Lugedes Jaak Alliku nutulaulu “liig-patriootliku” telesarja “Tuulepealne maa” üle, meenus tahtmatult Weizenbergi ärkamisaegne lugulaul “Vana Opmani nutulaul”, kus õhatakse tagasi “vana head aega”, kui kogu võim tema kätte kuulus. Üks selle variantidest käib nii:
Minu vald oli nagu riigike
kus ma kui nigu vürstike
kus nõnda kaua elasin
ja mõnda rõõmu maitsesin
Refr.: Vili vomsissa, vili vomsissa
mina ohkan raskest südamest
oi-oi-oijah, oi-oi-oijah
ei lähe mul korda söök ei jook
see äraminek on kui nöök
Jah, endiste kommunistide elu pole tõesti kerge. Kohe nagu kreissaega keerab sees – võim on läinud ja nüüd veel kiputakse televisioonis ka kommunistide kuritegusid meelde tuletama. Loomulikult pole nimetatud telesari filmikunsti tippsaavutus, kuid ega sedalaadi telesari peagi seda olema. Ajaloolasena võiksin mitmes kohas etteheiteid teha, kuid see pole sedavõrd oluline, kuna ajastu meeleolu, Eesti Vabariigi sündi, elu ja hukku annab ta igati hästi edasi. Kui kellelegi ei meeldi, tehku ise paremini. Huvitav on üldse see, et kui kujutatakse fasistide, kapitalistide kuritegusid või Eesti elu varjukülgi, on mõne meelest alati tegemist kunstiga, kui aga näidatakse kommunistide kuritegusid, nimetatakse seda propagandaks ning kunstiliselt küündimatuks. Mida aga kogu see lugu tõestab on see, et iseseisvas Eestis on hea elada – oleks keegi omal ajal söandanud Jaak Alliku Lenini ülistavaid vaimusünnitisi kritiseerida või näiteks mõne nõukogude telesarja tasemes kahelda, oleks ta end kiirelt trellide tagant leidnud. Vabas Eestis saab aga kommunist Allik vabalt lehe esikaanel oma arvamust avaldada. Täitsa ausalt öeldes, ongi see just selline Eesti, mida vähemalt mina tahtsin. Jaak Allikule sooviksin aga häid ja rahulikke jõule – pahandada temaga ei maksa, sest elu iseseisvas Eestis on vana kommunisti jaoks niigi paras piin.
Mulle tundub, Mart, et siin on pisut ülereageerimist. Sinult oleks oodanud tasakaalukamat suhtumist ja argumenteeritud eneseväljendust. Ei loobitud Sindki ju kividega kui Su erakond otsustas minna vana kommunisti poolt juhitavasse praegusesse valitsusse. Seega Sinu väide, et endiste kommunistide võim on läinud, ei pea paraku paika – siiani kommunistidele kaasanoogutajaid liialt palju.
Laar laulis ise ka nutulaulu, kui soomlane kirjutas president Putsist ja kindral Laidonerist halvasti, et polla nad venelaste s6brad olnud yhtigi. Kae nyyd on sul Herman Simm, yks hullemaid agente Eesti riigi eesotsas. Millele see poliitinimese optimism ja propaganda tugineb, tahaks teada? Palju 6nne igal juhul, saite jalle s6prade kiitmisega tarnikese kirja.
mul küll kahju ei ole, et tõde just vana kommunisti suust pidi kuuldavale tulema.
Jättes kõrvale president Putsi kritiseerija ning süüdistused kommunist Ansipi pihta, tahaksin sõnakese ütelda heale Aapo Ilvesele – arvan nimelt, et mingi teleseriaali või filmi kohta mõiste tõde kasutamine pole vist päris kohane – pigem ütelda, kas meeldib või meeldib. Kui kommunist Allik peab seda kõige viletsamaks teleseriaaliks, siis meeldivad talle järelikult rohkem Õnne 13, Kodu keset linna, Kalevi naised, Brigaad3 ja mis need veel meil jooksevad. Aapo Ilves leiab, et see on tõde. Minule meeldib Tuulepealne maa rohkem. Ning kuna ma ausalt öeldes ei usu, et Jaak Allik eelpoolmainitud sarju kõiki nii kõrgelt hindab, siis tundub, et tema pahameele taga on mingi teine põhjus. Nii lihtne see ongi.
Mina olen küll siinkohal hr Mart Laariga nõus. Blogi sissekanne on kivirähalikult muhe ning mõtted õiged. Tuulepealse maa kohta aga niipalju, et minu arvates on see sari, mis toob ajaloo tavainimesele lähedale. Võib olla tekib nii mõnelgi hiljem küsimusi nt vananvanematele enda suguvõsa loo kohta ning see on ju ainult positiivne.
Ma televiisorit ei vaata. Ühes arvustusest — ja mitte Alliku omast jäi seriaali nimi aga meelde. Seetõttu vaatasin etv netiarhiivist kõik seni eetris olnud osad ära.
Minu arust on see suhtedraama kirjutatud toimuma väga huvitaval ajal. Draama on alati masendav, kui ta on hea. Ta on loomulikult patriootlik, see on ju ta eesmärgiks.
Aga parim asja juures on, et kogu oma patriootluses on selle draama karakterid ennekõike inimesed. Sellised, nagu me kõik oleme – koos oma hädade, pahede ja voorustega. Ja teatri nimel on selles draamas osa reaalsusest ohverdatud. See on ikka ja alati kunsti kompromiss; ilma selleta, ma arvan, ei saagi korralikku draamat teha.
Tahtsin kommunistide kohta midagi kohe päris pikalt öelda, ent mõtlesin ümber. Ütlen lihtsalt et mõne arvates põhjendab eesmärk abinõu. Viimane, kusjuures, leiab elus rohkem tõestust, kui paljud selle elu osalised ise on nõus tunnistama. Me ju tahaks kõik elada nii, et abinõud alati ette sama üllad on, kui eesmärgid. Vaevalt, et viimasedki tegelikkuses sellised on..
Sotsiaalse närviga vastuollu minekut need lootused muidugi iial ei õigusta. Seda ei tohiks elus unustada mitte ühegi partei liige.
Ühesõnaga see probleem jääb, kuniks elu pole võimalik elementaarsele aritmeetikale taandada. Sest siis oleks lihtne teha nii, nagu on õige ja hea. Seni, seni me võime ainult arvata.
oh, pigem ilmselt juhtus lihtsalt nii, et ma lootsin “tuulepealsest maast” oluliselt rohkem ning paraku lootused ei täitunud. mardi “alternatiivid” on muidugi veel jubedamad.
Vahva, Mart ja hästi õeldud. Siinjuures soovitan Hellar Grabbi raamatud, “Vabariigi Laps” neile, kes sooviksid materjali järgmiseks seriaaliks.
Njah, et siis rahvale “Sügisballi” või?! Masendav film, ehkki auhinnatud. Tõenäoliselt ongi hästi tehtud, aga massidele omaseks ei saa.
…elu iseseisvas Eestis on kommunistile piin.. Jama, ta ju istub rahapajal ja jagab Kultuurkapitali rahasi