Lõppeval nädalavahetusel Tallinna Ülikoolis toimunud noorefoorumil räägiti kõige rohkem julgusest. Selle tähendust rõhutasid esiteks noortele esinenud panelistid, seejärel oma küsimustes ja pärimistes ka noored ise. See on ka loomulik, sest millest veel siis noored rääkima peaksid. Just noorte tehtud julged ning alati mitte just kõige ratsionaalsemad otsused on tänasele Eestile aluse pannud, olgu siis tegemist Vabadussõtta mineku või laulva revolutsiooniga. Seda ühelt poolt valusam, teiselt poolt aga meeldivam oli kuulda noorte nõudlikke küsimisi tänase Eesti poliitikutele. Kuhu on kadunud julgus, mis taasiseseisvunud Eestit selle esimestel aastatel iseloomustas? Miks üritatakse nüüd vastu vaatavat majanduskriisi ignoreerida ning eitada, mitte aga sellele otsustavalt vastu astuda? Miks tegelevad mõned poliitikud eneseupitamise ega üritagi lahendusi otsida? Ja millal  selline mökutamine ükskord ometi lõppeb? Ega ma midagi lohutavat nendele küsimustele vastata ei osanudki. Sest noortel oli paraku õigus. Siiski võisin kinnitada, et ilmselt on tunneli otsas valgus siiski juba paistmas. Majanduslik olukord on lihtsalt halvenenud sedavõrd kiiresti, et isegi kõige suuremad optimistid saavad aru, et nüüd tuleb midagi ette võtta. Aega selleks pole pealegi palju jäänud. Kui Eesti eelseisva kuu jooksul taas radikaalseid otsuseid tegema ei hakka, jääb ta lootusetult hiljaks. Nii et taganeda pole enam kuhugi: ainus, mida vajame on tegelikult julgus. Selles on noortel sajakordselt õigus.

Nädalapäevad tagasi õnnitles Edgar Savisaar mind nähtava käe osa tunnustamise pärast majanduses. Õnnitlusi on alati meeldiv saada, kuid paraku pean jätkuvalt tunnistama, et Keskerakonnale ei lähenda selline tunnustus mind küll kuidagi. Edgar Savisaar  tuletab meelde, et  Margaret Thatcher on mind oma õpilaseks  nimetanud.  Nii see tõesti on ning  tunnen selle üle jätkuvalt uhkust.  Margaret Thatcher poleks oma radikaalseid majandusreforme kunagi suutnud läbi viia tugeva valitsuse surve ehk tõhusa nähtava käeta. Kui kunagi 1992. aasta paiku Thatcherilt küsisin, mida ta ise oma majandusreformide edu tagatiseks peab, vastas ta, et tugeva käega valitsemist, milleta poleks õnnestunud luua majanduse arenguks vajalikke tingimusi. Pöördepunktiks luges ta siin kaevurite streigi mahasurumist, mis avas tee selle majandusharu reorganiseerimisele. Liberaaliks ei kutsunud ta end muuseas kunagi, vaid konservatiiviks.

Sama kehtib ka minu kohta. Eesti edukad majandusreformid poleks olnud võimalikud, kui me poleks algusest peale pööranud piisavalt tähelepanu avalikule käele, mis ettevõtluse arenguks vajalikud tingimused lõi. Selline konservatiivne hoiak eristab Eestit nii Venemaast kui Lätis ning on meil võimaldanud kiirelt areneda. Keskerakond pole paraku avaliku käe tähendust kunagi mõistnud. Kord käsitletakse seda jõuna, mis kehtestab eriolukordi, murrab lahti võiladusid, viib sisse talongi- või tsekisüsteemi. Teise äärmusena on Keskerakond aga valmis valitsemisest hoopis loobuma, lastes näiteks põhja euroga ühinemise. Keskerakonna arusaam nähtavast käest näib kõige rohkem avalduvat nähtava korruptsiooniga Keskerakonna juhitud omavalitsustes Tallinnas, Narvas, Pärnus.

