevat juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas Backmani arvates jne.jne. Jutta Zilliacusel ja Oula Silvennaisel lasti vaevalt suud avada. Hietanen ja Backman tegid end täis, kuigi nad ise vist sellest arugi ei saanud.
Jah, meie peame rääkima, meie, kes NLs elasime. Ootan eesti kirjanduselt tösisemat nöukogudeperioodi käsitlemist. Kahjuks on meie kirjanikud rohkem ametis laia maailma avastamisega kui mineviku analyysimisega. Ometi, raudse eesriide tagust töde teame ainult meie. Mitte keegi ei kirjuta elust KGB valvava pilgu all. Kui demoraliseeriv selline elu oli! Ise olen teemat käsitlenud essees “Luuleline essee läinud sajandi viimasest veerandist”.
Imbi Paju “Törjutud mälestusi” lugesin pisarate voolates ja Sofi Oksase “Puhastusest” rääkisin kodustele 2 nädalat jutti kuni keegi ei jaksanud enam kuulata. Kas on see eestlastele nii tähtis romaan ka eesti keelde jöudnud?
to Renna-Maria: Jah, tõsi ta on, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.. samas ainult minevikus elada, no ma ei tea. Ma arvan, et te peate tiba kavalamad olema ja kuidagi üllatama, sest inimesed on sellest halamisest juba väsinud.. isegi need, kellele asi tõesti korda läheks. Võiksite vahelduseks, kui taas järjekordseid pisaraid valate, sellele mõelda.. viha ja kibestumine ei vii kahjuks edasi, samas ei ole vaja ka unustada.. leidke mingi balanseeritud tee, mingi vahepealne meetod, et jõuaksite ka nende pisarateni, kes usuvad oma versiooni ajaloost. Lihtsalt kohapeal vastastikku raiumine kulutab ainult kirveid ja ühel hetkel teid ei kuulata enam.
Ma räägin ilukirjanduse vallast. Sofi Oksanen on soome kirjanik. Eestist ei ole midagi nii pöhjapanevat tulnud, see teeb muret. Sofi on saanud endise idabloki inimestelt vastukaja, et oli samalaadseid kogemusi. Eesti kirjanduskriitik aga nimetas telesaates Sofit liialdajaks.
Mul on töesti kahju, et ma romaanikirjanik ei ole. Minu meelest niiiii palju head ainet lastakse kaotsi.