Ligi liberalism ja südametunnistus

Jürgen Ligi on ähvardanud mind ja teisi, kes oma palgakasvu Riigikassasse tagasi maksavad kohtusse anda. Leian, et otsus, kas oma eelmise aasta veel suhteliselt kõrgest keskmise palga kasvust tulenev palgakasv praegusel sügaval languse- ja kärpeajal Riigikassasse tagasi maksta, on iga Riigikogu saadiku enda südametunnistuse asi. Seda otsust ei saa nende eest ära teha ei nende erakond ega Riigikogu juhatus. Seetõttu ei kavatsenud ma ka kedagi selliseks otsuseks mõjutada, rääkimata siis kellelegi sisse sõitmisest. Ligi isiklikest solvangutest täidetud rünnak ei jäta paraku muud võimalust, kui sellele vastata. Kahju, sest minu seisukoht Ligi liberalismi suhtes ei ole just leebe.

Ligi kirjutab, et oma palgakasvu Riigikogule tagasi makstes astun ma vastu Riigikohtule, kes selle mulle ette kirjutas. Lisaks sellele rikun ma ka põhiseaduse mõtet, rääkimata selle sätetest. Ligi loogika on kummaline.

Kui Riigikohus ja õiguskantsler leiab, et Riigikogu liikmed ei tohi riigiettevõtete nõukogudes lisaraha teenida, siis leiab Reformierakond tuhandeid teid, et sellest kõrvale hiilida. Kui Riigikohus otsustab, et Riigikogul pole võimalik oma palku külmutada, siis on igaüks, kes oma ISIKLIKU otsuse põhjal vastupidiselt käitub kurjategija. Huvitav loogika, kust kumab läbi arusaam, et üldiselt on kõik inimesed võrdsed, reformierakondlane Ligi on kahtlematult aga kõige võrdsem. Vabandan Jürgen, kui raha on Sulle muudest väärtustest tähtsam, siis lase samas vaimus edasi.

See nagu aru saan, ongi ühe õige liberaali maailmavaade, mis lubas Eesti – üldsegi mitte populistliku kampaania saatel – Euroopa viie rikkaima riigi hulka viia. Kuid palun ära süüdista Teisi, kes maailmast teisiti aru saavad. Seisukoht, et ilma seda lubatud palka välja võtmata variseb Riigikogu töö kvaliteet kokku, on lihtsalt jampslik. Raske on öelda, kas miski on teinud demokraatiale rohkem kahju, kui Riigikogu saadikud, kes kaeblevad, et ei saa oma viletsa palga eest isegi perele banaane osta, tegelased, kes oma kuluhüvitisi majoneesile kulutavad või selle eest luksusautosid liisivad. Soov ratsa rikkaks saada ning konservatiivse poliitika hülgamine on viinud Eesti tõsisesse kriisi, samas vaimus jätkates lisandub sellele ka poliitiline kriis.

Kokkuvõttes on küsimus ikkagi sellises paljukirutud mõistes nagu eetika ja südametunnistus. Ma tean, et poliitikul on ohtlik selliseid termineid kasutada, sest kohe loetakse üles Sinu enda tuhandes eksimuses. Siiski on minu otsuse põhjuseks lihtne asjaolu, et olles lisaeelarvega kärpinud väga paljude minust tunduvalt vähemat palka saavate, kuid väga vajalikku ja korralikult tööd tegevate inimeste palku, pole mul endal lihtsalt võimalik vastu võtta statistikast (ja Riigikogu õnneks peagi muudetatavast palgasysteemist) tulenevat palgakasvu. Ligi võimetus eetilisest probleemist aru saada sülitab näkku õpetajatele, politseinikele, päästetöötajatele, riigiametnikele jt., kelle palganumbreid erinevalt Riigikogu liikmete omadest kärbitakse. Kas nemad on siis need tühikargajad, kellest Ligi kirjutab? Kui Riigikogu liikmed Eesti elust nii aru saavad, siis pole imestada, mida needsamad “tühikargajad” Eesti riigist mõtlevad.

On väidetud, et Riigikogu on ühiskonnaga solidaarne läbi oma kuluhüvitiste kärpimise. See oli kindlasti õige samm, kuid siiski mitte päris see. Kuluhüvitis, mida kasutatakse luksusautode liisimiseks, pole nüüd küll see Riigikogu liikme tegevuseks vajalik kulu, mille kärpimine suurt solidaarsust üles näitab. Seda eriti praeguses olukorras, kus aastaid ülioptimistlikke ja sisuliselt katet mitteomavaid otsuseid ning eelarveid vastu võtnud Riigikogu liikmed praeguse kriisi eest tunduvalt suuremat vastutust kannavad, kui eelpoolmainitud kooliõpetajad ja politseinikud. Nende palga eest seismist peab Ligi populismiks, enda palga eest võitlemist aga vastutustundlikuks ning ausaks poliitikaks.

