Kutsun Savisaare debatile

Nädalapäevad tagasi õnnitles Edgar Savisaar mind nähtava käe osa tunnustamise pärast majanduses. Õnnitlusi on alati meeldiv saada, kuid paraku pean jätkuvalt tunnistama, et Keskerakonnale ei lähenda selline tunnustus mind küll kuidagi. Edgar Savisaar  tuletab meelde, et  Margaret Thatcher on mind oma õpilaseks  nimetanud.  Nii see tõesti on ning  tunnen selle üle jätkuvalt uhkust.  Margaret Thatcher poleks oma radikaalseid majandusreforme kunagi suutnud läbi viia tugeva valitsuse surve ehk tõhusa nähtava käeta. Kui kunagi 1992. aasta paiku Thatcherilt küsisin, mida ta ise oma majandusreformide edu tagatiseks peab, vastas ta, et tugeva käega valitsemist, milleta poleks õnnestunud luua majanduse arenguks vajalikke tingimusi. Pöördepunktiks luges ta siin kaevurite streigi mahasurumist, mis avas tee selle majandusharu reorganiseerimisele. Liberaaliks ei kutsunud ta end muuseas kunagi, vaid konservatiiviks.

Sama kehtib ka minu kohta. Eesti edukad majandusreformid poleks olnud võimalikud, kui me poleks algusest peale pööranud piisavalt tähelepanu avalikule käele, mis ettevõtluse arenguks vajalikud tingimused lõi. Selline konservatiivne hoiak eristab Eestit nii Venemaast kui Lätis ning on meil võimaldanud kiirelt areneda. Keskerakond pole paraku avaliku käe tähendust kunagi mõistnud. Kord käsitletakse seda jõuna, mis kehtestab eriolukordi, murrab lahti võiladusid, viib sisse talongi- või tsekisüsteemi. Teise äärmusena on Keskerakond aga valmis valitsemisest hoopis loobuma, lastes näiteks põhja euroga ühinemise. Keskerakonna arusaam nähtavast käest näib kõige rohkem avalduvat nähtava korruptsiooniga Keskerakonna juhitud omavalitsustes Tallinnas, Narvas, Pärnus.

Oleks tõesti meeldiv, kui meie arusaamad nähtava käe rollist kokku langeksid. Paraku näib, et nii see pole. Keskerakond on oma hoiakutes otsekui eesel kahe heinakuhja vahel, kes teadmata kummast süüa lõpuks nälga sureb. Sellel taustal pole imestada, et Keskerakonna osalusega tegutsenud valitsused on oma järeltulijatele ikka kokku keetnud paraja supi, mille helpimisega neil kõvasti vaeva tuleb näha. Samas pole hetkel Eestil aega minevikus toimunut klaarida. Vaadata tuleb tulevikku. Ning sellel taustal on mul oma heale oponendile Edgar Savisaarele lihtne küsimus: kas ta peab vajalikuks, et Eesti läheb hiljemalt 2011. aastaks üle eurole ning kui vastus on jaatav, siis milliseid eelarveridu selleks Keskerakonna arvates kärpida tuleb. Ning kuna blogides üksteisele kirjutamine hakkab ära tüütama, siis kutsun oma head oponenti samas avalikule debatile selles küsimuses. Debati detailid võivad kokku leppida juba meie erakondade peasekretärid.