Lõppeval nädalavahetusel Tallinna Ülikoolis toimunud noorefoorumil räägiti kõige rohkem julgusest. Selle tähendust rõhutasid esiteks noortele esinenud panelistid, seejärel oma küsimustes ja pärimistes ka noored ise. See on ka loomulik, sest millest veel siis noored rääkima peaksid. Just noorte tehtud julged ning alati mitte just kõige ratsionaalsemad otsused on tänasele Eestile aluse pannud, olgu siis tegemist Vabadussõtta mineku või laulva revolutsiooniga. Seda ühelt poolt valusam, teiselt poolt aga meeldivam oli kuulda noorte nõudlikke küsimisi tänase Eesti poliitikutele. Kuhu on kadunud julgus, mis taasiseseisvunud Eestit selle esimestel aastatel iseloomustas? Miks üritatakse nüüd vastu vaatavat majanduskriisi ignoreerida ning eitada, mitte aga sellele otsustavalt vastu astuda? Miks tegelevad mõned poliitikud eneseupitamise ega üritagi lahendusi otsida? Ja millal  selline mökutamine ükskord ometi lõppeb? Ega ma midagi lohutavat nendele küsimustele vastata ei osanudki. Sest noortel oli paraku õigus. Siiski võisin kinnitada, et ilmselt on tunneli otsas valgus siiski juba paistmas. Majanduslik olukord on lihtsalt halvenenud sedavõrd kiiresti, et isegi kõige suuremad optimistid saavad aru, et nüüd tuleb midagi ette võtta. Aega selleks pole pealegi palju jäänud. Kui Eesti eelseisva kuu jooksul taas radikaalseid otsuseid tegema ei hakka, jääb ta lootusetult hiljaks. Nii et taganeda pole enam kuhugi: ainus, mida vajame on tegelikult julgus. Selles on noortel sajakordselt õigus.