Tänasest alates võib leheküljelt http://tooplaan.irl.ee/ lugeda Isamaa ja Res Publica Liidu ettepanekuid tööpuuduse vastu võitlemiseks ning sellega Eesti võimalikult kiirelt kriisist väljatoomiseks. Meie jaoks on nendeks vahenditeks lühidalt eelarve kontrolli all hoidmine, ettevõtluse toetamine ehk töökohtade hoidmine, ettevõtluskeskkonna parandamine ehk uute töökohtade loomine ning tõhusa täiend- ja ümberõppe tagamine neile, kes seda vajavad. Selleks, et neid eesmärke saavutada, ootame kommentaare ja arvamusi kõigilt huvilistelt. Tööpuudusest on saanud meie probleem nr. 1, kui me ei suuda selle kasvu pidurdada, pole ühel hetkel ka eelarvekärbetest kasu. Kuidas mitte midagi teha ja mis ühes või teises ettepanekus valesti on, seda teame me kõik – omalt poolt midagi välja pakkuda on raske. Seda suurem väärtus igal ettepanekul aga on. Nii et kõik nad on teretulnud.

Homme algav nädal on Eestile mitmeski mõttes oluline. Nädala alguses jõuavad valitsuse ja avalikkuse ette eelmise majandusaasta täprustatud tulemused ning andmed selle aasta esimesel kolmel kuul majanduses toimunu kohta. Nende alusel saab selgeks, kas Eesti vajab sel aastal veel ühte lisaeelarvet ning kui suur see on. Kui praegu õhus rippuvad negatiivsed prognoosid teoks saavad, peab valitsus suutma kiirelt otsustada ning lisaeelarve kiirelt Riigikogu poole teele saatma – sest iga kaotatud hetk maksab. Eelarve kontrolli all hoidmise jaoks on möödapääsmatult oluline ka teine algaval nädalal langema peav otsus – nimelt mida teha töötukassas vastu vaatava puudujäägiga. Loomulikult võib siingi otsustamist edasi lükata, sest tõeliselt laastavaks muutub puudujääk järgmisel aastal, kuid siis oleks käru juba kummuli ning selle teele tagasi upitamine pea võimatu.

Eelarve kärpimisest pole aga loodetud tulu, kui me ei suuda seista vastu tööpuuduse kasvule. Teatud piiri ületades asub see avaldama eelarvele sellist mõju, et ka täiendavast kärpest ei pea selle puudujäägi kontrolli all hoidmisest piisama. Otsused, mis astuksid vastu tööpuuduse kasvule, on paraku venima jäänud. Läinud nädalal saatis Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisus partneritele kirja, kus avaldati muret selle üle, et mitmed küsimused ja eelnõud on jätkuvalt lahendamata. Esitasime omalt poolt partneritele loetelu eelnõudest, mis tuleks meie arvates hiljemalt 1.juuliks vastu võtta. Keit Pentus Reformierakonnast vastas meie pöördumisele kiirelt ja meeldivalt, kinnitades, et enamuste pakutud eelnõudega neil probleeme pole. Pole tõesti oluline, kelle algatatud üks või teine eelnõu on, ning kui Reformierakond soovib neid kõiki enda ideedeks pidada, siis ei saa selle vastu mul midagi olla. Peaasi, et nad tõesti vastu võetakse. Ootame Reformierakonnalt ka ettepanekuid nende sammude osas, mille kiiret astumist nemad tööpuuduse vastu võitlemiseks oluliseks peavad. Loodetavasti kuuleb Eesti avalikkus neist juba tänaselt Reformierakonna volikogult. Kiire oli ka sotsiaaldemokraatide vastus, kus leiti, et tegelikult tuleks veelgi kiiremini liikuda. Seda oli meeldiv kuulda – loodame ka nendelt konkreetseid ettepanekuid kuulda, mis on need kiirelt lahendamist vajavad sammud, millega tööpuuduse vastu võidelda. On ju just sellest kujunenud tänase Eesti probleem nr 1. Otsustamata Eesti igal juhul edasi ei pääse.

