Euroopa üks huvitavamaid mõtlejaid Timothy Garton Ash alustas aastat esseega õnnest. See võib praeguseks maailmas kuhjunud probleemide taustal tunduda irooniana, kuid seda ta pole. 2007. aasta parlamendivalimistel tuli Isamaa ja Res Publica Liit välja loosungiga “Õnn ei ole rahas”. See mõjus šokeerivana ning ma pole kindel, kas ta oli just parim viis selle sõnumi edasiandmiseks, mida tahtsime. See ei tähenda aga, et sõnumil midagi viga oleks. Majanduskasv võib probleemide lahendamisele küll kaasa aidata, kuid selle ja raha muutmine kõrgemaks väärtuseks viib katastroofini. 2008. aasta demonstreeris seda maailmas ja ka Eestis piisavalt hästi. Kui omal ajal poleks majanduskasvu seatud kõrgemaks kõigist teistest eesmärkidest majanduses, kaasa arvatud eurole üleminekuks, oleksime praeguseks sootuks teises olukorras.
Timothy Gorton Ash märkis oma essees tabavalt, et arusaam vajadusest taastada kriisist väljaviimiseks majanduskasv, viib vaid uute ja rängemate kriisideni. Ilmselt ei vii ta meid ka praegusest kriisist välja. Sama vähe teevad seda jutud kapitalismi lõpust ning mingid utopistlikud kommunistlikud sonimised. Küll on tõsi aga see, et kui tahame kriisist väljuda, peab 2009. aasta saame “nähtava käe aastaks”. Sest üheks peamiseks maailma kriisi paisanud veaks oligi arusaam, et nähtamatu käsi lahendab automaatselt kõik probleemid. Paljudes riikides reformide teostamisel tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku. Miks Eesti saatus vähemalt teataval määral mõne teise maa omast erineb, tulenebki sellest, et nii 1992-1993 kui 1999-2000 aastal väljus Eestis tollastest kriisidest tugeva ja otsustusvõimelise nähtava käe abil. Loomulikult ei saa nähtav käsi unustada, et nähtamatu käe ehk vabalt mõtlevate ja tegutsevate inimesteta hakkab ka tema ise kärbuma ning nõrgenema.
Saagu siis 2009. aasta Eestis nähtava käe aastaks. Olgu meil, eriti aga valitsusel julgust otsustada, südikust vastu võtta vajadusel ka ebapopulaarseid otsuseid, oskust teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Kaks korda oleme sellisel kombel kriisist väljunud, miks ei peaks see meil kolmandat korda mitte õnnestuma. Kindlasti eeldab see ka julgust tunnistada, et mingil hetkel on tehtud vigu või jäetud tegemata midagi vajalikku. Sest muidu võime tõesti jõuda olukorda, kus enne haldusreformi tegemist on vaja paiskuda sellisesse kriisi, mis meie lõunanaabrit praeguseks tabanud on.
Pisut segaseks jääb siin see, mida IRL ikka teha plaanib.
“Paljudes riikides reformide teostamisel tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku.”
Loodan, et see nähtav käsi tähendab ikka ja ennekõike valikuvabaduse, ausa konkurentsi ja lepingute täitmise tagamist, mitte riigi suuremat osalemist ja reguleerimist hariduse ja tervishoiuteenuste või kasvõi pangalaenude pakkumisel.
Head uut igal juhul!
seda just ma silmas peangi. Paraku on selle nähtava käe probleemiks just see, et selle rolli kiputakse kas ülehinnatakse, ehk asutakse kõike – nii majandust kui inimesi – kontrollima ja reguleerima või siis lüüakse asjale üldse käega ja öeldakse, et valitsuse otsusest ehk nähtavast käest ei sõltu midagi. Kui turumajandusel ei looda seaduste, töötavate institutsioonidega aga ka riiklikult vajalike otsustega vajalikku tegevusruumi, siis ei saa ta lihtsalt toimida. Selle arusaama alahindamine on mitmes üleminekumajanduses andnud väga tõsiseid tagasilööke.
M.Laar on alla kirjutanud oma pankrotile. Just nähtamatu-käe ja nõrga riigineoliberaalne ideoloogia on tänini olnud tema senise poliitilise karjääri motoks.
Veidrad demaršid ja vangerdused tõepoolest. Tahab vist Savisaare Keskerekonna eesotsast ära puksida.
[...] Mis puudutab debatti, siis tundub, et ehk see siiski kogub hoogu. Arvan, et sellest saab ainult kasu olla. Ühe kaaluka sammu astus tõenäoliselt Mart Laar, kes kirjutas oma blogis 2009. aastast kui “nähtava käe” aastast, mis esmapilgul justkui vastanduks veel hiljuti vastuvaidlematuks tõeks kuulutatud “nähtamatust käest”, mida Chicago majanduskoolkonna eestvedaja Milton Friedmani õpilased ülimuslikuks peavad. [...]
[...] jaanuaril kommenteeris Edgar Savisaar oma ajaveebis Mart Laari 4. jaanuari blogipostitust, kasutades oma kirjatüki illustreerimiseks Mihkel Maripuu fotot. Laari nime märkis Savisaar oma [...]