Jürgen Ligi on ähvardanud mind ja teisi, kes oma palgakasvu Riigikassasse tagasi maksavad kohtusse anda. Leian, et otsus, kas oma eelmise aasta veel suhteliselt kõrgest keskmise palga kasvust tulenev palgakasv praegusel sügaval languse- ja kärpeajal Riigikassasse tagasi maksta, on iga Riigikogu saadiku enda südametunnistuse asi. Seda otsust ei saa nende eest ära teha ei nende erakond ega Riigikogu juhatus. Seetõttu ei kavatsenud ma ka kedagi selliseks otsuseks mõjutada, rääkimata siis kellelegi sisse sõitmisest. Ligi isiklikest solvangutest täidetud rünnak ei jäta paraku muud võimalust, kui sellele vastata. Kahju, sest minu seisukoht Ligi liberalismi suhtes ei ole just leebe.
Ligi kirjutab, et oma palgakasvu Riigikogule tagasi makstes astun ma vastu Riigikohtule, kes selle mulle ette kirjutas. Lisaks sellele rikun ma ka põhiseaduse mõtet, rääkimata selle sätetest. Ligi loogika on kummaline.
Kui Riigikohus ja õiguskantsler leiab, et Riigikogu liikmed ei tohi riigiettevõtete nõukogudes lisaraha teenida, siis leiab Reformierakond tuhandeid teid, et sellest kõrvale hiilida. Kui Riigikohus otsustab, et Riigikogul pole võimalik oma palku külmutada, siis on igaüks, kes oma ISIKLIKU otsuse põhjal vastupidiselt käitub kurjategija. Huvitav loogika, kust kumab läbi arusaam, et üldiselt on kõik inimesed võrdsed, reformierakondlane Ligi on kahtlematult aga kõige võrdsem. Vabandan Jürgen, kui raha on Sulle muudest väärtustest tähtsam, siis lase samas vaimus edasi.
See nagu aru saan, ongi ühe õige liberaali maailmavaade, mis lubas Eesti – üldsegi mitte populistliku kampaania saatel – Euroopa viie rikkaima riigi hulka viia. Kuid palun ära süüdista Teisi, kes maailmast teisiti aru saavad. Seisukoht, et ilma seda lubatud palka välja võtmata variseb Riigikogu töö kvaliteet kokku, on lihtsalt jampslik. Raske on öelda, kas miski on teinud demokraatiale rohkem kahju, kui Riigikogu saadikud, kes kaeblevad, et ei saa oma viletsa palga eest isegi perele banaane osta, tegelased, kes oma kuluhüvitisi majoneesile kulutavad või selle eest luksusautosid liisivad. Soov ratsa rikkaks saada ning konservatiivse poliitika hülgamine on viinud Eesti tõsisesse kriisi, samas vaimus jätkates lisandub sellele ka poliitiline kriis.
Kokkuvõttes on küsimus ikkagi sellises paljukirutud mõistes nagu eetika ja südametunnistus. Ma tean, et poliitikul on ohtlik selliseid termineid kasutada, sest kohe loetakse üles Sinu enda tuhandes eksimuses. Siiski on minu otsuse põhjuseks lihtne asjaolu, et olles lisaeelarvega kärpinud väga paljude minust tunduvalt vähemat palka saavate, kuid väga vajalikku ja korralikult tööd tegevate inimeste palku, pole mul endal lihtsalt võimalik vastu võtta statistikast (ja Riigikogu õnneks peagi muudetatavast palgasysteemist) tulenevat palgakasvu. Ligi võimetus eetilisest probleemist aru saada sülitab näkku õpetajatele, politseinikele, päästetöötajatele, riigiametnikele jt., kelle palganumbreid erinevalt Riigikogu liikmete omadest kärbitakse. Kas nemad on siis need tühikargajad, kellest Ligi kirjutab? Kui Riigikogu liikmed Eesti elust nii aru saavad, siis pole imestada, mida needsamad “tühikargajad” Eesti riigist mõtlevad.
On väidetud, et Riigikogu on ühiskonnaga solidaarne läbi oma kuluhüvitiste kärpimise. See oli kindlasti õige samm, kuid siiski mitte päris see. Kuluhüvitis, mida kasutatakse luksusautode liisimiseks, pole nüüd küll see Riigikogu liikme tegevuseks vajalik kulu, mille kärpimine suurt solidaarsust üles näitab. Seda eriti praeguses olukorras, kus aastaid ülioptimistlikke ja sisuliselt katet mitteomavaid otsuseid ning eelarveid vastu võtnud Riigikogu liikmed praeguse kriisi eest tunduvalt suuremat vastutust kannavad, kui eelpoolmainitud kooliõpetajad ja politseinikud. Nende palga eest seismist peab Ligi populismiks, enda palga eest võitlemist aga vastutustundlikuks ning ausaks poliitikaks.
Minule on selline lähenemine vastuvõetamatu. Ning minu kaaslastele IRL fraktsioonist samuti. Kui see kellelegi ei meeldi, siis ei ma sinna midagi parata.