Minule on selline lähenemine vastuvõetamatu. Ning minu kaaslastele IRL fraktsioonist samuti. Kui see kellelegi ei meeldi, siis ei ma sinna midagi parata.

Ilusat Eesti Vabariigi 91. aastapäeva!

Eesti ei vaja Suur-Maardut

Kui 1988.aastal “Laulva revolutsiooni” ajal laulis kogu Eesti “Peatage Lasnamäe”, siis vaevalt, et suudeti ette kujutada, et vaid veidi rohkem kui 20 aastat hiljem tekib kellegi peas kava Suur-Maardu moodustamiseks, et endale selles kogus igaveseks ajaks igavesti võimu kindlustada. Sest pole ju Tallinna “haldusreformi” taga mitte soov kohalikku haldust tõsiselt uuendada ning tõhustada, vaid lihtsad poliitilised kaalutlused. Ei kao need linnaosade valitsused peale ametlikku ärakaotamist ju kuhugi – Keskerakonnal on oma inimestele ikka tööd vaja anda ning uue nime all läheb kõik endist mööda edasi. Mis aga kaovad senisel kujul, on halduskogud, mille koosseisu hakkab määrama sama seltskond, kes volikogus enamuses. Mingit iseseisvusest, sidemest rahvaga või kontrollist ei saa siis enam juttugi olla. See kõik pole Keskerakonnale aga oluline. Kogu selle suure madina taga on soov liita omavahel Tallinn ja Maardu, suurendades sellega Keskerakonna võimalust järgmistel kohalikel valimistel tekkinud Suur-Maardus absoluutne enamus saavutada. Selle plaani osaks oli ka ettepaneku tegemine teistele ümbritsevatele omavalitsustele, kellest oli niikuinii teada, et nad ühinemisettepaneku tagasi lükkavad. Ei maksa end segada lasta ka Maardu “vastuseisust” ühinemisele – kui kõrgemalt poolt käsk antakse, saab ühinemine kiirelt teoks. Selline poliitiline mäng pealinnas absoluutse võimu saavutamise nimel osutab selgelt ohtudele, mida “vabatahtlik” haldusreform endaga kaasa võib tuua. Eesti ei vaja mitte “Suur-Maardut” vaid ühtset ja tsentraalset, kogu riiki haaravat haldusreformi.

On karta, et kogu see tavainimesele kaugeks jäänud tants kaugendab inimesi veelgi poliitikast. Süveneva majandusliku kriisi tingimustes on see ohtlik. Pildid Tallinna volikogu saali täitnud Reformierakonna ja Keskerakonna noorteorganisatsioonide vastasseisust viitasid otsese kokkupõrke võimalusele. Kui poliitika väljub parlamentaarsetest raamidest, on järgmine koht kirgede vallandamiseks tänav. Mida see Eestile kaasa võib tuua, pole vist vaja pikemalt seletada. Nii et võtkem hoogu maha ning üritagem natukene lahkemad ja sõbralikumad olla. Meile ei pea meeldima, mida üks või teine poliitiline jõud kavatseb ning igaühel on meist õigus selle kohta arvamust avaldada, kuid tõelise vihkamisega üksteisele otsa jõllitada pole ka mõtet. See ei aita Eestit kohe kuidagi edasi.

Samm edasi

Täna öösel kell kaks jõudis valitsuskoalitsiooni töögrupp kokkuleppele kaheksa miljardi krooni kärpimises 2009. aasta riigieelarvest. Tegemist on tähelepanuväärse sammuga, mis näitab, et Eesti soovib jääda oma saatuse peremeheks. Isamaa ja Res Publica Liit pidas antud suuruses kärpe kiiret teostamist möödapääsmatult vajalikuks, oleme rõõmsad, et kokkuleppe sündis. Kerge polnud see ühelegi valitsuskoalitsiooni osapoolele. Kokkuleppe realiseerimisel seisab ees kindlasti veel vaidlusi, eriti ministeeriumite tegevuskulude kärbete osas. Usume, et kärbe suuudetakse siiski solidaarselt teostada. Ei hakka varjama, et pakkusime läbirääkimistel partneritele välja pikema sammu, samas oleme rahul, et kokkulepe üldse sündis. Usume rahandusministeeriumi kinnitusi, et sellisel kujul see ka õiguslikult kannab. 

Kiire kokkulepe on seda olulisem, et see võtab maha viimastel päevadel levinud paanilised kuuldused. Nii on kokkuleppest näha, et õpetajate palkadele ei rakendata topelt ehk 18%-list kärbet, et TOP-up toetusi põllumeestele ei tõmmata täielikult maha. Vastupidi, pensionid tõusevad 5 protsenti. Eriti rõõmustame selle üle, et kokkulepe ei sündinud  laste- ega peretoetuste arvelt. Me võime tulevikus arutada, kuidas neid paremini suunata, praegusel hetkel nendega eelarvet päästa oleks olnud kohatu. Kerged pole kärped kellelegi, Eesti tulevikule on need aga vajalikud.