Leedu sisepoliitikat on juba mõnda aega iseloomustanud paras segadus. Kord on seal tagandatud presidenti, küll on võimule toodud erakondi, kelle esimehi mõne aja pärast Venemaalt taga tuli otsida. Viimasel ajal on vahelduva eduga võimutüüri juures olnud parempopulistlikud liberaalid ning sotsiaaldemokraadid. Nüüd sai nende mõlemate aeg otsa. Äsjastel parlamendivalimistel saavutasid selge võidu Leedu konservatiivid – Isamaaliit ja Krislikud Demokraadid moodustavad ka valitsuse. Õnnitlesin Leedu konservatiivide juhti, endist ja tulevast peaministrit Andrius Kubiliust valimisvõidu puhul ning soovisin konservatiividele jõudu. Kubilius on Eesti vana ja hea sõber, tema valik tähendab Balti koostöö tugevnemist ning Leedu varasemast kindlakäelisemat juhtimist. Kubilius on veendunud, et kuigi riigi osa majanduses tuleb hoida minimaalsena ja majanduse elavdamiseks peab langetama makse, on samas ka valitsusel turumajanduses oma selge roll mängida. Leedu valis seega teatavas mõttes kolmanda tee liberalismi ja sotsiaaldemokraatide vahel. Üheks konservatiivide lubaduseks oli muuseas ka tagasi keerata vahepeal algatatud üleminek palgaarmeele. Sellestki oleks Balti julrgeolekule kasu. Nii võimegi konservatiividele vaid jõudu soovida ning mis peaasi – et nende poolt loodav koalitsioon kuni järgmiste valimisteni püsiks.