Oleks tõesti meeldiv, kui meie arusaamad nähtava käe rollist kokku langeksid. Paraku näib, et nii see pole. Keskerakond on oma hoiakutes otsekui eesel kahe heinakuhja vahel, kes teadmata kummast süüa lõpuks nälga sureb. Sellel taustal pole imestada, et Keskerakonna osalusega tegutsenud valitsused on oma järeltulijatele ikka kokku keetnud paraja supi, mille helpimisega neil kõvasti vaeva tuleb näha. Samas pole hetkel Eestil aega minevikus toimunut klaarida. Vaadata tuleb tulevikku. Ning sellel taustal on mul oma heale oponendile Edgar Savisaarele lihtne küsimus: kas ta peab vajalikuks, et Eesti läheb hiljemalt 2011. aastaks üle eurole ning kui vastus on jaatav, siis milliseid eelarveridu selleks Keskerakonna arvates kärpida tuleb. Ning kuna blogides üksteisele kirjutamine hakkab ära tüütama, siis kutsun oma head oponenti samas avalikule debatile selles küsimuses. Debati detailid võivad kokku leppida juba meie erakondade peasekretärid.

… neil raskem on aeg, laulab Traffic  Contra sõnadel oma  “Läti diskos”, mis lõunanaabrite juures laia tähelepanu ja halvakspanu tekitanud. Lätis toimuv näib Eestis üldse rohkem nalja kui muret tekitavat. Naljahambad on viidanud  majandusministri Juhan Partsi sugulusele Riia all ilma teinud Eesti soomusrongide juhi kapten Partsiga ning öelnud et kui muu ei aita, saadab Parts oma rongid taas Riia alla. Paraku on olukord Lätis kõike muud kui naljakas.

Eesti saatus on Lätiga seotud ning selle tõsiasja eiramine on meile ajaloos korduvalt väga kalliks maksma läinud. Eile öösel Riias aset leidnud märatsemine ei muuda Läti olukorda mingil juhul kergemaks, pigem vastupidi. Majandus- ja poliitiline kriis on Lätis tihedalt läbi põimunud. Kuna majanduskriisi taandumist oleks liig optimistlik oodata, kestab ilmselt ka poliitiline kriis. Sest olgu hetkel võimul milline erakond tahes, valikuid neil praktiliselt pole – valida saab vaid halva ja veel halvema vahel. Uued valimised siin vaevalt midagi muudaksid, ilmselt suureneks ebakindlus veelgi. Kas see meile meeldib või mitte, on just selline aeg eriti soodne kõikvõimalikele äärmuste esiletõusuks – Lätis avalikkusele esitatud ideid ja nõudmisi vaadates oleks nende tulemuseks lihtsalt majanduse kiire ja täielik kokkuvarisemine.

Eesti ja Leedu seaks asjade selline areng aga väga keerulisse olukorda. Samas pole jälle suurt midagi, mida Eesti saaks Läti abistamiseks ette võtta. Vahest ainult seda, et üritaksime oma asjadega nii hästi kui võimalik hakkama saada. See eeldab aga esiteks seda, et majanduskriisi ei üritataks kasutada poliitiliste liivakastimängude mängimiseks ega maa veelgi suuremasse kriisi paiskamiseks. Kritiseerida oskab meist igaüks, hetkel on poliitiliste erakondade kohuseks välja pakkuda ka neid samme, kuidas oleks võimalik sellest väljuda.

Praegu teame aga ainult seda, et Reformierakond ja IRL on tekitanud majanduskriisi nii maailmas kui naaberriikides, on süüdi üleujutustes, vulkaanipursetes ning Vene rubla devalveerimises. Kasutagem siiski tervet mõistust. Seda vajab Eesti rumalast populismist rohkem.

… ütles aprillimässu üks “kangelasi” Dmitri Linter vaba mehena kohtusaalist välja jalutades. Ning see on ilmselt esimene kord, kui pean tema arvamusega ühinema: Eestil seisavad selle kohtuotsuse järel tõepoolest ees rasked ajad. Marju Lauristin on juba juhtinud tähelepanu tõigale, et majandusliku olukorra halvenedes võib sedalaadi kohtuotsus viia äärmusliikumiste märkimisväärsele tugevenemisele ning uute konfliktide puhkemisele. Sest just karistamatuse tunne on see, mis äärmusi tagant tõukab. Kahju on sündinud, kui kohtuotsus ka edasi kaevatakse ning teises astmes tühistatakse, toob see kaasa uue massiivse rünnaku Eesti vastu, sest siis süüdistatakse Eesti võime kohtupidamise mõjutamises.