Kui keegi ütleb, et poliitika Euroopa Parlamendis on igav, siis eksib ta rängalt. Vaevalt oli tolm eilse lahinguvälja ehk viisakamalt öeldes koosolekuruumi kohalt kommunismi kuritegude arutelu järel maha laskunud, kui sündmused võtsid väga kiire käigu. Mäletatavasti olid Euroopa sotsiaaldemokraadid eile blokeerinud ettepaneku panna järgneval nädalal koos kommunismi kuritegude aruteluga Europarlamendis hääletusele ka neid hukka mõistev resolutsioon. Täna hommikuks oli eilsest arutelust julgust saanud, nõupidamisel osalenud-esinenud, Euroopa Komisjoni liikmete tuge tundnud ja osalt ka koosolekul osalenud organisatsioonide positiivse surve alla sattunud eesistuja tegutsema asunud ning pannud deklaratsiooni arutelu taas päevakorda. See tekitas omakorda tormi Euroopa sotsiaaldemokraatide seas. Järgenud tunni jooksul vahetusid rindeteated kiiresti, on päevakorras, ei ole päevakorras, on, aga ilma resolutsioonita, on aga koos resolutsiooniga. Tulemus seisab praegu minu ees, kui neid ridu Tunne Kelami kontoris oma ajaveebi kirjutan – 25. märtsil – Balti rahvaste Siberisse küüditamise päeval on Euroopa südametunnistust ja totalitarismi puudutav Komisjoni avaldus kell 15.00 algava istungi päevakorras koos maagilise lisandusega  “avec resolution, vote en avril 1″. Resolutsiooni teksti yle võib ennustada väga ägedat debatti, kuid isegi selle päevakorda jõudmist võib pidada ajalooliseks saavutuseks. Euroopa sotsiaaldemokraatia seisab aga tõepoolest oma tõehetke ees.

Kaks tubli naist – Imbi Paju ja Sofi Oksanen – on Helsingis organiseerinud 1949. aasta märtsiküüditamise tähtpäevale pühendatud seminari, millel näidatakse dokumentaalfilme kommunismi ajaloost ning esitletakse kogumikku “Kõige taga oli hirm”. See igati kena ettevõtmine on tekitanud raevupuhangu Vene võimuparteis, mille kolleegiumi liige Irina Jarovaja on ürituse karmide sõnadega hukka mõistnud. Eriti häirib Jarovajat seminaril näidatav dokumentaalfilm “The Soviet story”, mis pidavat rahvaid üksteise vastu üles ässitama. Jarovaja sõnul ülistatakse selles dokumenttalfilmis “fasistide eestlastest käsilasi, kes tapsid Hatõnis ja põletasid Pihkvamaal külasid”. On lausa muljetavaldav, kui palju valesid võib ühte lausesse panna. Esiteks ei tapnud eestlased kedagi Hatõnis ja teiseks pole ei sellest konkreetsest kuriteost ega millestki sarnasestki filmis juttu. Selles ei süüdistata kuidagi ka Vene rahvast – jutt on sellest, et kommunism ja natsism on väga sarnased ning et mõlemad tuleb ühel kombel hukka mõista. Balti riikidest pole nimetatud filmis muuseas üldse palju juttu – kommunismist ja natsismist aga küll. Nii jääb mulje, et Jarovaja pole ise nimetatud filmi näinudki. Selle vastu aitab vaid üks rohi – nimelt seda filmi vaadata. Pealegi on nüüd võimalused selleks ka avaramad, sest “The Soviet Story” DVD saabub kohe müügile. Huvilistel pöörduda aadressil www.sovietstory.com – soovitan soojalt, on hea film. Imbile ja Sofile aga palju jõudu – sellist sõimu vaadates olete igal juhul õigel teel!

