Eile keskööl valitsuskabineti koosolekult lahkudes ei ennustanud miski ette, et tänaseks on asi arenenud mõne poliitiku meelest sisuliselt valitsuskriisini. Eiki Nestor tegi ettepaneku, et vahest peaksid erakondade liidrid täna kohtuma, peaminister leidis, et targem on eelarve prioriteete arutada ministeeriumite kaupa kabinetis. Edukate eelarvekõneluste eelduseks on läbi aegade olnud, et erakonnad avalikustavad oma seisukohti läbirääkimistel ning kuni vastupidises pole kokku lepitud, siis jäetakse teiste seisukohtade esitamine tegemata. Eile naljatati eelarveprobleeme arutades ning selleks siit ja sealt nurgast ettepanekuid esitades, et millal võib neid küll kellegi blogist lugeda. Sünged naljad, ütleksin ma praegu peale Michali rünnakuid. Kui ots on juba lahti tehtud, siis võiks tõesti rääkida, mida siis kabinetis arutati. Isamaa ja Res Publica Liit on oma seisukohad esitanud avalikult, tegime seda ka valitsuskabinetis. Mis seis siis eelarvega on. Pilt on kurb – eelarve esitamiseni on jäänud nädal, praeguseks pole aga veel teada isegi ministeeriumite eelarvenumbrid. Ometi olen veendunud, et hea tahtmise juures on selle õigeks ajaks esitamine endiselt võimalik. Esiteks tuleks kokku leppida, et eelarve hoitakse tasakaalus – siinkohal oleks muuseas paslik märkida, et eelarve puudujääki laskmine polnud sugugi sotsiaaldemokraatide esimene eelistus. Kui sellega on asjad selged, tuleks valida jargnevate sammude vahel:
1) Leppida kokku, et vaba raha hulk, mida on võimalik kasutada praegustest piirsummadest üleminevate taotluste rahuldamiseks on 2,4 miljardit – see on summa, milles koalitsioonierakonnad näikse olevat kokku leppinud.
2) Pidada vajalikuks seda summat tõsta – selleks on omakorda avatud mitmed teed – kümne väikese maksu ja aktsiisi tõstmises koalitsioon ilmselt kokku ei lepi ning ka majanduslikult oleks see kõige rumalam tee. Kui otsustatakse, et lisaraha on tõesti vaja – ja ministeeriumite taotlused näivad sellele viitavat – siis on tegelikult lahti taas mitu teed – näiteks võib tõsta protsendi või kahe võrra käibemaksu, tõsta tulumaksu või kärpida veel tulusid. Võimalik on leida ka mingi kombineeritud variant, mille pakkus valja eilse koosoleku lõpul Reformierakond peaministri suu läbi – ehk tõsta ühe protsendi võrra käibemaksu, vaadates samal ajal ka kulutusi uuesti üle. See võiks olla üsna vastuvõetav lahendus. Selle lahenduse läbiminekul tõuseks jagatav summa 3,5 miljardini, mida on juba üsna palju. Järgmine samm oleks selge metoodika leidmine, kuidas kas siis väiksemat või suuremat summat jagada. Selle väljapakkumine on juba peaministri ülesanne. Kindlasti ei saa see jaotus olla aga mõne ala või erakonna suunas kaldu.
IRL on valmis edasi minema mõlema variandiga. Usun, et praegune närvilisus on eelarve koostamise loomulik kaasnähe. Oli juba ette teada, et tegemist pole kerge ülesandega, kuid miks ta peaks siis kerge olema. Nii et rahu, ainult rahu, siis jääb nii valitsus püsima, kui Eesti saab endale riigieelarve.