Eesti kohtusüsteem on vaba ja sõltumatu – ja peab seda olema. Ma ei taha seda süüdistada ega mõjutada. Ometi pean Eesti Vabariigi kodanikuna tunnistama, et see, et nimetatud seltskond kohtusaalist vabana minema jalutab, solvab minu arusaama õigusest ja õiglusest küll tugevalt. Mida veel peab siis Eestis tegema, et kohtus karistatud saada? Kui poole Tallinna kesklinna rüüstamisest ei piisanud, kas peab siis kogu linnale tule otsa panema? Peale pronksiööd tehti suuri sõnu sellest, kuidas selle süüdlasi karistatakse seaduse kogu karmusega. Praeguseks on sellest otsusest juba üsna kaugele kaldutud. Ning nii tundub mulle, et kuskil on keegi kõvasti puusse pannud. Ja ma tahan väga teada, kes see on. Kui kohtusse on esitatud ebakvaliteetne ja vahest isegi valesti esitatud süüdistus, siis on keegi oma tööd halvasti teinud. Oli ju selge, et tegemist on Eestile laiemat tähendust ja rahvusvahelist mõõdet omava protsessiga, miks siis juhtus nii, et kohus oli sunnitud õigeksmõistva otsuse tegema? Ja palun ärge rääkige mulle, et tegemist taas “patsiga poisiga”

Euroopa üks huvitavamaid mõtlejaid Timothy Garton Ash alustas aastat esseega õnnest. See võib praeguseks maailmas kuhjunud probleemide taustal tunduda irooniana, kuid seda ta pole. 2007. aasta parlamendivalimistel tuli Isamaa ja Res Publica Liit välja loosungiga “Õnn ei ole rahas”. See mõjus šokeerivana ning ma pole kindel, kas ta oli just parim viis selle sõnumi edasiandmiseks, mida tahtsime. See ei tähenda aga, et sõnumil midagi viga oleks. Majanduskasv võib probleemide lahendamisele küll kaasa aidata, kuid selle ja raha muutmine kõrgemaks väärtuseks viib katastroofini. 2008. aasta demonstreeris seda maailmas ja ka Eestis piisavalt hästi. Kui omal ajal poleks majanduskasvu seatud kõrgemaks kõigist teistest eesmärkidest majanduses, kaasa arvatud eurole üleminekuks, oleksime praeguseks sootuks teises olukorras.
Timothy Gorton Ash märkis oma essees tabavalt, et arusaam vajadusest taastada kriisist väljaviimiseks majanduskasv, viib vaid uute ja rängemate kriisideni. Ilmselt ei vii ta meid ka praegusest kriisist välja. Sama vähe teevad seda jutud kapitalismi lõpust ning mingid utopistlikud kommunistlikud sonimised. Küll on tõsi aga see, et kui tahame kriisist väljuda, peab 2009. aasta saame “nähtava käe aastaks”. Sest üheks peamiseks maailma kriisi paisanud veaks oligi arusaam, et nähtamatu käsi lahendab automaatselt kõik probleemid. Paljudes riikides reformide teostamisel tehtav viga ongi see, et nähtava käe ehk valitsuse aktiivse tööta pole nähtamatul käel keskkonda, kus toimida. Tugeva hariduspoliitikata pole meil majandust, tõhusa tervishoiupoliitikata inimesi ning tulevikku vaatava keskkonnapoliitikata tulevikku. Miks Eesti saatus vähemalt teataval määral mõne teise maa omast erineb, tulenebki sellest, et nii 1992-1993 kui 1999-2000 aastal väljus Eestis tollastest kriisidest tugeva ja otsustusvõimelise nähtava käe abil. Loomulikult ei saa nähtav käsi unustada, et nähtamatu käe ehk vabalt mõtlevate ja tegutsevate inimesteta hakkab ka tema ise kärbuma ning nõrgenema.
Saagu siis 2009. aasta Eestis nähtava käe aastaks. Olgu meil, eriti aga valitsusel julgust otsustada, südikust vastu võtta vajadusel ka ebapopulaarseid otsuseid, oskust teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Kaks korda oleme sellisel kombel kriisist väljunud, miks ei peaks see meil kolmandat korda mitte õnnestuma.   Kindlasti eeldab see ka julgust tunnistada, et mingil hetkel on tehtud vigu või jäetud tegemata midagi vajalikku. Sest muidu võime tõesti jõuda olukorda, kus enne haldusreformi tegemist on vaja paiskuda sellisesse kriisi, mis meie lõunanaabrit praeguseks tabanud on.