Lugedes Jaak Alliku nutulaulu “liig-patriootliku” telesarja “Tuulepealne maa” üle, meenus tahtmatult Weizenbergi ärkamisaegne lugulaul “Vana Opmani nutulaul”, kus õhatakse tagasi “vana head aega”, kui kogu võim tema kätte kuulus. Üks selle variantidest käib nii:
Minu vald oli nagu riigike
kus ma kui nigu vürstike
kus nõnda kaua elasin
ja mõnda rõõmu maitsesin
Refr.: Vili vomsissa, vili vomsissa
mina ohkan raskest südamest
oi-oi-oijah, oi-oi-oijah
ei lähe mul korda söök ei jook
see äraminek on kui nöök
Jah, endiste kommunistide elu pole tõesti kerge. Kohe nagu kreissaega keerab sees – võim on läinud ja nüüd veel kiputakse televisioonis ka kommunistide kuritegusid meelde tuletama. Loomulikult pole nimetatud telesari filmikunsti tippsaavutus, kuid ega sedalaadi telesari peagi seda olema. Ajaloolasena võiksin mitmes kohas etteheiteid teha, kuid see pole sedavõrd oluline, kuna ajastu meeleolu, Eesti Vabariigi sündi, elu ja hukku annab ta igati hästi edasi. Kui kellelegi ei meeldi, tehku ise paremini. Huvitav on üldse see, et kui kujutatakse fasistide, kapitalistide kuritegusid või Eesti elu varjukülgi, on mõne meelest alati tegemist kunstiga, kui aga näidatakse kommunistide kuritegusid, nimetatakse seda propagandaks ning kunstiliselt küündimatuks. Mida aga kogu see lugu tõestab on see, et iseseisvas Eestis on hea elada – oleks keegi omal ajal söandanud Jaak Alliku Lenini ülistavaid vaimusünnitisi kritiseerida või näiteks mõne nõukogude telesarja tasemes kahelda, oleks ta end kiirelt trellide tagant leidnud. Vabas Eestis saab aga kommunist Allik vabalt lehe esikaanel oma arvamust avaldada. Täitsa ausalt öeldes, ongi see just selline Eesti, mida vähemalt mina tahtsin. Jaak Allikule sooviksin aga häid ja rahulikke jõule – pahandada temaga ei maksa, sest elu iseseisvas Eestis on vana kommunisti jaoks niigi paras piin.