Läinud nädalavahetusel Budapestis toimunud Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutuse korraldatud konverents läks korda. Sellest võtsid osa Eesti, Läti, Leedu, Rootsi, Poola, Tsehhi, Ukraina, Venemaa, Ungari, Canada ja Ameerika Ühendriikide esindajad, kellest enamus pärines oma maal kommunismi kuritegude uurimise ja teadvustamisega tegelevatest organisatsioonidest või asutustest. Avameelses õhkkonnas arutati olukorda kommunismi kuritegude teadvustamisel ning tõdeti, et tööd sellel alal tuleb veel palju teha. A.Hjemdahl Rootsist tutvustas seal tehtud uurimust, mille kohaselt pole 90% noortest kuulnud midagi GULAGist ning pea pooled leiavad, et tänu kommunismile on maailmas vaesust vähem. Kui natside kuriteod olid suhteliselt hästi teada, siis kommunistide kuritegudega oli olukord teistsugune. Samas on võrreldes olukorraga viis aastat tagasi praeguseks hetkeks asjad liikunud õiges suunas. Pea kõikides Euroopa maades tegutsevad vastavad organisatsioonid, kommunismi kuriteod on mõistetud hukka EN Parlamentaarses Assamblees, need on arutlusel juba ka Euroopa Parlamendis. Nii ot oluline soodsat olukorda kasutada ning võimalikult kiirelt edasi liikuda. Muude ideede ja initsiatiivide kõrval otsustasid konverentsil osalejad saata kirja Rootsi peaministrile ja välisministrile, kellele peagi langeb EU eesistuja roll. Kirjas kutsutakse Rootsit üle-euroopalise tähtpäevana tähistama nii natsismi kui kommunismi ohvrite mälestuspäevaks kuulutatud 23.augustit kui ka Berliini müüri langemist 1989.aastal. Otsustati ka alustada regulaarset infovahetust kommunismi kuritegudega tegelevate organisatsioonide vahel, koordineerides senisest tõhusamalt oma tegevust ning jõudes nii kergemini ühise eesmärgini – kommunismi kuritegude hukkamõistmisele samal kombel nagu seda on tehtud natsismi kuritegudega.

Budapestis Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutuse konverentsil käies – sellest kirjutaksin paari päeva pärast pikemalt - oli meeldiv võimalus kohtuda ka vana hea sõbra, EPP asepresidendi, endise peaministri ja praeguse opositsiooniliidri Victor Orbaniga. Ungari olukord pole praegusel hetkel kiita. Sotsialistide peagi kaheksa aastat kestnud valitsemine on paisanud maa sügavasse kriisi. Esimese nelja aastaga lasti suurde defitsiiti eelarve, järgnenud valimistel suudeti rahval suud-silmad täis valetades võimule jääda, nüüd on tagajärjed aga käes. Ungari forint on langenud kiiresti, viies alla elatustaseme, eelarve täitmine muutub aga IMF poolt pealeseurutud kärbetele vaatamata järjest keerukamaks. Kui praegu toimuksid valimised, võidaks Orban need pika puuga. Paraku ei soovi sotsialistid isegi vaatamata parlamendis vähemusse jäämisele valimisi välja kuulutada.  Praeguse seisuga toimuksid need alles aasta pärast.  Orbani arvates toob see kaasa olukorra täiendava halvenemise. Erilist muret tegi talle tööpuuduse plahvatusliku kasvu võimalus. Selles on Orbanil kahtlematult õigus: töökohtade hoidmine peaks hetkel olema iga valitsuse peamiseks ülesandeks. Selleks tuleb makse aga mitte tõsta või neid kas samal tasemel hoida või Ungari puhul – kus maksukoormus on talumatult kõrgeks aetud – koguni vähendada. Ettevõtluse täiendavast maksustamisest ei saa aga mingil juhul rääkida, sest see tooks kaasa vaid töökohtade täiendava kadumise. Hoidudes ühe või teise ettevõtte või tööstusharu väljaostmisest, peavad valitsused astuma samme nende olukorra kergendamiseks. Eestit vaadates on seetõttu lubamatu, et Juhan Partsi poolt valmistatud toetuspakett venima on jäetud, kuna mõne justiitsministeeriumi ametniku arvates pole tegemist piisavalt kiire küsimusega. Ettevõtlust toetamata töökohti säilitada me ei suuda – tööpuuduse plahvatusliku kasv vähendaks aga veelgi eelarvelaekumisi ning paiskaks Eesti praegusest hullemasse kriisi.